Keskerakonna kontorist leitud, 450 leheküljest koosnev väljatrükkide pakk Hannes Rummu e-kirjavahetust püstitab kaks olulist küsimust. Esiteks muidugi see, kuidas see üldse Keskerakonna ja Priit Toobali kätte sattus. Ja teiseks, kelle sõrmejäljed kirjapakilt leitakse. Vastus viimasele küsimusele võib anda vastuse ka esimesele.
Arvutiturvalisuse ekspert ja häkker Tõnu Samuel juhib algatuseks tähelepanu asjaolule, et leiti just pakk paberit, aga mitte näiteks mälupulk või muu digitaalne salvestusvahend.
«See võib viidata sellele, et arvuti oli lahti jäetud ja keegi võõras printis kirjad välja,» pakub Samuel ühe võimaluse välja. «Ehk siis mitte pikalt ette valmistatud rünnak või häkkimine, vaid juhuslikult süllekukkunud võimalusest kinnihaaramine.»
See on Samueli sõnul iseenesest väga lihtne, kolm klõpsu klaviatuuril: CTRL+A, CTRL+P ja Enter ning kogu e-kirjakast jookseb printerist välja. Ainuke riskikoht on, kas tegu on kiire printeriga (trükkimiseks kulub mõni minut) või aeglasega (kuni tund).
Kui Rumm või keegi teine ütleb, et arvutit pole laokile jäetud, et sellist asja ei saa juhtuda, siis Samuel jääb selles osas skeptiliseks.
«Teate, ma ütlen otse. Kui keegi tavainimene ütleb, et ta pole kunagi midagi unustanud või midagi muud sellist teinud, siis ma lihtsalt ei usu,» räägib ta. «Tavainimesed pole arvutiturvalisuse osas kunagi nii paranoilised, nad unustavad, nad eksivad.»
Samuel muidugi lisab, et ta puhtalt spekuleerib, fakte on väga vähe, pigem toetub ta oma kogemusele. «Tavaliselt osutuvad asjad lõpuks palju igavamaks kui alguses pakutud suured konspiratsioonid,» nendib ta.
Keskerakonna enda versioon kirjade kohta on lihtne: endine sotsiaaldemokraat ja Jaak Juske nõunik, novembris aga Keskerakonda üle läinud noorpoliitik Ivor Onksion lihtsalt tõi selle kirjapaki neile.
Onksioni sõnul oli pakk lihtsalt vedelenud ja kõigile lugeda olnud sotside linnavolikogu fraktsiooni laual. Juske ütles selle kohta kommentaariks, et see on täiesti absurdne vale: «Onksioni jutus pole sõnagi tõtt.»
Rumm ise, kes uurimisele viidates pikki kommentaare ei jaga, ütleb, et ta ei tea, kuidas tema kirjad võõrastesse kätesse sattusid, ise pole ta neid välja printinud.
Küsimuse kõrval, «kuidas kirjad sattusid», on aga vähemalt sama huvitav ka küsimus, kelle sõrmejäljed kapo kirjapaki pealt leiab. Paber on nimelt materjal, mis säilitab sõrmejälgi väga kaua, lausa mitukümmend aastat.
USAs on isegi Teise maailmasõja aegseid kurjategijaid niimoodi süüdi mõistetud, näiteks võib tuua piiskop Valerian Trifa juhtumi, kus tema sõrmejälg leiti ühelt 36 aasta taguselt kirjalt Heinrich Himmlerile.
Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi sõrmejäljeosakonna juhataja Erik Mei täpsustab selle peale, et konkreetselt sõltub sõrmejälje säilivus mitmetest asjaoludest.
«Toodud näite puhul on sõrmejälgede leidmine tõenäoliselt võimalik,» ütleb Mei aga selle peale, kas 450-leheküljeliselt hoolikalt läbi töötatud, allakriipsutusi, märkmeid ja järjehoidjaid täis kirjapakilt võiks jälgi leida.
Meeldetuletuseks, Onksioni väitel vedelesid kirjad sotside fraktsioonis laua peal, kus kõik seda lugesid. Kui oleks nii, peaks sealt leidma ju paljude sotside sõrmejälgi.
Prokurör Kadri Tammai ei ütle, kas nad on juba sõrmejälgi otsinud, ekspertiisi teinud või midagi leidnud. «Ma lihtsalt ei saa ajakirjanduse veergudel selliseid detaile avaldada,» ütleb ta.
Sama kidakeelseks jääb kapo. Lõpuks nende pressiesindaja Harrys Puusepp siiski möönab, et loogiline on, et tehakse kõiki vajalikke ja võimalikke menetlustoiminguid.