/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Endise Hoiupanga juhina, Hansapanga ja Res Publica ühe asutajana – seda viimast ta küll kahetseb – on Olari Taal hoidnud viimastel aastatel madalat profiili. Isegi tema mitmed varasemad lähedased võitluskaaslased ei oska öelda, millega ta parajasti tegeleb. Ajab Läänemaal mingit looduskaitseasja, on nad enamasti vaid kuulnud.
Kuid keerulisel, et mitte öelda raskel ajal ei tohi lubada vanal kaardiväel vaikselt metsas konutada ja kaugelt kaeda, kuidas Eesti asi hapuks kipub minema. See on põhjus, miks Postimehe Arter pidas vajalikuks, et Taali–sugune paljukogenud ja kriise üle elanud mees saaks avalikult sõna võtta.
Tema näol, olgu see eelteadmiseks, on kunagiste kaasvõitlejate hinnangul tegemist ühelt poolt idealistiga, teiselt poolt aga kaine industrialistiga, mehega, kes on läbi ja lõhki vabakaubanduse pooldaja ja isikuvabaduste toetaja. Kui ühe sõnaga kokku võtta, siis tähendab see, et nüüd pakub siin teile ainest kaasamõtlemiseks majandusliberaal.
On taksode järjekorrad ja kuuldavasti on taksosõit oluliselt odavamaks läinud. Kohvikud ja restoranid on tühjavõitu. Inimesed räägivad, et eelistavad rohkem kodus olla ja rohkem kodus süüa. Toimuvad mastaapsed allahindluskampaaniad ja kaubanduskäibed on kõvasti langenud. Jõukatel inimestel, kel oli virtuaalselt – ma rõhutan, virtuaalselt – päris palju vara, on täna virtuaalselt märgatavalt vähem raha. Portfelliinvestorid on kaotanud paremal juhul poole, halvemal juhul veelgi rohkem oma rahast.
Eks ma olen ka virtuaalselt päris palju raha kaotanud.
Seda ma ei ütle. Piisavalt palju, et tunda (naerab).
Vaadake, ma pole veel nii seniilne, et unustaksin ära, et kehtivad loodusseadused. Ühelt poolt on maailmas läinud asi paigast: kui Ameerika trükib aastakümnete kaupa juurde raha, millega kaetakse sadadesse miljarditesse dollaritesse ulatuvat iga–aastast eelarvedefitsiiti, siis ühel hetkel pidigi see andma tagasilöögi. Tõenäoliselt jaotub selle tulemus maailma peale laiali ja raha läheb ühtlaselt odavamaks.
Teiselt poolt oli paigast ära see, mis meil toimus: ei ole võimalik, et keskmine korteri ruutmeetri hind on kolm keskmist palka. Ja tööjõuturg oli tasakaalust väljas. Ühel hetkel pidi pauk käima.
Inimesi ei tohiks hirmutada, aga viisakalt öeldes: kui täna iseloomustada olukorra tõsidust küllalt teravate väljenditega, siis kolme kuu pärast tunduvad need väljendid küllalt pehmed.
Küsimus on selles, et meie enda halvale seisundile, ülekuumenemisele, tasakaalust väljaminekule jooksis otsa maailma majanduse langus. Praeguses situatsioonis saaks meid päästa ainult ekspordi elavdamine. Situatsioonis, kus ka maailma majandus langeb, on aga väga keeruline eksporti suurendada, eriti kui meid kammitsevad kõrged tööjõukulud.
Keegi ei oska öelda, kui kõvasti need seotud on. Aga meil oli omaette mull küll. Ükskõik, kas see tuli sellest, et olime liiga entusiastlikud ja optimistlikud, või sellest, nagu ütles mu sõber Indrek Neivelt, et oli Rootsi pankade juhtimisviga, või sellest, et pangad püüdsid siin omavahel turgu ümber jagada: andsid odavat laenu välja, aga me ei teinud midagi inflatsiooni piiramiseks. Arvatavasti on mõjunud kõik need asjad koos.
Ja inimesed arvasid, et nende hea elu kestab hästi kaua. Õhutati üksteist tagant. Aasta tagasi käisid veel jutud, et ega kinnisvaral ole kuskile kukkuda, ainult tõusta on.
Mulle tundub ka, et pangad on palju süüdi, sest nad korraldasid oma kontoreis sisuliselt sotsvõistlusi, kellel töötajatest õnnestub rohkem inimestele laene kaela määrida.
Kuidas me saame öelda, et pangad on süüdi? Ja miks nad ei oleks pidanud laenu andma, kui neil on võimalik teenida? Aga suur ahnus saab ikka karistada.
Aga äkki ei käi? Siin ei ole ühest vastust. Tahan väita, et täna ei ole õige otsida süüdlast. Täna on õige vaadata ette, teha kõik, et see olukord läheks võimalikult kiiresti üle.
Aga on üks pank, kes on kindlasti süüdi – see on Eesti Pank, kes ei näinud ohtusid ega kutsunud kommertspankasid jõuliselt korrale. Oleks piisanud Eesti Panga presidendi või riigi peaministri kõnest Rootsi Keskpanga presidendile, et mehed, mis te meil siin teete.
Muidugi. Kõik on süüdi. Kõik. Siin ei saa kedagi eraldi välja tuua. Võtke 2005. aasta koalitsioonileping, milles olid osalised tänased opositsionäärid Rahvaliit ja Keskerakond, ja millest hakkas pihta superinflatsioon. Siis võeti vastu otsus, kuidas pensionide väljamaksmine läks väljapoole sotsiaalmaksu. Siis lepiti kokku avaliku sektori palgatõusus, mis on kõige absurdsem, mis olla saab. Ütelda, et tõstame majanduse käima avaliku sektori palgatõusu abil, nagu Edgar Savisaar ütles, on sama, nagu parun Münchhausen tõstab ennast juukseid pidi soost välja.
Ma pean oluliseks riigi rumaluse näitajaks ka Eesti Raudtee tagasiostu. See oli majanduslikult täitsa mõttetu ja totter ost, kuhu pandi kaks ja pool miljardit krooni reservi, mida täna oleks õudselt vaja.
Korrektne on öelda, et ei ole välistatud, et kui maailma majanduses häid märke ei tule, siis on meie valik deflatsioon [palkade ja hindade langus] või devalveerimine. Loodetavasti on selleks deflatsioon. Teisiti ei ole meil võimalik muutuda tööjõuturul konkurentsivõimeliseks, et arendada eksporti, ja eksport on ainus asi, mis meid päästab.
Usun, et elu nii hulluks ikkagi ei lähe, et igaüks peab kevadel kartuli maha panema.
Kõik sõltub sellest, kui kiiresti teeme õigeid samme. Võiksime jõuda starditasakaalu sellisel juhul, kui hindame näiteks ära, et me majandus jääb aasta jooksul tasemele Eesti majandus anno 2006. Siis võiks ka avaliku sektori kulutused olla tasemel 2007. Riigieelarvet oleks lihtne teha: tuleb võtta ette 2007. aasta eelarve ja vaadata ainult, mida saaks seal veel maha võtta ja kus on ilmtingimata vaja juurde panna.
Peab taastuma investori usk.
Mõlema. Välisinvestor ei pöördu Eestisse tagasi, kui kohapealne investor on Eestist ära läinud.
Poliitikute valik on see, kas olla riigimees või populist. Sellepärast on ka vale, kui need, kellelt võetakse intervjuusid, süvendaksid pessimismi ja ütleksid, et üks on kaabakas ja teine on loll. Nii võib mõelda, aga välja öelda ei tohiks – milleks see kraaklemine?
Meil on vaja plaani, kus on kirjas kõik drastilised abinõud, mida teeme eelarve tasakaalustamiseks, nagu pensionide vähendamine jms. Kui meil on plaan olemas, kui see on usutav ja mitte deklaratiivne, siis hakkab välisinvestor vaatama, kuhu ta raha paneb. Oleme ausad, ega raha pole maailmast kusagile kadunud. See sügeleb kuskil kellelgi – ta hakkab mõtlema, et pole kaks aastat teeninud, peaks seda kuhugi paigutama. Raha hakatakse panema sellesse, mida usutakse ja usaldatakse.
Juba sellise plaani olemasolu tähendab, et meil hakkab tõenäoliselt hästi minema. Ja selle plaani nimi on eurole üleminek.
Viimase kahe nädalaga tekitab. Aga vaatame edasi. Me peaks õhutama ausalt rahvaga rääkimist, et keegi ütleks välja selle, et tegelikult tuleb jõhkralt sotsiaalsfäärile kallale minna. Tuleb pensione vähendada. Kui majandus langeb, kui hinnad langevad, kui palgad langevad, siis miks pension peab kasvama viis protsenti? See on populism ju! Ja miks peavad tõusma õpetajate palgad? Keda me petame?
Kui suudame ühel momendil nimetada asju õigete nimedega, siis on suur tõenäosus, et asi hakkab paranema. Niikaua kui me ise ennast petame, pole lootust, et asi hakkab paranema.
Jah, puhtalt poliitikas. Ükskõik kui ränkadeks meetmeteks me täna üles ei kutsu, tunduvad need meetmed kolme kuu pärast jõle leebed. Tuletan meelde, et novembrikuus ei julgenud keegi öelda, et pensione tuleks pisut vähendada.
Olen selle üle ise ka mõelnud, kuigi ma ei kaotanud raha Eestis. Üsna loomulikult oleks pidanud mõnedest asjadest varem välja tulema.
Selle kohta saab ütelda nii, et kui investor kaotab raha, siis on tegemist ahnuse, rumaluse, mugavuse või liigse usaldusega. Arvan, et minu puhul samuti kõigi neljaga.
Mitte mingisuguse. Selles mõttes, et ju ma olen nii vana. Ja noorusajal ei teinud ma ka tööd raha pärast. Raha teenimine ei ole mulle olnud sport, järelikult ei ole ka raha kaotus sportlik kaotus. Lisaks on raha suhteliselt virtuaalne, investeeritud võlakirjadesse ja aktsiatesse.
Ju siis tuleb öelda, et mul oli raha liiga palju (naerab), kuigi mul ei ole seda olnud väga palju, aga minu jaoks järelikult liiga palju.
On olnud õnne ja on oldud ahne.
Oleks ju nõme ütelda, et ehk ma teen õigeid otsuseid. Kunagi ei tee sa ainult õigeid otsuseid.
Ütleme nii: esimene ja kõige tähtsam on see, et ma ei mõtle kunagi kramplikult sellele ega pinguta kangelaslikult selle nimel, et raha teenida. Ja tõenäoliselt on mul nii palju mõistust, et mu kaotused on alati väiksemad kui võidud.
Ei ole päris nii, et on võssa pannud. Eesti riik on nii väike, et siin ei saa olla kümmet suurt panka. Konsolideerumine toimus küllalt kiiresti ja ju see oli ka minu juhtimisviga, kui Hansapank sai Hoiupanga üle võtta.
Ma ei taha endast rääkida, aga kui rääkida juhtidest, siis neil on omamoodi ajuehitus. Inimesed võivad end lolliks treenida, aga kõigist neist ei saa kunagi juhti, ja ei peagi saama – igavene jama oleks, kui kõik oleks juhid.
Juhina on su igapäevane elu nagu treening viimase hingetõmbeni: pead ennast harima, pead harima teisi, magad vähe ja halvasti jne.
See ei ole võimalik, et meil ei ole häid juhte piisavalt. Arvan, et kui nii väike rahvas on jäänud ellu oma keelega, siis on tõenäoline, et sel rahval on protsentuaalselt mitmeid asju pisut rohkem kui mõnel teisel rahval. Tõenäoliselt selliseid geene, mis teevad inimesi omanikeks või mis teevad juhiks, on meil rohkem.
Mul on investeerimisfirma, tegelen looduskaitse sihtasutusega Läänemaal, siis olen Eesti Koostöö Kogu liige. On ka teisi selliseid pisikesi asju.
Meile Indrek Neiveltiga tundus, et Merkole on liiga tehtud. Ka mingi elukogemus on olemas, nii et arvasime Indrekuga, et saame midagi selle firma heaks teha.
Ma olen vana, 55 aastat. Olen ülesehitaja tüüp, mitte hoidja tüüp. Hakata 55–aastaselt midagi üles ehitama – no peab ikka peeglisse vaatama. Veidi hilja. Aktiivne aeg hakkab otsa saama. Mitte et ta otsas on, aga energiat, aktiivsust, tahtmist peaga vastu seina joosta – ei saa olla, et 55–aastasel oleks seda veel piisavalt. Kui ta arvab, et on, siis ta petab ennast. Kindlasti leidub üliinimesi, aga ma ei kuulu nende hulka.
Ei oska öelda. Suuri asju tehes ei pööranud väikestele häirivatele asjadele tähelepanu. Aga väikseid asju tehes on nüüd väiksed häirivad asjad olemas. Üldiselt magan hulga paremini kui enne.
Ei ole. Kehakaalu on palju.
Poliitikas ei taha ma küll midagi teha. See on elukutse, mis mulle ei sobi. Selles töös pead suutma olla korraga kahel tasandil. Poliitik peab väga lihtsalt saama üle sellest, et mida tunnen, seda mõtlen, mida mõtlen, seda ütlen, ja mida ütlen, seda püüan ka teha. Ta ei pea üldse kahtlema, et nii ei pea olema (naerab).
Lisaks lohutan end sellega, et demokraatia on igavene p**k. Õudselt hea oleks, kui oleks mõni hea ja tark diktaator, aga maailma ajalugu tunneb ainult kaht head diktaatorit – Napoleon ja Pinochet. Viimane oli küll veidi verine, aga ikkagi pani elu käima ja tõstis Tšiili majanduse jalgadele.
Kahju küll, aga ei ole paremat teed leitud, kui on demokraatia. Paraku on see demokraatia kaasanne, et sinna ei lähe alati just kõige paremad inimesed, ja isegi kui sinna läheb hea inimene, siis kui ta sinna pikalt jääb, saab temast varsti poliitik.
See oli puhas visioon aidata erakonda luua. Uskusin, et noored inimesed on samasugused nagu minu ajal 1970. aastatel. Minu ajal usuti seda, mida innustunult räägiti. Kuigi tõsiseid komsomoliaktiviste on olnud vist alati. See, kui põlevi silmi arutati mingit aadet, siis see oli aade, see ei olnud projekt.
Kindlasti oli ja on Res Publicas palju head. Väikseim seegi, et nüüd on keeruline tulla Eestis populistina võimule.
Kuidas saab öelda, et mind peteti? Loll olin! Siis, kui midagi on halvasti, tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mis sa oled teinud või tegemata jätnud, et niimoodi läks. Oleks vale öelda, et mind peteti. Ma lasin ennast petta. Äkki edevusest?
Kunagi olin kommunistlikus parteis, Res Publicas olen olnud, enam ei taha kolmandasse minna, isegi kui see osutuks absoluutselt õigeks. Mul ei ole probleemi niimoodi ära elada, et peaksin uskuma mingisse ühte ideesse.
Paljud, kujutan ette, tahaks elada vaikselt looduses nagu teie, aga kahjuks ei saa.
Ei maksa olla nii kindel, et kui elad nii, nagu tahad elada, oled oluliselt rohkem õnnelik, kui oled praegu.
Selle väitmiseks peab teil olema kõvasti kogemusi.
Jah, aga usun, et kui inimesed ise järele mõtleksid oma elu üle, siis tundub see kogemus suhteliselt tuttavana.
Ma ei tea seda. Ma ei mõtle selle üle. Ma ei viitsi elu jupikaupa lahti võtta.
Kas mul on mingeid selliseid asju, mille kohta mõtlen, et kui saaks otsast alustada, teeks teistmoodi? Kurat, ei ole! Isegi mingid vastikud asjad – ainult detailides teeks midagi teisiti. Aga kui oled samades oludes samas situatsioonis, ei anna väga palju muudmoodi teha.
Seda ma silmas pidasingi. Kui oleks 1997. aasta sügis ja täpselt sama situatsioon samas keskkonnas – olen sellele õudselt palju mõelnud, rohkem kui kõik on kokku kirjutanud –, siis ei annaks nonde tõekspidamiste juures, mis on, midagi oluliselt teistmoodi teha, kuigi kaotasin suurema osa varandusest. Võib–olla sellepärast ongi mul südamerahu olemas.
Umbes, jah. Kümnest protsendist jätkus mulle. Naine tollal ütleski, et meil oli raha liiga palju. Ega ma sellepärast ole nüüd kunagi käinud ainult kahe paari kingadega. Jah, kindlasti on mul praegu suur tuba suurem kui kümme aastat tagasi (naerab).
K
Ma ei tea. Ei ole mingit suurt mõtet. Ju me ennast natuke petame, kui mõtleme, et mul on suur unistus, mille pean ära tegema – olgu see unistus raha teenimine, maja ehitamine, mõnel võib–olla rohkem tarbimine. Ju ikkagi koosneb rahulolu väikestest rõõmudest, näiteks sellest, et lõpetad puude riita ladumise – siis on üks asi tehtud.
Arvan, et kui tarbimist ei oleks nii palju, siis inimesed oleksid õnnelikumad.
Äkki võib sellist juttu rääkida teiesugune mees, kellel ei ole seda probleemi, et peab vaatama, kui mitu krooni ta täna välja saab anda?
Et ma ei kuluta palju, aga mul on vabadus mõelda, et võin kulutada? Olen tänaseni elatud elust enamuse elanud nii, et ei ole sugugi palju tarbinud. Viimased 10–15 aastat on see võimalus olnud. Ma võisin ju olla 25–aastaselt direktor, aga ega see tähenda, et ma palju teenisin. Sel ajal sai hea töömees direktorist rohkem palka.
Praegu elab enamik inimesi kindlasti paremini kui mina 1980. aastatel. Nii peaksidki inimesed mõtlema, et mis on muutunud viimase 20 aastaga – elu on läinud oluliselt paremaks. Sellest tuleb osata rõõmu tunda.
Peab säilitama rahu. Olema kokkuhoidlik, vaatama kulud üle. Tööd tegema. Kui töö on olemas, siis töökohast kinni hoidma, tööandjale võimalikult palju vastu tulema.
Tegelikult ei juhtu midagi hullu, kui me paanikasse ei lähe ja populistlike poliitikutega, kes ütlevad, et olukorda saab parandada makse tõstes, kaasa ei lähe – ka nendega, kes ütlevad, et tulumaks tuleb tõsta 26 protsendi peale. See tõstab ju automaatselt tööjõu hinda, nii et lõikame endal jälle jalad alt ära. Imeravimeid maksudega mängides olemas ei ole.
Küll ta läheb üle. Maailm tüdineb ära majandussurutisest. Ja nii hullu aega, nagu oli meil 1980. ja 1990. aastate vahetus, ei tule nagunii. Muidugi, sissetulekud lähevad väiksemaks, aga küll langevad ka hinnad.
Kui teeme õigeid samme, hakkab meil majandus uuesti üles minema. Rahvas saab vahepeal märgatavalt targemaks, hakkab mõistma, et raha tuleb majandusest, mitte poliitikute valimiseelsetest lubadustest. Ükski poliitik, ei Savisaar ega Ansip, ei tee raha juurde.
Majandus teeb raha juurde – initsiatiivikate, riskivalmis ja pisut ahnete inimeste vedamisel.
Usun, et meie järgmise tõusu edu sõltub tulevasest maksureformist. Palgatulu tulumaksustamine peab olema sümboolne. Tuleb stimuleerida, et inimesed püüaksid teha rohkem tööd – see on rikkuse allikas. Kadedusemaksuks võiks olla varandusemaks, kas või progresseeruv.
Ideaalne süsteem oleks, et üldse ei oleks tulumaksu, vaid oleks käibemaks ja varandusemaks – õiglane ja lihtne koguda ka – ja loomulikult signaalmaksud, mis hoiatavad ebasoovitavate trendide eest, nagu ressursside raiskamine, luksus ja keskkonnakaitse. |a|
Sündinud 7. augustil1953 Valgas
• Lõpetanud Võrumaal Varstu keskkooli 1971
• Õppis 1971–1976 Tallinna Tehnikaülikoolis ehitusinseneriks
• 1976–1979 Tallinna Ehitustrusti töödejuhataja
• 1979–1985 Tartu Ehitustrusti ehitusvalitsuse nr 2 juhataja
• 1985–1992 Tartu Maja peadirektor
• 1992 ehitusminister ja majandusminister
• 1992–1993 Eesti Pangas grupijuht
• 1993–1997 Eesti Hoiupanga juhatuse esimees
• 1998–1999 siseminister
• 1999–2001 ASi Ösel Foods juhatuse esimees
• 2001–2003 Eggera OÜ juhatuse liige
• 2003–2007 riigikogu liige
• 2007–… Eggera OÜ juhatuse liige
• 2007–…Silma LK Saunja SA juhatuse liige
• 2008–… ASi Merko Ehitus nõukogu liige
Olen töötanud kolmes Olari Taali juhitud organisatsioonis – Tartu Majas, rahandusministeeriumis ja Hoiupangas. Kui järele mõelda, siis on vähe neid, kes on minu juhtimispõhimõtteid rohkem mõjutanud kui Olari. Osas asjades jäljendan Taali, teisi teen teadlikult just risti vastupidi.
Taal on eriline tippjuht selles osas, et ta on juhatanud kolme suurt ja mõjukat asutust. Igas uues ametis tegi ta nii mitmeidki asju teistmoodi kui varem. Sellist uuesti alustamise võimalust pole paljudel teistel tippjuhtidel olnud.
Olari kasutas Hoiupanga ajal tihti enda kohta määratlust «palgasõdur» – kui ma kord juba olen selles asutuses palgal, siis olen ka selle asutuse eest esmajoones väljas.
Paljud ei uskunud omal ajal, et Hansapanga omanik Taal võib kirglikult Hoiupanka kaitstes Hansa vastu välja astuda. Ikka kahtlustati mingit salaplaani. Kuid lähemad kaaslased mõistsid ja hindasid seda suhtumist ning just see aitas Taalil oma asutusse meelitada väga andekaid inimesi.
Olari Taal on minu isa ja mu onu kõrval üks inimene, kes on mind positiivselt mõjutanud. Ta on samuti idealist, kellel on usku õige inimtegevuse võimalikkusse. Kes arvab, et inimene vastutab enda tehtu ja öeldu eest.
Kindlasti on Olari liberaal Bertrand Russelli stiilis, kes teab, et inimese vabadus rusikaga vehkida lõpeb täpselt seal, kus algab teise inimese nina.
Mitte et tal puuduks rusikaga löömise komme. Raksab lauaplaati ja kaljutki, kui nii õigeks peab. Selle kombe õppis ta ilmselt oma mentori Peeter Palu käest. Minule on ta õpetanud tarkusetera, et betoonisegu peale pole mõtet karjuda, sest ega too karjumisest kiiremini kuiva. Miskipärast on mul eelaimdus, et satume selles elus veel kord ühte suurt asja tegema...