/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/12/14/875468t1h380e.jpg)
Justiitsministeeriumi analüüsi kohaselt alustatakse kriminaalmenetlus 93 protsendil perevägivalla juhtudest, mil info võimaliku kehalise väärkohtlemise kohta politseini jõuab ning õiguskaitseasutused lahendavad enamiku perevägivalla juhtumitest poole aastaga.
Esmakordselt läbiviidud analüüsi käigus vaadeldi kokku ligi 600 kehalise väärkohtlemise juhtumit 2010. aastast.
Aasta pärast perevägivalla suhtes menetluse alustamist kestis neist menetlus 23 protsendi puhul. 19 protsendil juhtudest oli kohus määranud karistuse, 34 protsendil määranud oportuniteedi kohustuse prokuratuur ning 24 protsendi puhul oli menetlus lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
Analüüsi üks läbiviija, justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõunik Laidi Surva sõnas, et kohtusse jõuavad eelkõige keerulisemad ning korduvad juhtumid, esmakordsete vägivallategude toimepanijaile rakendatakse sageli kohtuväliselt menetluse lõpetamisel muid mõjutusmeetmeid, nagu rahalise kohustuse või üldkasuliku töö määramine.
Surva sõnul läheb perevägivalla juhtumi lahendamiseks kohtueelses menetluses aega keskmiselt neli kuud, millele kohtumenetlus lisab poolteist kuud.
Levinuimate karistus- ja mõjutusviisidena rakendavad prokuratuur ja kohus perevägivallajuhtumite puhul rahalist karistust, tingimisi vangistust, üldkasulikku tööd ja lepitusmenetlusega määratud kohustusi. Nendeks võivad olla kohustus hoiduda vägivallast ja käituda viisakalt, mitte tarvitada narkootikume ja alkoholi, tasuda rahalised kulud ning osaleda teraapias.
Keskmine määratud vangistuse pikkus oli 7 kuud, sealhulgas on arvestatud nii tingimisi kui ka reaalseid vangistusi. Reaalse vangistuse keskmine pikkus oli 10 kuud. Keskmine kohtu poolt määratud rahalise karistuse summa oli 534 eurot.
Minister: oodatust parem tulemus
Justiitsminister Kristen Michali sõnul selgub analüüsist, et õiguskaitseasutused suhtuvad perevägivalla juhtumite lahendamisse tõsiselt ning on sel aastal teinud ka veel täiendavaid samme, et vägivallajuhtumid ei jääks tähelepanuta.
«Justiitsministeeriumi analüüsist selgub, et 93 protsenti juhtumitest alustatakse menetlus ja neist omakorda 69 protsenti juhtumitest jõutakse kas kohtuotsuseni või menetlus lõpetatakse nii, et kahtlustatav kannab rahalisi kohustusi, teeb ühiskondlikult kasulikku tööd või allub teistele käitumist mõjutavatele kohustustele,» sõnas Michal.
«See on parem tulemus kui analüüsile eelnevalt olukorda hindasime, kuid kindlasti saab see minna veelgi paremaks. Viimasel aastal on nii politsei kui prokuratuur selleks märgatavaid samme astunud ning loodan, et kui teeme järgmisel aastal kordusuuringu, on seda ka juba näha,» märkis Michal.
«Meie varasemad ohvriuuringud näitavad ka seda, et paljudest juhtumitest jäetakse ka teatamata või ei anta tunnistusi oma lähedaste vastu, kes on vägivallatsejad. Usun, et analüüsist selguvad numbrid ütlevad selgelt, et vägivald on vastuvõetamatu ja kui see aset leiab, siis suhtuvad nii politsei kui prokuratuur asja tõsiselt. Kindlasti on suur osa ka ühiskonna hoiakutel – kui me näeme kedagi hädas, on iga inimese kohustus teda aidata või sellest anda märku neile kes seda suudavad,» lisas Michal.