Selle järel on vaja tegelda koolimajade ümberkujundamise ja –ehitamisega, kuhu lapsed õppima asuvad. Kui on olemas ka õpilaskodud ning kavandatud õpilastransport, alles siis saab alustada õppetööga kavandatud võrgus.
Kiire võrgu reorganiseerimine teeks küsitavaks ka osalemise huvitegevuses, mis on noorte kujunemisel olulise tähtsusega.
Pole mõeldav kõikide treenerite, koorijuhtide jt koondamine keskusesse. Ka sõltumine transpordist on takistuseks ringides osalemises.
Kas gümnaasiumide pidaja peaks tulevikus olema kohalik omavalitsus või riik?
Pole oluline, kas gümnaasiumi pidaja on riik või KOV, vaid asjaolu, et koolide pidamine oleks ühtedes kätes.
Pole võimalik jagada üht maja kahe pidaja vahel, kui näiteks põhikooliosa kuulub KOV-le ja gümnaasiumi kasutatavad ruumid riigile.
Kui rahastamisel kindel alus, pole vahet, kellele kuulub. Seega – kas kogu koolivõrk riigile või kohalikule omavalitsusele. Kui aga riik jagab õppekohad (3. küsimus) , siis peab tema olema ka pidaja.
Kas peate vajalikuks rakendada riigi tasemel õppekohtade jaotust üld- ja kutsekeskhariduse vahel?
Üld- ja kutsekeskhariduse vahel kohtade jagamine on idealistlik lähenemine.
Kui kohtade jagamine on kutsehariduse kasuks, võib tekkida olukord, kus noored lähevad lähedasse kutsehariduskeskusesse mittekutset omandama, vaid lihtsalt keskharidust saama.
Kui maapiirkondadest kaovad gümnaasiumid, jääb osa andekaid noori gümnaasiumiharidusest ilma majanduslikel põhjustel.
Kas lävend gümnaasiumisse õppima asumiseks peaks kõigis gümnaasiumides olema ühesugune?
Gümnaasiumidesse õppima asumise lävend ei saa olla ühesugune. Pigem peaks arvestama kohalikku eripära, kas on tegemist maa- või linnagümnaasiumiga. Treffneri- kooli lävend pole jõukohane ilmselt suurele osale gümnaasiumi pürgijatest.