Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Reeglitega vabaütleja Allar Jõks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Allar Jõks | FOTO: Kristjan Lepp

Ta on loonud enese jaoks kahe-minuti-reegli. Ja ühe-päeva-reegli. Õiguskantslerina süüdistati teda oportunismis ja poliitikasse sekkumises. Advokaat Allar Jõks püüdleb aga vaid täiuse poole – elada, mitte lihtsalt ruumi võtta.

Hea (trenni)sõltuvus: Allar Jõks alustab iga töönädalat esmaspäevahommikuse tennisetreeninguga. | FOTO: Kristjan Lepp

Endine õiguskantsler Allar Jõks (47) on alati julgenud teha julgeid valikuid. Tema kangutamisega õiguskantsleri kohalt nägi toonane koalitsioon omajagu vaeva, sest on ju tüütult tülikas, kui keegi soovib nii järjekindlalt korda ja läbipaistvust parteide rahakotis. Nüüd vaatab nii mõnigi erakond tema poole, et ladusa jutuga plekitu poiss enese ridadesse meelitada. Veel pole aeg.

Jõks on mees, kes mitte ainult ei tunne, vaid tunnetab. Intervjuus Arterile jagab ta esimest korda oma kõige liigutavamat kogemust õiguskantsleri päevilt, mil tal õnnestus üks väike poiss riigile tagasi võita. Jõks olla tundeline ja sisemiselt põlev.

Viimased kolm aastat Soraineni advokaadibüroos advokaadi ametit pidanud Allar Jõksi hiljutiseks suurimaks saavutuseks on see, et Pühajärve kool sai kohtus õiguse lapsi edasi õpetada. Jõks on selle üle kogu hingest uhke ja usub, et  järjest tugevnev kodanikuühiskond mõistab ühisjõu tähtsust.

Milline on hea kodanik?

Hea kodanik tunneb oma südamega, mõtleb oma peaga. Ta mõtleb ja unistab suurelt, ei lepi keskpärasusega ega rahuldu rahuldavaga.

Kas nägite õiguskantslerina päriselu või läksite alles õiguskantsleri kabinetist päris­ellu?

Toompealt avanev pilt on laiem, aga detailides mitte nii selge. Advokaadina olen näinud Toompeal tehtava töö viljakust või viljatust. Praegu tunnen, et olen vaba. Vaba kohustusest midagi pidevalt arvata. Reageerin vaid siis, kui ei saa enam vaiki olla.

Näite inimesena, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka tunnetab, elab teatud asju isiklikult väga läbi. Milline oli teie kõige suurem üleelamine õiguskantslerina?

Sain anonüümkirja ühest Eesti lastekodust. Seal oli kirjas, et kuueaastasel vene poisil, kelle nimi võis olla Saša, käed on päevad läbi kinni seotud. Lapse kinnisidumiseks puuduvad õigustused. Läksime ette teatamata lastekodusse, poisi käed olid tõesti nööriga kinni seotud.

Esimene asi, mida suutsin öelda, oli see, et võtke palun ta käed lahti. Kasvataja ja direktor kahtlesid, kas see on hea mõte. Poisil seoti käed lahti ja sekundi jooksul tõmbas ta endal küüntega näo veriseks. Mitte kriimud, vaid ikka verd jooksis.

Psüühilisest häirest tingitud reaktsioon, mis oma õuduses on saatnud mind hiljem unenägudes.

Küsisin endalt: mida ma valesti tegin? Käitusin, nagu seadus nõudis, aga kui ma poleks seaduse järgi toiminud, siis ta poleks ennast vigastanud. Õigusest õigluse leidmiseks tuleb see läbi südame lasta. See pole aga alati päris valutu. Poiss oli haige.

Hakkasin uurima, kas teda ravitud on. Vastati, et on, psühhiaater olla temaga rääkinud. Mulle tundus see kõik kuidagi kahtlane. Uurisin edasi ja avastasin, et psühhiaater tõesti rääkis temaga, aga ainult telefoni teel, ja ravimisele oli ta eelistanud tablettide manustamist.

Nõudsin, et poiss saadetaks ravile. Lastekodus öeldi esialgu, et see on võimatu, kuid laps viidi siiski Tartu Ülikooli kliinikumi lasteosakonda. Kui ma aasta hiljem läksin kontrollima seda osakonda, siis Saša oli seal. Ta ei olnud ikka paranenud. Ja arstid ei julgenud optimistlikke ennustusi jagada. Õnneks jäi aga poiss haiglasse.

Kui minu aeg õiguskantslerina läbi sai, siis ühe endise kolleegiga rääkides tuli jutu sees välja, et ta on seda poissi näinud ... (pikk paus) ... ja see poiss on terve.

Tihti küsitakse, kas ma olen õiguskantslerina midagi ühiskonna jaoks teinud. Jah, ma olen toonud ühe poisi täisväärtusliku elu juurde.

Õiguskantslerina olen aidanud mitmeid seadusi põhiseadusega kooskõlla viia, nagu näiteks valimisliitude lubamine kohalikele valimistele, aga seda ei pea ma saavutuseks. Seda oleks suutnud ka keegi teine teha. Aga see poiss oleks ehk jäänudki kinniseotud kätega.

Mis teid häirib?

Häirib virisemine ja jõuetu arvamus, et mis meist ikka sõltub. Kui meid on palju ja me hoiame kokku, siis sõltub! Väike armas Pühajärve kool taheti kinni panna, öeldi, et ülalpidamine on kallis. Aga sellise loogika järgi on ka Eestit raske ülal pidada.

Kooli lapsevanemad astusid vallavõimu otsusele vastu. Kui lapsevanemad oleks mõelnud, et nii või teisiti jääme me Otepää võimuritele alla, oleks nad loobunud. Aga nad võtsid end kokku, sest ühenduses peitub jõud.

Murdepunktiks selles protsessis oli Tartu ringkonnakohtu veebruari lõpus antud hinnang Otepääl viljeletavale kaalumis- ja kaasamispraktikale. Kohus ütles karmid sõnad: «Kui ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ei annaks, siis legitimeeriks kohus sellega halduse teerullitaktikat tulevikus.» Ehk kui kohus vallavõimu otsuse täitmist ei peata, siis kiidaks ta heaks halduse ehk kohaliku võimu teerullipoliitika.

Sellise julge väljaütlemisega andis kohus mõista, et poliitiline kultuur vajab muutusi. Nüüdseks on kohus tunnistanud Pühajärve kooli sulgemise ebaseaduslikuks.

Õiguskantslerina üritasite ühiskonda paremaks muuta, advokaadina saate siiski reeglina teha seda, mis kliendile kasulik?

Õiguskantslerina disainid ülikonda, advokaadina õmbled nööpi ette! Olles töötanud kolm aastat advokaadibüroos, näen, et on siiski võimalik kaasa rääkida ka ühiskondlikes asjades. Meie kodanikuühiskond on väga tugev.

Fooliummütsikeste kampaania näitas, et kusagil on taluvuse lävi, millest ühiskonna liikmed ei luba valitsejatel kunagi üle astuda. Professionaalset poliitikut iseloomustab võime see piir ära tabada. Kuulates, millises üleolevas ja dotseerivas keeles võim meiega jätkuvalt räägib, polegi imeks panna, et see piir on sel aastal ületatud. Küsimus ei ole ainult ACTAs.

Hea näide on õpetajate streik, mis kujunes väga laia kandepinnaga aktsiooniks. Õpetajate toetuseks tuli kaasa palju teisi ühendusi. Mul on hea meel, et me ei võitle enam ainult enda eest. Mõistetakse, et kui ma praegu ei astu välja, siis hiljem ei astu minu eest keegi välja.

(Jõks tsiteerib justkui muuseas luterliku kiriku pastorit Martin Niemöllerit:
«Kui natsid tulid kommunistide järele
ma olin vait, sest ma polnud kommunist.

Kui nad tulid sotsiaaldemokraatide järele
ma olin vait, sest ma polnud sotsiaaldemokraat.
Kui nad tulid juutide järele,
ma ei protesteerinud,
sest ma ei olnud juut.
Ja kui nad tulid minu järele,
siis ei olnud enam kedagi järele jäänud,
kes oleks minu eest seisnud.»)

Meie väljaastumised käivad siiski veel kahtlusega, pooltoonides.
Eesti ühiskond on tugev siis, kui me usume iseendasse. Kahelda võib ikka, aga vinguda mitte. Olen enese jaoks kehtestanud reegli: ainult kaks minutit vingunurka päevas. Muul ajal mõtlen, kuidas midagi paremaks teha.

Vingumist on viimasel ajal Eestis leevendamas ärksate vabaühenduste areng. Mida see näitab, mida meile annab?

Õiguskantslerina sain vabakondade arengule kaasa aidata sellega, et viisin kahel korral riigikohtusse valimisliitude küsimuse. Valimisliidud kohalike omavalitsuste valimistel on kõige ilmekam näide ehedast kodanike ühistegemistest! Kujutagem ette, et seda võimalust poleks olnud ja juba 2002. aastast pidanuks kõik, kes soovivad kohalikus elus kaasa lüüa, kuuluma erakondadesse! Ma arvan, et meil poleks sel juhul olnud sellisel kujul näiteks Uue Maailma Seltsi liikumist ja elu kohalikul tasandil oleks väga parteijuhi nägu.

President Lennart Meri on iseloomustanud vabaühenduste rolli väga tabavalt: «Kodanikuühiskonna ja valitsejate koostöö peaks olema justkui informatsioonikanal, mille ühes otsas on kodanikuühendused, kes kogevad valitsuse ja riigi toimimise viljakust või viljatust igapäevases elus.

Kanali teises otsas on poliitilised otsustajad ja otsuste elluviijad, kelle vastutus on suur, kuid kodanike igapäevaelu tundmine kasin.» Järelikult peab informatsioonikanali mõlemas otsas jätkuma kõnetajaid ja kuulajaid. Vastasel juhul kodanikuühiskond lihtsalt ei toimi.

Pärast õiguskantsleri ametiaja lõppemist läksite Gruusia ombudsmani nõunikuks. Mida te parandada suutsite?

Selle paljukannatanud väärika rahva juures karjus mulle silma Gruusia õiguskantsleri hoone sissekäigu ukse juures olev kolinurk. Viitasin korduvalt, et te olete Gruusia au ja südametunnistus, see korralagedus tuleb lõpetada. Mulle vastati: «Oi, see pole võimalik!» Pole seadust. Pole vahendeid.

Oma missiooni lõpetades kandsin ette kõne koos slaidiprogrammiga. Rääkisin institutsionaalsest eneseväärikusest ja lisasin slaidide sekka pildi kolinurgast, küsides: «Kuidas saab keegi teid tõsiselt võtta, kui teil valitseb selline segadus? Kas tõesti seadus keelab koristamast? Või ei ole ressurssi?» Grusiinide suur eneseväärikus ei talu mõnitamist.

Eriti kui seda teeb sõber. Minu presentatsiooni lõppedes oli see nurk koristatud. Nende eneseväärikus nõudis, et vorm ja sisu oleks kooskõlas. See oligi mu kõige suurem saavutus (naerab) – muuta mõtlemist.

Enese vormi ja sisu kooskõla rõhutate te hoolega valitud riietuse, viimistletud stiiliga. See torkab silma.

Olen oma poega õpetanud: sul võib kaduda kõik – töö, sõbrad, lähedased sinu ümber. Kuni aga säilib eneseväärikus, on kõik võimalik. Väline vorm on väärikuse lahutamatu osa. Viisakus ei maksa midagi, aga on tugev investeering tulevikku. Elu on liiga lühike, et leppida keskpärasusega.

Doris Kareva (Jõks kutsus ta pärast õiguskantsleri töö lõppemist enda juurde, et tänada luuleridade eest, mis on teda tööhetkedel aidanud) on öelnud: võta iga hommikut kui esimest ja hoia iga õhtut kui viimast. Teisisõnu tähendab see täiuslikkuse ihalust – ela, aga mitte ära võta ruumi! Ükskõik, mida sa teed – isegi kui kaotad –, tee seda stiilselt. Ja oma põhimõtetele truuks jäädes, sest põhimõtetega ei saa kompromissi teha.

Teile ei meeldi kuigi palju rääkida oma isiklikust elust.
Jah, ma ei räägi oma isiklikust elust, ei ole seda kunagi teinud ja ei hakka tegema.

Kust see ettevaatlikkus – kas olete haiget saanud või lihtsalt enesega kokkuleppe sõlminud?

Minu sügava veendumuse kohaselt on see iga inimese väga isiklik asi, kuidas ta elab. Või kellega. Ma ei soovi seada oma lähedasi avalikkuse tähelepanu alla.
Teadmatusest on aga juhtunud see, et teid on viimastel aastatel paari pandud väga paljude kenade naisterahvastega.

Mul on kabinetis kogu ajakirjade väljavõtetest, fotodest, kus mind on eri naisterahvastega tabatud ja seotud. See kogu võiks olla naljanurk, kui see ei oleks kellelegi haiget teinud.

Millised naised teile meeldivad?

Sellele küsimusele vastates pean arvestama võimalusega, et kõike, mida ma nüüd ütlen, võidakse kasutada kunagi minu enda vastu (naerab). Aga ... mulle meeldib naine, kes on enesekindel, julgeb olla tema ise ja omab huumorimeelt.

Olete te sellise naise leidnud?

Ma olen praegu õnnelik.

Kuidas te puhkate? Võib teid ette kujutada maal paljajalu sääskedega võitlemas?

Puhkan Nõval oma emakodus. Kui ema kümme aastat tagasi veel loomi pidas, olid kõik minu puhkused sätitud heinailma järgi. Parematel päevadel sai 10–15 tonni heina käsitsi kokku korjatud ja üles visatud. Praegu hindan puhkusena seda, kui saan lugeda. Lugesin just Enn Vetemaa raamatut «Gustav Naani hiilgus ja viletsus». See näitab väga hästi ühe tollase suurkuju kujunemist, aega, mis teda kujundas.

Olete te see inimene, kes oma raamatuid välja laenutab?

Ikka! Mul on neli-viis raamatut kusagil küla peal ja häda on selles, et osa neist on väga haruldased ehk neid ei ole enam müügil. Nii üllatav kui see ka ei ole – üks viimaseid avastusi oli minu jaoks Anna Gavalda.

Tema «Ma armastasin teda» on õhuke, tunniga loetav raamat sellest, kummal on raskem – kas sellel, kes hülgab, või keda hüljatakse. Lugu sellest, kuidas sel, kes teise inimese maha jätab, on raskem. Ehk teisisõnu – sellel, kes maha jäetakse, on võimalus. Iga kaotus sisaldab võidu alget. Ja see raamat on kaduma läinud!

Kuidas teil on elus läinud – on pigem raske olnud või võimalusi jagunud?

(Pikk paus) Vastaks nii, et ... iga silmapilk on mõne võimaluse varing. Ei maksa karta valikuid, kes valesti valib, saab ikkagi midagi. Kes valimist väldib, jääb kõigest ilma. Tuleb elada nii, et alati on midagi võita või kaotada.

Teil on palju sõpru teatriringkonnas. Linnateatris, NO 99s. Viimase legendaarses «Ühtse Eesti suurkogu» tükis tegite ka ise kaasa. Millal teie järgmine teatrietteaste tuleb?

«Ühtse Eesti suurkogu» laval käimisest peaks piisama, et Eesti teatriajalukku minna (naerab).
Indrek Tarand esitas teid Tiit Ojasoo kõrval teiseks parteijuhi kandidaadiks ja pidasite laval sütitava kõne. Kuidas te üldse sinna sattusite?

Tiit Ojasood tunnen ma aastast 1988. Olin siis üliõpilasena Kaukaasias ühel mägimatkal. Tiit oli seal oma venna ja isaga, ta oli ehk kuueaastane. Etenduse jaoks palus Tiit minu abi, et ma konsulteeriks, kuidas olen näinud poliitikat, riigikogu tööd, erakondi.

Mulle tundus, et see ongi piisav, mida saan etenduse jaoks teha. Mõni nädal enne etendust Tiit helistas ja teatas, et tal on üks hull idee. Ettepanek oli tulla lavale ja kõne pidada. Mul oli kaks tingimust: et erakonda sellest ei sünni ja ma saan rääkida, mida ise heaks pean. Tiit oli loomulikult nõus. Kuigi tunnistan – minul ei olnud kuni viimase hetkeni kindlust, kas erakond tuleb või ei tule.

Et kas asi läheb heas mõttes käest ära. Tasus see pingutus end ära?

Usun, et selle etenduse vilju saame maitsta palju aastaid hiljem. Olen kohanud väga palju noori aktiivseid inimesi, kes Ühtse Eesti energiast laetuna soovivad midagi ühiskondlikus korras ära teha. Kui pärast etendust kas või üksainus leidis, et tahab paremaks inimeseks saada, on suurkogu oma eesmärgi saavutanud.

Teid on poliitikasse passitanud mitmed erakonnad. Mida te ootate?

Kui olin õiguskantsler, kritiseeriti minu väljaütlemisi selle pärast, et ma sekkun poliitikasse. Kui ma õiguskantsler enam ei ole, kritiseeritakse minu väljaütlemisi sellepärast, et ma ei ole poliitikas. Seni, kuni ei ole sotsiaalne nõudlus selline, et ma peaks parteipoliitikas olema, seni ... ei. Pean tundma, et enam teisiti ei saa.

Praegu mul seda tunnet pole. Kui koalitsioonil on veenev mandaat, siis on see märk, et ühiskond aktsepteerib veel praegust riigijuhtimist. Sel juhul pole mul rolli, mida kanda. Valitsejate enesekriitika puudumist peaks kompenseerima kõrvalt tulev mõtestatud kriitika. Näen ohtu, kui kõrvalseisjad oma terava sule nurka viskavad.

Teie usute Eestisse?
Me ei tohi mõelda ega kõnelda nii, et oleme kaotanud usu oma riiki. Võime kaotada usu peaministrisse või valitsevasse koalitsiooni, aga me ei või lubada seda, et loeme oma riigi läbikukkunuks.

Peep Ilmet on kirjutanud liigutavad read Eestisse uskumisest. Kandsin need ka ette vabariigi aastapäeval Audentese erakoolis:
«Ereselgel sügiskuu koidikul
Peatusid Laiuse vooremäel kaks meest
Üks noor nõtke ning naerusuine
Teine vana vimmas ning nukker
Hingamist vaigistades vaatasid nad
Peipsini lauguvat Vaiat
See maa on ilus õhkas noor
Selle eest tasub surra
See on ilus maa ohkas vana
Selle eest tasub elada.»
Mis on teie elu suurim saavutus?

See, et olen üles kasvatanud poja, kelle süda on õiges kohas. Poeg Jonatan pani 12. klassis kirja, milles seisneb heaks kodanikuks olemine: «Olla iseseisev on olla isemõtlev ja enesekindel. Olla isemõtlev on olla julge ja uudishimulik. Olla enesekindel on olla tugev ja tasakaalukas.» Mul oli temast palju tuge, kui ta pärast mu ametiaja lõppemist ütles, et isa, sa ei ole midagi valesti teinud ja võid häbenemata peeglisse vaadata.

Kust te oma rahu võtate?

Mingis mõttes on see poos. Ametisse astudes arvasin, et õiguskantsleri esinemislaad võiks olla väärikas, tasakaalukas. Mitte pulbitsevalt emotsionaalne, aga sisemiselt põlev. See on nüüdseks kinnistunud, ja äkki ma olengi selline?

Elu on õpetanud, et juhina pead võtma asju rahulikult, mistõttu kehtestasin enda jaoks ühe-päeva-reegli. Tihtipeale juhtus, et endast välja minnes tekkis soov silmapilk midagi halvasti öelda. Mingil hetkel sain aru, et elus on rohkem värve kui must ja valge ja nii käitudes oleksin väga ebaõiglane.

Kui miski mind tõsiselt häirib ja tahaks plahvatada, siis esmalt üritan lugeda sügavalt hingates kümneni. Kui ikka üle ei lähe, ütlen: Allar, oota homse hommikuni. Ja 95 protsendil juhtudest ei olnud tarvis enam midagi öelda.

Mis teid rõõmsaks muudab?

See, kui ma näen, et minu olemasolu toob kellegi näole naeratuse. Või minu töötulemus annab rahuliku une. Arvatakse, et advokaadid on kuivikud, kes saavad rahulduse arve väljasaatmisest. Mind sügavalt liigutas Pühajärve kooli kohtuotsuse järgne tagasiside, kui üks lapsevanem kirjutas, et minu ja kolleeg Carri Ginteri pühendumist vaadates paistis, justkui oleks meie enda lapsed Pühajärve koolis käinud. Sellised sõnad toovad mulle rasketel hetkedel naeratuse näole.

Kas te teate, mis on armastuse ja sõpruse vahe?

Öelge teie.

Laenates tarku sõnu: sõprus jätab naeratuse sinna, kuhu armastus on jätnud pisarad.

CV
Allar Jõks

Sündinud 18. märtsil 1965 Tartus

Haridus:
Hummuli põhikool (1972–1977)
Kullamaa keskkool (1977–1983)
Tartu Ülikooli õigusteaduskond (1986–1991)

Töö:
1991–1995 Lääne maakohus, kohtunik ja kohtu esimees
1995–2001 Tallinna ringkonnakohus, halduskolleegiumi kohtunik
2001–2008 Eesti Vabariigi õiguskantsler
2008 mai–november ÜRO volitusega Gruusia ombudsmani
(Public Defender) nõunik
2009 november-detsember ÜRO volitusega Moldova ombudsmani nõunik
2010 juuli-august ÜRO volitusega Tadžikistani ombudsmani nõunik
2010 november ÜRO volitusega Usbekistani ombudsmani nõunik
2009 aprill... – nõunik Soraineni advokaadibüroos

Suhtes Heidi Viluga (30), kes on alates läinud aasta detsembrist Eesti Loodusmuuseumi
direktor
Poeg Jonatan (19)

Arvamus

Piret Kalda
sõber, Näitleja

Tutvusin Allariga mõned aastad tagasi täiesti juhuslikult meie lemmikmaal Gruusias, ja oleme hiljem temaga Gruusias veelgi kokku saanud. Tutvusime tavapärasest erinevas keskkonnas ja olukorras, oleme ju ka täiesti erineva eriala inimesed ja ma ei usu, et me Eestis oleks üldse tuttavaks saanud. Elu aga viis meid kokku ja sellest kohtumisest on kujunenud väga tore sõprus.

Meid seob omavahel Gruusia ja reisimine üldse. Käisime kolleegiga ka Tadžikistanis Jõksil külas, kui ta seal nõunik oli.

Allar on olnud kogu aeg sage teatriskäija ja tema tagasiside on mulle väga huvitav. Ta ei ole selline «oi-sa-olid-nii-tore!» kriitik, vaid sisuline kaasamõtleja, ja alati on põnev kuulda, kuidas tema tükist aru sai.

Meid Allariga seob ühine huumorimeel, mida pean inimeste juures väga oluliseks. Ja pean ääretult tähtsaks seda, kui inimesed oskavad ka enese üle naerda. See on tema puhul hästi võluv. Ta on haritud ja süda on õiges kohas. Allar on väga suure empaatiavõimega.

Mu sõpruskonnas pole poliitikuid, aga kui mõnega neist kohtunud olen, siis mõtlen, et Allarit eristab Toompea-kambast see, et ta on vait. Ta ei klatši, ei mulise, ei räägi kellestki halvasti. Kui temalt tuleb mingi kommentaar, siis on see öeldud väga stiilselt ja vaimukalt.

Mina usaldan Allarit ja järelikult tema mind. Eks meil ole reisidel igasuguseid seiklusi juhtunud ja need on vaid meie teada. Koos käies oleme alati tohutult naerda saanud!
Kui Allar räägib oma pojast, emast või lähedastest, siis see on hästi kena; ei juhtu just tihti, et üks meesterahvas võib nii hoolivalt rääkida.

Vaatamata oma elukutsele on Allar ka väga spontaanne, mitte selline prillide-portfelliga kuivik jurist, vaid hästi soe ja vaimukas inimene. Ta on alati seisnud õigete asjade eest ja pole vedel vend, kes hoiaks oma kohast kinni, vaid alati jäänud enda ees ausaks.

Tagasi üles