Loata lendamises süüdistatud piloodid loobusid kokkuleppekaristusest

Riigiprokuratuur lootis kohtu alla antud Meelis Pange ja Samvel Hovhannisjaniga kinnitada eelnevalt kokku lepitud karistuse, ent kuna armeenlasest piloot ei olnud sellega kohtusaalis siiski nõus, pidi kohtunik kriminaalasja tagasi prokuratuuri saatma.

2010. aasta 6. septembril gürokopteriga üle Läänemere lennanud ja mahajäetud Tullinge lennuväljal maandunud Eesti piloodid pälvisid oma loata lennuga ka Rootsi meedia tähelepanu.

Harjumaal, Piibe maantee äärses angaaris ehitatud kolmerattaline gürokopter on alla kahesaja kilo kaaluv plastmassist lennumasin. Põhjus, miks mehed Rootsi lendasid, oli Frölunda lennuväljal seisnud deltaplaan, mida mehed soovisid Eestisse tuua.

Lendurid teadsid, et poleks saanud oma kehtiva registreerimistunnistuseta ja lennukõlblikkussertifikaadita lennuvahendiga Eestist lennuluba. Seetõttu võetigi lend üle Läänemere ette siinset lennujuhtimiskeskust teavitamata.

Tullinge mahajäetud sõjaväelennuväljal maanduti selleks, et puhata ja kontrollida gürokopteri kütusevaru. Kuigi mehed suhtlesid Rootsi jõudes Stockholmi lennukeskusega, ootas neid maandumisel ees politseipatrull. Selgus, et Tullinges asus politsei õppekeskus.

Pärast rootslastele antud selgitusi jätkati lendamist Frölundasse. Kohale jõudes saadi rootslastelt tagasilennuks ka ametlik lennuluba, ent Eestis ootas mehi seaduse kohaselt kuriteosüüdistus.

Nagu piloodid ise hiljem oma kirjutistes hindasid – Rootsis on riik mõeldud inimestele ja Eestis vastupidi.

KOMMENTAAR
Meelis Pang
(väljavõte piloodi enda kirjutatud selgitusest lennundusfoorumis)

«Maandusime Tullinge mahajäetud sõjaväelennuväljal. Selleks, et kontrollida kütusevaru, masinat ja miks mitte ka puhata.

…suhtlesime Tullinges võimuesindajatega ja pärast dokumentide kontrolli ja mõningat selgitamist lubati meil oma reisiga jätkata. Sihtlennuväljaks oli meile 45 km. kaugusel Tullingest asuv Frölunda eralennuväli. Teekond möödus rahulikult ja plaanipäraselt.

Veel samal päeval algas meil töö, milleks olime üldse selle reisi ette võtnud. Uue lennuvahendi kontrollimine, testimine, katselennud ja palju palju muud. Sama tegevusega olime hõivatud ka järgmisel päeval. Katsetused ja testid olid positiivsed, tehnika uus ja ideaalses korras. Hakkasime mõtlema tagasilennule. Esitasime lennuplaani Stockholmi Lennuliiklusteenindusele, kus taotlesime ülelendu Stockholm-Kärdla. Lennuplaan kinnitati. Stardiaeg oli määratud järgmise päeva hommikul kella 9.00-ks.

Äralennupäeva hommikul olime juba varakult platsis. Tankisime masinad, pakkisime asjad ja tegime veelkord põhjaliku ülevaatuse tehnikale. Olime valmis minema. Valmis ei olnud aga ilm, mis väljendus äärmiselt tugevas udus. Lükkasime lennuplaani edasi. Ja siis veel, ja veel ja veel. Startida õnnestus meil lõpuks keskpäeval. Tõusime meile määratud kõrgusele ja suundusime mööda ettenähtud kurssi Eesti poole. Kolm tundi ja juba me maandusime Kärdlas.

Dokumentide kontroll, lennujaamatasud ja võisimegi edasi mandrile suunduda. Umbes kella 8 paiku maandusime oma klubilennuväljal. Tehtud. Kokku umbes 10 tundi puhast lennuaega ja läbitud üle 1000 kilomeetri.

See on kuiv ja faktidele toetuv lühikokkuvõte toimunust. Jääb üle vaid küsida-miks... Vastus on tegelikult väga lihtne. Töö tahtis tegemist. See sai tehtud ainuvõimalikul viisil, mis tõsi küll riivavad (pehmelt öeldes) hetkel kehtivaid lennundusregulatsioone, kuid on olukordi kus on mõttekam esmalt tegutseda ja hiljem tagajärgi klaarida. See oli ainus võimalus. Lennuk on mõeldud lendamiseks. Otsest ohtu kellelegi polnud, riskid olid viidud miinimumini. Ja ongi kõik. Nagu üks hea sõber ja klubikaaslane öelda armastab - mis on täna tehtud, see ei ole homme tegemata....»