Eesti pere pages Soome ametnike eest tagasi kodumaale

Ajal, kui Eestis räägitakse Soomest nagu tõotatud maast, on Mait ja Ivika (delikaatse teema tõttu jätab toimetus nende perenime enda teada) otsustanud ette võtta vastupidise teekonna. Nad pole odavad võõrtöölised, vaid heade ametitega spetsialistid, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».

Nende kolm last sündisid kõik Soomes. Ometi pakivad abikaasad kokku 17 aastat kestnud hea elu ja naasevad kiirkorras Eestisse. Põhjus on hämmastav – eestlaste sõnul kiusati peret 5000 elanikuga vallas taga. Ja mis veel üllatavam – seda tegid sotsiaal- ja lastekaitseametnikud.

Perekonna elu pahupidi pööranud sündmused algasid aasta tagasi 27. jaanuari õhtul, kui Ivika sõitis tütre Liinaga koju Isokyrösse. Nende ees sõitis mopeedauto kiirusega 40 km/h ning Ivika hakkas temast mööda minema, teel oli aga kiilasjää.

«Kõik autod läksid mööda ja mina ka hakkasin mööda sõitma, aga kaotasin juhitavuse ja siis hakkas libisema,» kirjeldab Ivika. Nende Lexus käis kolm korda üle katuse ja maandus kraavis.

Hämmastaval kombel ei saanud ei ema ega tütar viga, ka politseinikud nimetasid juhtunut imeks. Kuigi sõitjad pääsesid ühegi kriimuta, selgus hiljem, et avarii jättis Liina hinge trauma.

Sügisel läks Liina 7. klassi, mis tähendas hulka uusi koolikaaslasi. Aga paraku ka koolikiusamist. Ivika sõnul kiusati tütart rahvuse pärast, Liina lisab, et sõimusõnadeks olid nii «eestlane» kui «kuradi paks». Üks aasta vanem poiss kiusas ka füüsiliselt.

Haiglas läksid asjad halvemaks

Vanemad pöördusid nii politseisse, kooli direktori kui psühholoogi poole. Et Liina söömatusega oli asi pärast kooliaasta algust veel hullem, soovitas arst pidada söömispäevikut. Sealt selgus tõde, et ta ei söö mõnikord päevade kaupa. Peale söömishäire tekkisid Liinal ka enesehävituslikud mõtted ja jutud ning oktoobri lõpus otsustasid arstid tüdruku haiglasse panna. Toona 12-aastane plika sattus Seinäjoe psühhiaatriahaigla noorte osakonda.

Haiglas läksid aga asjad hullemaks: Ivika meenutab, et tütre toakaaslaseks oli tüdruk, kes ennast lõikas, ning seda hakkas tegema ka Liina. Samas ei tehtud temaga haiglas nädala jooksul mingeid protseduure ning ei pakutud ka psühholoogi konsultatsiooni.

Kahe nädala möödudes otsustas arst, et haiglas pole vaja olla ja piisab, kui Liina käib regulaarselt vastuvõtul. Tüdruk lubati koju. Nädal hiljem teatas Isokyrö valla sotsiaalosakond, et nende töötajad tulevad koduvisiidile. Seejärel toimus visiit, kus sotsiaaltöötajad Maidu sõnul tütre nagu kaheaastasega rääkisid.

«Siis lastekaitseinimene ütles, et kas oleks võimalik, et ta tahaks mu tütrega kahekesi rääkida. Me läksime siis mehe ja teiste lastega kodunt ära poes käima ja kui tulime tagasi, siis mu tütar pakib asju ja kutsus mind enda juurde ja kallistas ja ütles, et ema, anna andeks, ma pean nüüd minema,» meenutab Ivika veekalkvel silmadega.

Vanematele öeldi, et laps tahab kohe haiglasse minna ning lastekaitsjad ta sinna ka viivad. Kui isa põhjust küsis ning haiglasse viimisele vastu oli, lubas lastekaitsja politseisse helistada. «Ja siis ta võttis lapse ja sõitis minema. Õhtul helistas mulle ja ütles, et laps on nüüd turvalises kohas. Järgmine päev saime teada, et me ei saagi enam oma last tagasi,» meenutab Mait.

Pereisa kahtlustati koduvägivallas

Pere oli šokis. Tähelepanuväärne on, et viimased viis aastat Isokyrös elanud Ivika ja Mait olid lugupeetud inimesed. Veel enam - nad olid sisuliselt vallaametnike kolleegid. Ivika oli kohaliku lasteaia juhataja ja Mait objektijuht firmas, mis ehitas lastekodusid ja muid omavalitsuse sotsiaalobjekte. Kui algul arvasid nad, et asi puudutab tütre koolikiusamist, söömishäiret ja musti mõtteid, siis suur oli nende jahmatus, kui selgus, mis kogu triangli taga on – Maitu kahtlustati koduvägivallas.

Ka Ivika kinnitab, käsi südamel, et mingit koduvägivalda ei ole olnud, kuid vanemad ei oska öelda, kas tütar võis ise lastekaitsjatele midagi sellist rääkida.

«Pealtnägija» käsutuses on dokumendid, mis pere tagantjärele sai, ja seal tsiteerivad erinevad ametnikud Liinat korduvalt ütlemas, et ta kardab isa, kui ta ägestub, ning vähemasti korra on isa teda tugevalt tõuganud. Küsimusele, miks ametnikud arvavad, et tütrel on kodus ohtlik olla, vastab Liina, et kui ametlikud nende juures olid, sai issi natuke kurjaks.

Liina on tüüpiline varateismeline, kes edvistab ja annab kaamera ees enamasti ühesilbilisi vastuseid. Aga fakt on, et mitte kordagi ei esitatud ühtegi konkreetsemat kahtlust võimaliku vägivalla kohta. Pere ei saanud Maidu kinnitusel ühtegi dokumenti ega põhjendusi, ehkki käis rääkimas nii sotsiaalosakonnas kui ka valla juhatajaga. Samuti polnud diagnoosi, mille tõttu tulnuks tüdruk perest eraldada.

Kui pärast veel kaht haiglas veedetud nädalat 9. detsembril toimus järjekordne koosolek, kus peale perekonna osales hulk haigla ja valla esindajad, jäi peale arstide sõna, kes lubasid Liina uuesti koju.

Kui perekond haiglast koju sõitis, peatas neid kümme kilomeetrit pärast linnast välja sõitmist politsei, kelle väitel oli pere haiglast oma lapse röövinud ja kavatseb temaga riigist põgeneda. Pereema sõnul ei olnud neil mingit kavatsust Soomest lahkuda - seal oli elatud 17 aastat, seal oli kogu tulevik, ostetud maja, tehtud remonti.

Advokaadi sekkumisel sai pere lapse tagasi

Ometi jäi peale Isokyrö valla sotstöötaja politseile tehtud taotlus pere kinni pidada, sest nad tahavad lapse maalt välja viia, seades sellega ta elu ja tervise ohtu. Hoolimata protestidest ja Eesti saatkonda helistamisest võeti Liina jälle ära. Väidetavalt ohus viibiv tüdruk pandi lastekodusse, kus kehtestati liikumis- ja suhtlemiskeeld, sest vanemad ei tohtinud teada, kus ta asub. Mait ja Ivika ei eita, et nende teismelisel tütrel on probleeme.

Vastupidi – nad ise otsisid algul abi, kuid nüüd tundsid nad, et on jäänud kafkaliku masinavärgi hammasrataste vahele. Suhted vallaga läksid tuliseks ja vanemad möönavad, et nad mõlemad ägestusid korduvalt ametnikega suheldes. Mait tunnistab, et helistas ühele ametnikule päeva jooksul koguni 36 korda.

Blokaad kestis kaks nädalat, kuni vanemad palkasid advokaadi. Ta võttis kõne valla sotsiaaljuhatajale, järgmisel päeval saadi kokku ning Liina anti perele tagasi, kuna olemas ei olnud mingeid vastupidiseks alust andvaid argumente ega dokumente.

Pärast vabanemist 22. detsembril sõitis pere Eestisse vanavanemate juurde jõule veetma. Maidu ja Ivika sõnul igatsesid nad ammu sünnimaale, aga tütre intsident oli viimane piisk, miks mitte naasta. Vanemad usuvad, et tagasimineku korral oleks tütar taas perest eraldatud.

Eelmisel teisipäeval pakkisid Mait ja Ivika Isokyrös viimased asjad ja allkirjastasid majamüügi lepingu. Otsus on tehtud ja tagasiteed pole. Liina on edaspidi Eesti arstide ja sotstöötajate jälgimise all. Nad võiksid loo lõppenuks lugeda, aga nad ei taha. Abikaasad tegid kaebuse Soome politseisse, süüdistades sotsiaalametnikke võimuliialduses.

See kõik on ainult ühe poole versioon, sest viidates andmekaitsele, keeldub Isokyrö vald isegi kinnitamast, kas selle perega tegeleti. Veel vähem antakse mingeid sisulisi kommentaare. Sama moodi keelduti vastamast ka soome ajakirjanikele.