Peatselt ilmuva kvadroloogia «Poiss sai 50» viimase osa «Muidumees» autor, Krimmis elav legendaarne korvpallur ja kirjanik Mihkel Tiks usub, et peagi on põhjust elus uus kannapööre teha.
Mihkel Tiks – keha Krimmis, hing Eestis
2. juuni 2012, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krimmi poolsaare suvituspealinnast Jaltast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuv Koreiz on Mihkel Tiksi (58) kodukohaks olnud juba enam kui kuus aastat. Väike buss, mis umbes pooletunnise vahega Koreizi ja Jalta vahet kurseerib, pakub taevas lõõmava päikese eest küll varju, kuid põhjamaalane tunneb ikkagi, kuidas 35-kraadisest kuumusest tingitud higijoad halastamatult mööda nägu ja keha alla voolavad.
Arterile bussipeatusse vastu tulnud Tiksist võib kohe aru saada, et lõunamaa päike on temagi rõõmsale näole heldelt jumet jaganud, aga isegi terase otsimise peale ei leia sealt ühtki higipiiska. Eks ta ole! Tiksil on ju olnud ka piisavalt aega kohaliku kliimaga harjuda.
Mihkel Tiks, kes küll ise end vanaks meheks nimetab, on sportlasele kohaselt suurepärases vormis. Kergel sammul juhatab ta meid vähemalt 45 kraadi kaldu asulatänavast veelgi ülespoole, ilmutamata – erinevalt meist – vähimatki hingeldamise või leemendamise märki.
Mäenõlval asuva mitmekorruselise maja ees annavad puud meeldivalt varju ning ukse all miniatuurses aias kasvab lisaks põõsastele aasta eest peremehe enda istutatud pisike palm.
«Kas teate ka, mis põõsad need on?» küsib ta kelmikalt ja rebib ühe lehe. «Õige, loorber! Kui suppi keedan, pistan ühe alati sisse.»
Kuigi viie lapse isa Tiks on olnud korra ametlikult ja praegu vabaabielus, keedab ta suppi vaid iseendale ning majas ringi vaadates saab ruttu aru, et siin elab poissmees.
Ei ühtki liigset mööblitükki ega mõttetut vidinat, samas on kõik vajalik olemas. Ja veel – tüüpilisest poissmehe-elamisest eristab Tiksi kodu tõik, et siit ei leia ühtki tolmukübet. Alumisel korrusel köögis, tõsi, on laud kahele, millest nähtub, et külalisi mehel siiski käib. Mäenõlvale rajatud eramu kõrgeimal korrusel asub garaaž, kuhu vahel sigineb rendiauto.
Enamasti siis, kui lapsed külas käivad. Muide, kõigepealt ostiski Tiks garaaži, kõik muu ehitati juurde hiljem.
Elutoa suurest aknast avaneb hunnitu vaade kogu Koreizile, õigemini Mishori kuurordile, taamal türkiissinine Must meri. Päikest täis tuppa kostab lindude säutsumist ja puulatvades sahistab kerge tuul – isegi andetuimal sulesepal või kunstnikuhingel poleks siin inspiratsiooni ja loomepalangu eest võimalik kuhugi põgeneda.
Kusagil all on Amandus Adamsoni skulptuur «Merineitsi», kuulus Pääsupesa loss asub umbes viie kilomeetri kaugusel, garaažiukse juurest paistab hiiglaslik Ai Petri mägi.
«Zdravstvuite,» hüüab Tiks naabrimehele. «Kõik naabrid on normaalsed, välja arvatud üks, endine miilits ja rahvasaadik, vana mölakas, kes siin kõvasti maadega äritses ja naabritelt maid ära võtab. Paras mölakas!»
Kaastundlikult pakub Tiks tulijaile mineraalvett, haarab siis laualt sülearvuti ja viib selle kõrvaltuppa, kus asub väike, ühe vaatajatooliga kinosaal, ning võtab korvtoolis mõnusalt istet.
Kaheksakordne Eesti meister korvpallis on elu jooksul teinud mitu kannapööret ning olnud rollides ja täitnud ametikohti, mis tavakuvandiga tippsportlasest mitte kuidagi kokku ei lähe. 70ndatel-80ndatel kuulus ta nn kuldse Kalevi meeskonda ja täitis seal mängujuhi rolli, samas õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja oli juba 17-aastaselt pälvinud Nõukogude Liidu juunioride korvpallikoondisega Euroopa meistri tiitli. 1980. aastal kirjutas Tiks näidendi «Lahtihüpe» ja üllitas viis aastat hiljem «Korvpalliromaani», millest aja jooksul sai Eesti korvpalli «pühakiri».
Seejärel sai temast kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse repertuaarikolleegiumi peatoimetaja, ajakirja Vikerkaar toimetaja, ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja, lisaks on ta juhtinud omaenda kirjastust ja vallavanemana Loksa valda.
Krimm hakkas teile meeldima juba 70ndatel, käisite siin pulmareisil?
Vastab tõele. Aga veel varem käisin Arteki pioneerilaagris, pulmareis oli aastal 1973. Käisime vaid Simferopolis ja Jaltas, sest aega oli vähe. Ma mängisin ju siis korvpalli, pidin Eesti meistrivõistlustele sõitma.
Miks te ikkagi läinud kümnendi keskpaiku siia elama asusite?
Ma olen siin juba kuus aastat olnud, 2006. aasta aprillist. Esiteks sai nii perekondlikult kui ka ühiskondlikult kõik otsa. Mul ei olnud enam mingit hakkamist. Kõik mu kohalikud võitlused (Loksa vallavanemana – toim) lõppesid lüüasaamisega, perekondlik värk polnud samuti kiita.
Puhkasin Krimmis, jäin üle hulga aja vaatama, et mis siin pärast Vene aega ka juhtunud on, ning mõtlesin, et mis ma sinna Eestisse tagasi lähen, kui mul seal nagunii midagi õieti teha ei ole. Ei kodus ega tööl.
Tegelikult on see kõik võimalik tänu internetile. Ja tegelikult on vaid mu keha siin, minu hing suhtleb lastega, lendab mööda maailma ringi. Internet saab inimese justkui kolmeks jagada. Miks peaks mu keha olema Eestis, kus on külm, rõske, pime ja paha? Krimmis on isegi talvel väga kerge elada, sest siin on niivõrd palju valgust. Talvel tuleb päike välja ja läheb kohe soojaks, võta või päikest.
Alguses ma muidugi ei teadnud, kui kauaks siia jään, aga kuna nad said kodus omadega hakkama, lapsed olid päris suured, siis mul nagu polnudki vaja enam koju tagasi minna. Praegu käin umbes iga kolme kuu tagant lapsi vaatamas.
Sellega on, muide, veel niisugune pluss, et kui isa on iga päev kodus, siis ei pane teda keegi tähele. Aga kui kolme kuu tagant lähed, oled nagu tähtis isik, et oo, issi tuli... Nii läks.
Ütlesite, et kõik sai otsa. Mis ikkagi tegelikult juhtus?
Punnisin läinud kümnendi alguses vallavanemana, proovisin Loksa linnas võimu võtta, aga 2003. aastal sai selgeks, et see ei õnnestu.
Vaat niisugune moment on asja juures veel, et kui siin seda Ukraina elu vaadata, siis on Eestit väga hea n-ö eemalt armastada. Kõik paistab väga ilus ja kui keegi Eesti riigi kohta pahasti ütleb, siis tulgu, kurat, siia kolmeks kuuks, pärast seda enam ei ütle. Sest siin on ikka niisugune kuradi hullumaja, et...
Millisena Eesti siit paistab?
Õigusriik, puhas, korras, ametnikud ja ametkonnad on vastutulelikud. Äärmiselt arenenud ja euroopaliku mentaliteediga riik. Nüüd sõidan sinna kui välismaale, ja ma naudin seda. Siin on, nagu öeldakse, ikka vene värk, ei seda vaimu ükski riigikord murra.
Paljud eestlased hoiavad turismireisidelgi üksteisest eemale, et mitte näha kaasmaalaste enda ja kogu maailma peale tigedaid nägusid.
Ei, minul küll eestlastest sellist muljet pole. Pole neil eestlastel häda midagi. No venelastega (Krimm on Ukraina üsna venestunud osa – toim) võrreldes on eestlased ju rahulikud, valitsevad ennast, on viisakad, sõnapidajad, vastutustundlikud, aga siin, Krimmis valitseb täielik bardakk!
Inimene mõtleb üht, ütleb teist, teeb kolmandat ja neljandal päeval ei mäleta enam üldse, et midagi lubas. Noh! Ja see on tüüpiline. Ma ei saa aru, kuidas see riik üldse püsti seisab. Siin on levinud täielik vastutustundetus!
Nad on vastutustundetud, aga kõik ikkagi toimib?
Äärmise loksuga, ligadi-logadi, kuidagimoodi... Mitte üks asi ei tööta nii, nagu peab. Pangas on tohutud sabad, inimesed seisavad oma kuradi kommunaalmaksete arvestusraamatutega tundide kaupa, et maksta oma vee eest.
Kas internetis ei saa maksta?
Oi ei! Noh, keegi võib-olla saab, aga see pole üldse levinud. Siin on ikka täiesti teine ajastu... Kui kunagi oli Ukraina NSV ja Eesti NSV, siis kahekümne aastaga on need riigid läinud
diametraalselt erinevasse suunda.
Minul on sellepärast siin hea, et ma ei puutu riigiga kokku. Elan omaette ja see ühiskond tegutseb justkui kusagil mujal. Ausalt öelda proovisin siin alguses natuke kinnisvaraäri ajada, aga see on lootusetu. Sest iga ametnik tahab sult saada altkäemaksu, iga liigutuse eest!
Noh, näiteks sellesama garaaži ümber on väike aiakene, mida nimetatakse «sotkaks» ja mis on sada ruutmeetrit. Ja ma vormistan juba kuus aastat seda maad, et võtta see rendile, ja protsess pole veel lõppenud. Olen korjanud tuhat allkirja ja ikka on kõik alles pooleli!
Kui palju ja kellele peaks maksma?
Oih... Ma ei tea, kui palju! Kui naabrimees deputaat (saadik – toim) oli, siis pidin esmalt talle maksma, et asi liikuma hakkaks. Poolteist aastat ma ei saanud üldse aru, mis toimub.
Maakorraldaja rääkis, et teeme-teeme, ja mitte midagi ei tehtud, alles siis, kui ma selle deputaadiga jutu peale sain ja talle maksin, hakkas asi liikuma.
Aga kõik ei sõltu ju kohalikust võimust. Siin on veel tervisekaitse, ökoloogiavalitsus, Jalta arhitekt, Simferopoli ülemused, siis veel mingi Jalta maaosakond, aga keegi ei vormista ju dokumente niisama. Selle aja peale seadused muutuvad, vanad paberid muutuvad kehtetuks, ja hakkame aga jälle otsast pihta...
Algul lootsin, et ajan kahe nädalaga asjad korda, ehitan maja valmis ja müün maha. Ja mul läheb kuus aastat, et «sotka» rendile võtta! Vaat see on näide, kuidas Ukrainas asjad töötavad.
Algul ostsin Jevpatorias ühe suvila, see õnnestus koos maaga ära vormistada, Jaltas ostsin korteri ja siis ostsingi selle garaaži. Noh, ja siis mõtlesingi, et ehitan garaaži juurde ka maja, tõstan selle väärtust ja müün maha, aga siin ma nüüd istun, selles «garaažis»...
Kuna ma maa-asju ei jõudnud ajada, siis saabus kriis, kinnisvarahinnad langesid ja praegu ei saaks ma oma investeeritud raha enam tagasi. Aga mis mul siingi viga elada. Käib küll!
Kui palju see maja praegu maksaks?
150 000 dollarit peaks olema hind, et jääksin natukegi plussi. Praegu oleks aga hea, kui 100 000 kätte saaksin, sest hinnad on nii palju langenud.
Kuuldavasti ajab Krimmis äri Tõnis Palts?
No temal on juba sel tasemel äri, et ajab Sevastopoli linnapeaga asju, tema tasemel ehk isegi õnnestub. Tahavad Balaklavas midagi suurt korraldada, aga kui tuleb üksik väikeettevõtja ja mõtleb siin oma kopikaga midagi korda ajada... Sellest ei maksa unistadagi! Ja mida meeter mere poole, seda kallim kõik on.
Praegu istume kohas, kus te kirjutate?
Jaa, siin olen kaks aastat kirjutanud. See on mul igapäevane rutiin: kõigepealt kirjutan, siis käin mere ääres, söön lõunat ja õhtupoole kas kirjutan või vaatan mõnd filmi. Või lähen sinna pagana tantsukursustele. Raudne rutiin nagu Immanuel Kantil. Mulle meeldib!
Mis praegu käsil on?
Alles kuu või poolteist tagasi sain «Poiss sai 50» viimase osa «Muidumees» trükikotta. See kvadroloogia lõpeb minu Krimmi tulemisega ära.
Miks see ära lõpeb?
Sest see lõpeb 50. eluaastaga ära. Eks see oli juba alguselt sihuke hullumeelne mõte, et proovida igast eluaastast kuni viiekümneni kirjutada peatükk. Nüüd on see valmis.
Noh, eks ma muidugi lootsin algul suuremat menu ja edu. Kui «Korvpalliromaani» tiraaž oli kunagi 50 000, siis nüüd on 1000. 50 korda on tiraažide vahe! Ja mina mõtlesin, kurat, et kirjutan sihukese šedöövri... Kusjuures viimased raamatud on märksa paremad kui «Korvpalliromaan», aga lugejaid sama hästi kui pole.
Äkki peaks kirjutama midagi räpast?
Aah, milleks?... Eks igaühel on oma stiil. Ma ei saa ju oma loojanatuuri väänata ja vägistada.
(Eneseirooniliselt.) Aga jah, mõtlesin, et kirjutan sellise šedöövri, et saan Nobeli kirjanduspreemia, kuid nüüd olen õnnelik, kui külamutid raamatukogus loevad.
Sisuliselt on see elulooraamat, seetõttu peaks veel järgesid tulema?
Ei tule. Pole enam elulugu ju! Mida ma kirjutan?
Tegelikult kirjutan praegu venekeelset näidendit. Nendest oma siinsetest muljetest. Näis, mis saab. Millegagi peab ju tegelema.
Olete varem rääkinud, et elulooraamat sai korduvalt ümber kirjutatud. Miks?
See puudutas vaid väljenduslikkust ja keelt. Tahtsin, et need oleksid ilukirjanduslikud mälestused. Sealt ei leia lauset, mida ma poleks tõsiselt kaalunud ja läbi mõelnud. Olen inimene, kes isegi toimetajat hiljem toimetab, ükski lause ei tohi teistmoodi olla. Ja see kõik võtab aega, sest kirjutades tundub, et olen geenius, aga kui pärast loen, olen idioot.
Olete tähtkujult Kaksikud. Mitu inimest teis tegelikult elab?
Nüüd elab üks. Vaat siin Krimmis tunnen esimest korda, et olen ühes tükis. Aga muidu on küll olnud kogu aeg – korvpallur, teatriametnik, vallavanem... Mul oli kogu aeg seesmine kahestumine. Tahtsin olla väga hea, ja samas tahtsin ära. Tundsin, et ma pole tasemel, noh. Korvpallurina, teatriametnikuna, vallavanemana, ajakirja peatoimetajana...
Nüüd mul enam ambitsioone pole. Nüüd olen lõpuks iseendaga rahujalal.
Millal viimati korvpalliplatsil olite?
Oi jumal! Kolmkümmend aastat tagasi. Lastega olen platsil käinud ja visata proovinud hiljem ka. Mälu oskab ja tunneb, kuidas asi peaks käima, võiks ju praegugi põrgatada ja teha palliga igasugu asju, aga keha ei tule järele. Ja siis ma saan aru, et olen vana, ma ei saa sellega enam hakkama, ja ei taha palli pihku võtta.
Kas pall on majas olemas?
Siin ei ole. Isegi Loksa lähedal Kolgakülas, kus elasin, oli korvpalliplats metsas. Aga nii ma ka ei saa, et üldse mänge ei jälgi. Lehest loen ikka uudiseid, ja vahel nagu liigahtab sees, aga mänge vaatamas ma ei käi. Praegu mängivad Eesti tasemel mehed nii nagu omal ajal Ameerika üliõpilased. Palju agressiivsemalt, kõik on muutunud kiiremaks.
Muusika on muutunud tempokamaks, noored saavad kiiremini täiskasvanuks... Aja märk?
Üldine elutempo tõuseb, aga miks, ma ei tea. Iseenesest on see kurb. Mul juba lapsedki, üks 17- ja teine 20-aastane, räägivad, et tunnevad end vanana.
Eks see ole selline nooruse jutt, aga tõesti, 17-aastasele tundub 20-aastanegi jube vana, ja kui oled 25, siis mõtled, et 30 ei tahaks küll saada. Siis, kui oled 40, vaatad, et elu alles hakkab, ja praegugi tunnen end väga hästi. Sest vanadus teeb vabaks. Vanadus annab vabaduse, et sul pole vaja enam ennast kellelegi tõestada, sa ei pea enam punnitama, et kuskilt haridust või tööd saada. Närvipinge on kadunud.
Või ennast teostama ja tõestama nagu korvpallimängus?
Jah, iga mäng! Kui hästi läheb, siis täna võidad, aga homme lähed trenni ja hakkad otsast pihta. Elus on ju samamoodi. Ja eks ajakirjanikutöö sööb inimest samamoodi seest tühjaks. See pole sugugi kerge leib.
Sporti teen kergelt ikka. Iga päev käin ujumas, teen kaldal pool tundi võimlemist ja siis jooksen siia mäkke tagasi. See võtab iga päev kuni kaks ja pool tundi ja on absoluutselt normaalne koormus. Talvel ka, ja nii iga päev.
Tippsport teile kahjulikult ei mõjunud?
Imelikul kombel on põlved vaid harva valusad, aga peotants hoiab vormis. Võrreldes paljude teiste sportlastega on mul hästi läinud.
Füüsilisest oli palju hullem tippspordi juures see, et käis närvidele. Närvisüsteemi poolest ei sobi ma poliitikasse ega sporti, sest võtan kõike südamesse, ei saa magada ja elan kõike uuesti läbi. Mul pole piisavalt paks nahk. Ma ei kõlba avaliku elu tegelaseks. Mind on jubedalt seest söönud ametid, kus olen pidanud avalikult esinema.
Mis tunne see on, kui keerad palliplatsil käki kokku?
Oii... Jube tunne. Jube sitt tunne on. Sa ei suuda enam millestki rõõmu tunda. Ei kodusest elust, ei armastavast naisest, loodusest ega... Kui oled väga sitas seisus, siis aitab ainult see, kui lähed jooksma, tõstad hantleid, füüsilise koormusega saab mingil määral pinget maandada. Aga see põdemine on ikka jube, kui oled sita kokku keeranud...
Pealegi oli korvpall Eestis minu ajal nagu rahvusküsimus. Kui mängisid kehvasti, olid nagu reetur.
Vahel tundub mulle, et eestlastel pole oma heaks enesetundeks piisavalt toitu. Pidevalt jälitab meid väike alaväärsuskompleks, et oleme väikesed, hädised, ja saanud iseseisvaks justkui juhuslikult. Siis otsidki, kuidas saad suur ja tugev olla.
Aga seda pole tarvis, sest kui mina siit vaatan – hästi on Eestis, ilus on Eestis. Suvel pole maailmas paremat kohta! Ainult asukoht, et kliima on nii sant.
Kuidas on lood kahjulike harjumustega? Veel kümne aasta eest poseerisite koos elukaaslasega piltnikule, Toolse õlled ees.
Lõuna ajal joon endiselt söögi juurde õlut. Ukrainas on hea õlu, kuidagi tummisem ja rammusam ja on rohkem maitset kui steriilsetel lääne õlledel. Siin ma istun ja söön, võtan pokaali ja ütlen, et tänan selle ilusa päeva eest, tänan Krimmi ja tänan merd.
Kohe kõva häälega?
Jaa, vahel ütlen kõvasti, vahel mõttes. Ma tunnen igast päevast siin rõõmu. Tean, et seda aega pole lõpmatult, ja ma ei pea enam midagi punnitama. Ilus ilm, ilus vaade, päike paistab, mul on soe, mul on valge, samal ajal kui Eestis, kurat, on lumi maas ja tatine ja vastik...
Muide, kui siingi talvel vahel harva lund sajab, sureb elu täitsa välja. Mägiteed muutuvad võimatuks, bussid jäävad seisma, autod ei sõida, inimesed ei lähe tööle, kõik võtavad kelgud ja hakkavad mäest alla laskma. Täitsa imelik! Lund on harva, aga ometi on kõigil kelgud! Massiliselt, emad, isad, lapsed, kõik kelgutavad!
Põhimõtteliselt elate siin üksinda?
Üksinda, jah. Noh, lapsed käivad külas ja...
Ega see üksindus piinav ole?
Väga harva, õhtuti, kui lapsed pole ammu kirjutanud, siis vahel tekib sihuke tunne, et ei ole nagu mugav. Aga siis ma vaatan mõnd filmi, mida lapsed on toonud. (Läheb toob kõrvalt «kinosaalist» ja näitab «Tuulepealse maa»
DVDd.)
Igav ei hakka mul kunagi. Noh, kerge üksildus või igatsus teinekord on, aga siis hommikul jälle – päike, valgus, meri...
Naabritega te ei suhtle?
Ei, ei, ei. Teretame. Aga ei, siin pole mul ühtki sõpra. Mu vaim on interneti teel Eestis ja rändab mööda ilma.
Kuidas te selle peotantsuringi endale avastasite?
Oh, juba Kolgakülas elades organiseerisime kursused, olin seal külaseltsi juhataja. Kui siia tulin, tundsin, et tahaks veel tantsida. Hästi noor mees on tantsuõpetaja, ta on võistlustantsija, väga positiivne ja emotsionaalne inimene, tants on tema elu, paneb oma hinge igasse trenni sisse. Mina olen teistest muidugi 20–30 aastat vanem, aga mis siis! Tantsime nii klassikalisi standardtantse kui ka latiinot.
Tantsudega on nii, et mida rohkem harjutad, seda rohkem saad aru, et sa tantsida ei oska. Algul tundus, et pole vigagi, aga nüüd läheb aina raskemaks. Džaiv osutus nii raskeks, et enam ei vaimusta.
Nii on teil varemgi olnud, et kui läheb raskeks, tundub, et olete liiga vilets?
Nojah, sest see ei tule nii välja, nagu peaks. Vahel, eriti talvel, ei viitsi trenni minna, aga ma sunnin ennast ja kui tagasi tulen, siis lausa lendan. Mul on kerge ja hea.
Siin need kohalikud on ju oinad, nad ei oska elust midagi võtta. Mehed ei tantsi, trenniski on vaid paar meest peale minu. Siin on ühiskond ikka nii algeline, lihtsalt jube.
Mehed pigem joovad?
Joovad, ja siis on nad tohutud autofännid. Kui lihtsalt minna ja jalutada, siis iga 200 meetri tagant on üks mees, kes lapiga autot lakub.
Üleüldse on see Ukraina mentaliteet kummaline, võib-olla Venemaal ka. Et see väline on niivõrd tähtis, mismoodi keegi välja paistab. Naistel välimus, üleslöömine, nagu paraad.
Ta võib elada peldikus ja olla jumala vaene, lastele pole midagi süüa ette anda, aga ta peab olema üleslöödud! Ja kui naistel on ehtimine, siis meestel auto. Mehe tunnus on siin auto, lakuvad seda ja see on niivõrd tähtis! Ja need jutud, kui palju kulutavad inimesed aega, et lihtsalt lobiseda. Eestlased ikka pigem tegutsevad, kas või aias, aga siin tööarmastust naljalt ei leia.
Mis on saanud teie kosmopoliitsusest?
Kosmopoliit on hea olla siis, kui sa ei pea võõra rahvusega päevast päeva ninapidi koos olema. Kosmopoliit on hea olla siis, kui su ümber on oma psühholoogiline ruum ja nad ei pääse oma teistsuguse mentaliteediga sind kogu aeg ründama.
Nii kui ma siin Koreizis mõnda olmekähmlusse satun, pole kosmopolitismist midagi järel, siis olen puhas natsionalist. Teoreetiliselt on inimkonda, ligimest väga hea armastada. Kaugelt. Aga iga üksikut inimest, kui ta lähedal on, on raske armastada.
Kas kultuuriüritusi külastate?
Oh, need festivalid ja Tšehhovi päevad, mida siin korraldatakse, on magedad. Neid korraldatakse mingile üüratule eliidile, mitte rahvale. Repertuaarivalik on mage, pompoossed, täispuhutud ja mõttetud kõned, jagatakse mingeid preemiaid, ei tea mille eest ja kellele...
Siin pole midagi demokraatlikku, keskklass puudub, on vaid ülikud ja pööbel. Ja see ei muutu ka, sest vaim reprodutseerib iseennast. Ukrainal ei ole mingit lootust kunagi Euroopa riigiks saada.
Asi on nii lootusetu?
Täiesti. Võim on endiste mafioosode käes, kes 90ndatel tegid asjad relvade abil selgeks, said poliitikasse, võtsid võimu. Ja kas on pukis Juštšenko, Tõmošenko või Janukovõtš, vahet pole.
Janukovõtši selja taga on Donetski ehk tatarlase Ahmetovi jõuk, ja iga taseme võim hoiab sellest kinni, et midagi ei muutuks, keegi ei taha oma kohast loobuda. Ning rahvas ütleb, kui midagi untsu läheb, et znatšit ne sudba. Kodanikuühiskonna järele ei lõhna siin midagi, täitsa teine tsivilisatsioon, ainult pealtnäha on nad sellised nagu meie.
Oma viimasest elukaaslasest Merikesest läksite lahku?
Ta peab Kolgakülas talu edasi, ja ega me ametlikult pole abielus olnud. Meil on väga head suhted, käin seal temal ja lastel külas. Paremad suhted kui siis, kui seal elasin. Inimlikud, sõbralikud ja isegi soojad.
Krimmis pole teil uut silmarõõmu tekkinud?
Ei, ega nii kergesti küll armu. (Paus.) Siin võivad olla tuttavad, aga et ma kellegagi koos tahaks elada... Seda ei teki. Sest vana mees peab üksi elama.
Miks vana?
Miks ei ole vana, ma saan järgmisel aastal 60! Üksi elamisel on tohutud võlud: sa ei pea kellegagi arvestama, võid teha, mis meeldib... Ei, mulle meeldib üksinda elada.
Mis on lastest saanud?
Tanel on ihu ja hingega politseinik, Teele sotsiaaltöötaja, tegeleb heidikutega, Helena on taluperenaine ja kahe väikse lapsega kodus. Merikest sündinud lastest – Luise õpib ülikoolis keemiat, noorim, Grete, hakkab järgmisel aastal keskkooli lõpetama.
Kõik on kontrolli all. See on mu teine igalõunane toost pärast Krimmi tänamist, et mu lastel hästi läheks.
Ma ei usu hauatagusesse ellu, mina arvan, et kui elu läbi saab, sellega lõpeb kõik ära, sest keegi pole suutnud tõestada, et seal midagi on. Mu ema hakkas küll elu lõpus rääkima, et tal on oma jumal, aga ma olen ateistlikus õhustikus üles kasvanud. Ma ei salli paduusklikkust.
Keda te siis ikkagi lõuna ajal tänate?
Ma tänan Krimmi, ma tänan loodust, merd ja päikest! Ma olen panteist, loodus ongi kõiksus.
Ja nii on mul kaks võimalust jätkata – bioloogiliselt oma lastes, ja kultuuris mingite sammude või tegudega.
Päevikut peate endiselt?
No midagi ma ikka kirjutan, aga see on pigem psühhoteraapia. Kui midagi sitasti läheb või mõni mu lastest armuvalus on, siis elan selle välja.
Milline teie elu järgmise etapp võiks olla, kui Krimm ära tüütab?
Jah, eks ta natuke hakkab tüütama, see räpasus ja venelaste mentaliteet ja kisa... Olen mõelnud, et suvel võiks Eestis elada ja talvel kuskil Indias, kus oleks odav ja hea ja soe.
Võiks mööda ilma ringi käia. Aga kõigepealt pean selle maja maha müüma. Eks ma arvasin, et saan selle «Poiss sai 50» uuesti vee peale, aga see osutus hobiks. Arvestasin välja, et kui arvestada honorar töötundidesse, siis mul ei tule isegi Ukraina miinimumpalka välja.
Miks on teie teosed suuresti autobiograafilised?
Ehk on põhjuseks fantaasiavaesus. Ja teisalt tõearmastus. Ma ei saa väga palju valetada. Mulle tundub, et fakt ja nägemise viis on tähtsamad kui väljamõeldis.
CV
Mihkel Tiks
Sündinud 11. juunil 1953 Raplas
Lõpetas 1977. aastal Tartu
Ülikooli filoloogi-toimetuse-töötajana
Euroopa noortemeister
Nõukogude Liidu juunioride koondisega, kaheksakordne Eesti meister korvpallis
Mängis 1973–1982 Tallinna Kalevis
1983–1985 teatrite valitsuse
repertuaarikolleegiumi peatoimetaja
1985–1988 ajakirja Vikerkaar toimetaja
1988–1991 ajakirja Teater.
Muusika.Kino peatoimetaja
90ndate algul erakirjastuse
Revalia juht, turismiraamatute ja ajakirja Tallinn This Week
väljaandja
Möödunud kümnendi algusaastatel Loksa vallavanem
Elab 2006. aastast Krimmis, viis last
Teoseid: «Lahtihüpe» (1980), «Korvpalliromaan» (1985), koos poeg Tanel Tiksiga romaan «Ja kui teile siin ei meeldi» (1991), kvadroloogia «Poiss sai 50» (2010–2012) jm
Arvamus
Jevgeni Stepanov
tantsutreener Krimmis
Mihkel käib minu juures trennis juba kolm või neli aastat ning peab ütlema, et tema tase on märgatavalt tõusnud. Algul oli tal isegi koordinatsiooniga raskusi, balanss puudus täiesti, ent tal oli tohutu soov hästi tantsida, ja see kannustab teda siiani. Trennis käib ta stabiilse järjekindlusega ning just see annabki talle võimaluse järk-järgult oma oskusi parandada.
Iseloomult pole ta aga kergete killast. Ta on suhteliselt jäik ja kergelt kangekaelne, kuid samas suhtub asjadesse huumoriga ning see teeb temaga suhtlemise lihtsaks. Kuid kui tal miski ei õnnestu, siis justkui sulgub iseendasse, kuid et ta oleks uksest vihaga välja marssinud, seda pole kordagi ette tulnud.
Mihkel on mu esimene välismaine õpilane ning on meeldiv, et ta vaatamata oma küpsele eale tantsuspordiga tegelda tahab.