Urmas Sutrop: mis on rahvusteadus?

Pärast Teist maailmasõda on vaimu- ja sotsiaalteaduste üheks keskseks küsimuseks olnud see, kas keel ja inimmõtlemine on universaalsed või tingib keel mõtlemise ja kultuuri eripärad. Viimast lähenemist nimetatakse lingvistiliseks determinismiks ehk relativismiks ning see on tuntud Sapiri-Whorfi hüpoteesina. Relativismil (nagu universalismilgi) on mitmeid vorme. Kui tahetakse rõhutada Whorfi suuremat rolli, siis nimetatakse seda Whorfi-Sapiri hüpoteesiks või ainult Whorfi hüpoteesiks, millel on nõrk ja tugev variant. Antropoloog Michael Agar on neid kahte voolu kirjeldanud metafooride abil. Nõrk Whorfi hüpotees väidab, et keel on nagu tuba majas, kust on võimalik akendest välja vaadata, toast on võimalik lahkuda, siseneda teistesse tubadesse, tulla algusesse tagasi ja muuta akendest väljavaatamise perspektiivi. Keel mõjutab viisi, kuidas me mõtleme ja maailma tajume. Tugev hüpotees aga väidab, et keel on nagu vangla, kust ei ole võimalik põgeneda. Inimene mõtleb ja tajub maailma keele poolt kindlaks määratud viisil.

Ka universalismis on erinevad voolud: tugev universalism on Noam Chomskyst lähtuvalt generatiivne ja nõrgem Joseph Greenbergist lähtuv keeletüpoloogiline. Chomskylik universalism otsib mustreid ühe keele piires ja äärmisel juhul võrdleb selliselt leitud mustreid omavahel. Universaalseks peetakse keele süvastruktuuri, erinevused avalduvad keelte pindstruktuuris. Keeletüpoloogiline universalism lähtub maailmas kõneldavate keelte mitmekesisusest ning tunnistab, et keeled kõnnivad mööda erinevaid radu. Mitte (süva)struktuur pole erinevatel keeltel sama, vaid keelestruktuuride mustris on universaalne funktsionaalne samasus. Generatiivset universalismi peetakse formaalseks ja ratsionalistlikuks ning tüpoloogilist funktsionaalseks ja empiiriliseks. Funktsionaal-empiiriline universalism ja nõrk Whorfi hüpotees on 21. sajandi maailmas teineteisele lähenemas. Tõe huvides tuleb tunnistada, et ka Edward Sapiri jaoks olid keel, kultuur ja rass üksteisest sõltumatud ning Benjamin Lee Whorf kirjutas, et ta on viimane, kes väidaks, et on olemas midagi nii kindlat kui „vastastikune seos“ kultuuri ja keele vahel. Mõlemad keeleteaduse suurkujud on relativismi hüpoteesi ikooniks tehtud nende õpilaste poolt.

Väga nõrka relativismi vormi tunnistab ka muidu universalistina tuntud maailmamõõtu psühholoog Jüri Allik oma essees „Maailm keelepeeglis“. Ta kirjutab, et „mõistus ei ole keele vangiks, kuid on hulganiselt näiteid selle kohta, kuidas eri keeled sunnivad kõnelejat märkama eri asju ja käituma vastavalt nende erinevustele …mõnikord inimene mõtleb ja tegutseb nii, nagu keel talle ette näitab … võime leida olukordi, kus inimese tegevust suunab keele poolt pealesunnitud kategooriate võrgustik“ (Akadeemia, nr 4, 2011).

Sissejuhatava osa kokkuvõtteks võime tõdeda, et keel mõjutab mõtlemist eelkõige maailma kategoriseerimise kaudu. Kuigi ka kategoriseerimine ei ole alati juhuse hooleks jäetud. Ühelt poolt annab maailm meile ikooniliselt ette paljud keelekategooriad ning teisalt alluvad paljud kategooriad universaalsetele keeleseadustele. Olgu siin näiteks nimetatud põhivärvikategooriad ning -nimed, mis ilmuvad igasse keelde kindlas järjekorras. Seejuures mõjutab uute põhivärvikategooriate lisandumist keelde eelkõige tehnoloogilise kultuuri tüsistumine. Kindlas järjekorras ilmuvad keelde ka taime või loomariiki kategoriseerivad mõisted. See ei tähenda, et üksikliike ei eristataks. Näiteks on paljudes keeltes algne olukord selline, kus taimi ei rühmitata üldse ning loomariigis on rühmadena eristatud ainult kalad, linnud ja maod. Järgmisel etapil eristatakse taimeriigis puude rühm, loomariigis aga väikeste loomade rühm ning seejärel suurte imetajate rühm.

Kuidas määratletakse rahvusteadust

Aga nüüd on aeg tagasi tulla meie teema juurde – mis on rahvusteadus. Argiteadvuses esinev arusaam rahvusteadustest on hästi kokku võetud vastavas Vikipeedia artiklis: „Rahvusteadusteks nimetatakse Eestis Eesti ajaloo, eesti rahvaluule, eesti keele, Eesti kunsti (sealhulgas muusika, teatri ja kirjanduse) uurimist ning muid uurimisvaldkondi, mille tulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ning mis sellega aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti.“ Selline rahvusteaduse mõtestamine on üpris enesekeskne, piiratud ning suunatud üksnes identiteedi ja enesemääratluse mõjutamisele, eestluse vormimisele. Selle määratluse järgi pole rahvusteaduse ülesandeks midagi anda ei teistele teadustele ega ka meil elavatetele rahvastele, rääkimata kogu inimkonnast. Ainsaks hämaraks kohaks sellises arusaamas jäävad „muud uurimisvaldkonnad“ meie ajaloo, keele, rahvaluule, muusika, kirjanduse ja teatri uurimise kõrval.

Teinekord lisatakse rahvusteaduse määratlusele territoriaalne mõõde või piiratakse rahvusteaduslikku uurimist keelega. Viimase arusaama kohaselt saab rahvusteadus olla ainult rahvuskeelne. Seega oleks meie rahvusteadus ainult eestikeelne. Äärmuslikul juhul piiratakse rahvusteadusega tegelejate ring eestlastega Eestis, välistades niimoodi eestlased mujal maailmas ja siin elavad ja töötavad teistest rahvustes teadlased.
Kahjuks on selline „Eesti ja eesti“-keskne arusaam rahvusteadustest kinnistumas ka ülikoolides ja uurimisasutustes. Ometi pakub meie intellektuaalne diskursus rahvusteaduse mõistmiseks ka teistsuguseid arusaamu ja lähenemisvõimalusi.

Kuidas võiks rahvusteadust määratleda

Uku Masing väidab relativismi positsioonidelt kirjutatud raamatus „Keelest ja meelest“, et eestlastel on olemas teatud „keeletõelus“, mis klassifitseerib meile omaselt nähtusi ja mõisteid. Saatesõnas sellele raamatule olen kirjutanud, et Masing paneb meid teistmoodi nägema ja mõtestama rahvusteadusi. Ta kirjutab, et Theodor Lippmaa jõudis oma taimeühingute klassifikatsioonini (vt „Taimeühingute uurimise metoodika ja eesti taimeühingute klassifikatsiooni põhijooni“, 1933) just tänu mõtlemisele eesti keeles, mis klassifitseerib metsatüüpe teatud terviku alusel, kasutades selleks eesti keele mõistete aparaati nagu „männik“, „kaasik“, „lehtmets“, „segamets“, „okasmets“ jt. „On ilmne, et teatavad taimed esinevad koos ja pisemate sagedus on tavaliselt suurem. Seepärast on tunnetamiseks (üldisemas mõttes) tulusam tee lähtuda selliseist taimeühinguist“. Kui soome-ugrilane esitaks nt küsimuse, „millised taimed veel sobivad kasvama koos pohlade ja mändidega“, siis indo-euroopa keelte kõnelejad pigem defineeriksid „„põlismetsa“ … „teataval kombel „mõisteks“ ja siis ei leia enam kuskil maailmas midagi „põlismetsaks“ kuulutatavat“ on Masing kirjutanud (lk 101-102).

Kui me süveneme Masingu mõttemaailma, siis peame järeldama, et rahvusteadus pole mitte lihtsalt Eesti ajaloo, eesti keele või mingi muu eesti asja uurimine, vaid igasugune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõtlemises.
Kui me lähtuksime Eesti asja uurimisest, siis võiksid ju rahvusteadused olla ka zooloogia, ornitoloogia, limnoloogia, botaanika, maastikuteadus, geograafia jne. Aga nii oleks „Eesti asi“ pelgalt „muu uurimisvaldkond“ Vikipeedia määratluses ning me poleks karvavõrdki lähenenud Uku Masingu mõtte haardele. Kui me loobume Masingule omasest tugevast relativismist ning piirame keele mõju mõtlemisele Jüri Alliku poolt väljaöelduga, et meie mõtlemist suunab keele poolt pealesunnitud kategooriate võrgustik, siis võime rahvusteaduseks pidada kõiki teadusi, kus teadlased mõtlevad eesti keeles, olgu Eestis või mujal maailmas.
Üks minu viimase aja lugemiselamusi on olnud Bill Bartoni „Matemaatika keel“ („The language of mathematics“, 2009). Uurides matemaatilist väljendust ja mõtlemist eelkõige maoori, aga ka teistes Vaikse ookeani piirkonna keeltes, jõudis Barton järeldusele, et kui matemaatika ei oleks sündinud indo-euroopa rahvaste juures, siis oleks tänapäevane matemaatika natuke erinev sellest, mis ta praegu on. Küsimus ei ole mitte matemaatika mõistete ja aparatuuri universaalse loomuse kahtluse alla panemises. Burtoni järgi oleksid matemaatikas teistsugused rõhuasetused.

Mõned tänapäeva matemaatika valdkonnad oleksid välja arendamata ning teisal õitseksid matemaatika harud, mis indo-euroopa keelte kõnelejatele pole nii tähtsad. Mõelgem kas või muistsetele navigatsioonisüsteemidele Vahemere või ka Läänemere ääres, kus orienteeruti rannajoone, saarte ja neilt paistvate maamärkide ning kursi tähele panemise, st varase astronoomia abil. Vaikse ookeani rahvad aga õppisid orienteeruma ookeanilainete murdumise ja kustumise abil, mille põhjustas ookeanilainete peegeldumine üksteisest tihti kaugete saarte kallastelt.
Olen kunagi lugenud artiklit, et Ameerika füüsika ja teistegi teaduste edu peitub selles, et seda teevad immigrantidest teadlased, kes mõtlevad mittestandardsete kategooriatega, st et nad mõtlevad oma emakeeles. Sellisele lähenemisele leiame tuge ka Juri Lotmanilt, kes on kirjutanud, et maailma rahvaste keeled ei ole passiivsed faktorid kultuuri formeerumisel, maailmaga suhestatud loomulik keel on maailma mudel – tegelikkuse projektsioon keeletasandil ning rahvuskeelte formeeriv toime sekundaarsetele modelleerivatele süsteemidele on vaieldamatu reaalsus (vt „Keel kui kirjanduse materjal”, lk 42).
Ning eks kirjutanud juba Friedrich Nietzsche, et „uurali-altai keeleala filosoofid (sel alal on subjekti mõiste kõige halvemini arenenud) vaataksid suure tõenäosusega teisiti „maailma sisse“ ning neid leitaks teistelt radadelt kui indogermaane või muhameedlasi“ („Teispool head ja kurja. Tuleviku filosoofia eelmäng“).
Rahvusteaduste määratlemisel on väga tähtis ka koha mõiste, sellele paigale iseloomulik vaimne õhkkond ja mälu, mis esineb genius loci kujul. Huvitavaks näiteks koha vaimu avaldumise kohta on meie ühiskondlik-poliitiline põhikord. Jüri Uluots on kirjutanud, et Eesti põhiseadusliku korra juured ulatuvad sügavasse ajaloolisse minevikku, mil kujunes oma ühiskondlik-poliitiline põhikord, mis 13. sajandi alguseks on üsna täpselt kindlaks tehtav (1937). Eriti rõhutab Uluots järjepidevust: „pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud sissetungijad leida“ (1932).

Ants Piip on kirjutanud oma õpikus „Rahvusvahelise õiguse süsteem“, et „kuni 1561. aastani oli Eesti iseseisev territoriaalne riik, kuigi üksikud valitsevad kihid muutusid. 13. sajandi sissetung ei hävitanud meie maa iseseisvust, vaid transformeeris teda. Sissetung meie maale sarnaneb normannide sissetungiga Inglismaale, mis ei hävitanud seal Inglise iseseisvust nagu meilgi. Eesti territoorium jäi suveräänseks“ (1927: 20-21). Me oleme vahepeal küll Liivimaa orduriigina kuulunud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi (13. sajand – 1561) või hoopis Taani, Leedu-Poola, Rootsi ja Vene riigi koosseisu. Mõnede arvates kannab muistset järjepidevust ka Balti erikord Vene tsaaririigis (vt Mälksoo 2008).
Kohavaimu on põhjalikult käsitlenud Edgar Kant oma maastikke ja linnaruumi käsitlevates töödes. Kant kirjutab, et „maastikul on kindlasti teatud ulatus, ta on ühenduses ruumiga. Tuba, milles asume ja mida näeme, ei ole veel maastik; ei ole seda ka väike metsa-ala” ta jätkab, et maastiku piiriks on horisont (1923) (vrd Uexkülli omailmaga Umwelt). Tühja ruumi täitmine maastiku ja tõelisuse vahel teostub Kanti järgi ainult siis, kui arvestame miljööd, st seda, mida vaatleja tajub. Ehk meie loo seisukohalt on maastikud seotud seal elavate inimestega.

Bioloogi ja semiootiku Kalevi Kulli arvates „rahvuslik on kontekstuaalsem (kohalikuseoselisem), globaalne on dekontekstualiseeritum (paigast sõltumatum). Selle üks järeldusi on, et vähemrahvuslikul on tendents saada kergemini rahvusvaheliselt populaarseks“. Selle mõtte on ta kunagi lahti kirjutanud Horisondi lühiessees „See veider paik Eesti“: „… kategooriad ei asu üksnes peas ja keeles, vaid me salvestame eristusi ka oma ümbruse ruumi, mida me kujundame. Selle maastikukujunduse ja sise- ja väliskujunduse, aedade ja arhitektuuri kaudu toimib kategoriseerimine just nii nagu genius loci puhul seda näeme – keeleülaselt, keeltevaheliselt“.

Kui me toome rahvusteaduse mõiste juurde ka kohavaimu, siis tuleneb sellest otseselt vajadus arvestada kõigi siin elanud ja elavate rahvastega. Eestlased mõjutasid siin elavaid baltisakslasi, baltisakslased mõjutasid meid. Ja ega kõik siin olnud baltisakslased, selhulgas mõisnikud, olnudki päritolult sakslased. Eestiga on seotud väga palju erakordselt väljapaistvaid erinevatest rahvustest teadlasi, kes on mõjutanud meie intellektuaalset kliimat ja ideedemaailma. Nimetagem siin mitte-eestlastest Karl Ernst von Baeri, Vladimir Dali, Jan Baudouin de Courtenay’d, Jakob von Uexkülli, Hermann von Keyserlingi, Max Vasmerit, Leonid Stolovitšit või Juri Lotmanit.

Viimaseks tuleb rahvusteaduse mõiste jaoks sisse tuua kultuuri mõiste. Siinjuures lähtun leedu-juudi päritolu õpetlase Edward Sapiri arusaamast, et keel, rass ja kultuur ei ole kongruentsed (ühilduvad). Tema järgi ei vasta rassi- ja keelepiirid ning kultuuri ja keelepiirid ei ole identsed. Veelgi enam: „keel ja kultuur pole loomuomaselt seotud. Täiesti sidumata keeled võivad jagada üht kultuuri, samas kui lähedalt seotud keeled (või isegi üksainus keel) võivad kuuluda erinevatesse kultuuriruumidesse” („Keel”, lk 245). Ta toob näiteks atabaski keeled, mille kõnelejad kuuluvad nelja erinevasse kultuuriareaali – jahipidajate kultuur, pühvlikultuur, rituaalne kultuur ja iseäralik spetsialiseerunud hupa kultuur.

Jurokid ja karaokid, kes ei ole hupadega keelesuguluses, on aga viimastega kultuuriliselt identsed. Kultuurist (nagu ka paigast ja loodusest) tingituna tulevad keelde mõisted, mida teiste kultuuride kõnelejatel ei ole. Näiteks ei saa olla jahipidamisega seotud mõisted põhjalikult välja arenenud kolmel ülejäänud atabaski kultuurirühmal, samas kui hupa kultuuri esindajad jagavad oma kultuurimõisteid naabruses asuvate rahvastega, kes ei ole keelesugulased. Kultuuri mõju mõtlemisele ja keelele avaldub eelkõige selles, millest mõeldakse ja räägitakse, mitte kuidas mõeldakse ja räägitakse. Ehk mis meelel see keelel. Sapiri mõte on siin selles, et ühte keelt võivad rääkida erinevate rasside ja rahvaste esindajad (nt inglise keel Ameerika Ühendriikides) ning üks keel võib olla jagatud mitme kultuuri(piirkonna) vahel, samuti võivad jagada ühte ja sama kultuuri erinevate keelte kõnelejad.

Kui me lähtume selliste suurte mõtlejate pärandist nagu Uku Masing või Juri Lotman, siis saame nihutada rahvusteadusest arusaamist nii, et rahvusteaduse ülesanne poleks mitte eestlasi üha rahvuslikumaks kujundada, vaid rahvusteadus oleks Eesti maa ja rahvaga seotud teadus, mis annaks suure panuse maailmakultuuri varasalve. Olgu siis rahvusteadlasteks füüsikud, keemikud, bioloogid, filoloogid või ka lihtsalt Eesti asja ja eestlaste uurijad. Muidugi tuleb tunnistada, et traditsiooniliselt mõistetud rahvusteadused moodustavad rahvusteaduse tuuma. Me võime nüüd sõnastada rahvusteaduse uue määratluse: rahvusteadus on igasugune teadus, mis on seotud kultuuriga ja kohavaimuga genius loci ning on mõjustatud selle maa põlisrahva keele kategooriate süsteemi omapärast ning mis annab panuse maailmakultuuri varasalve.

Rahvusteadus ei tohi kuidagi vastanduda teadusele kui niisugusele. Kalevi Kull lisas selle loo käsikirja kritiseerides, et rahvusteadus on rahvuskultuuriga seotud tahk teadustes. Ma kitsendaksin tema väidet selliselt, et rahvusteadus on kultuuriga (mitte rahvuskultuuriga) seotud tahk teaduses. Rahvusteadus saab olla teaduse osa. Teadlastel, kes on omandanud mitme keele mõistete (kategooriate) süsteemi ning on suutelised mõtlema mitmes keeles, on teaduses suur eelis. Nad oskavad tõlkida rahvusteadusliku mõtte vilju üldarusaadavasse teaduskeelde (milleks enamasti on inglise keel).
Haldur Õim lisas sellele loole uue lõpu: kahjuks on rahvusteadusest tehtud teadusliku mõiste asemel teaduspoliitiline mõiste, mis jõuab lõpuks muidugi teaduse rahastamisse kõige laiemas mõttes (nt infrastruktuur, nn rahvusteaduste professuurid jne).
Tänan Jüri Allikut, Kalevi Kulli, Ülo Matjust, Kristiina Rossi ja Haldur Õimu selle loo käsikirjale osaks saanud kriitika eest.