Külaskäik sigade spaasse

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sigamõnus elu: näost näha, et naudivad täiega. Kõrvas on kollane responder, mis korraldab arvuti kaudu iga sea argist eluolu.
Sigamõnus elu: näost näha, et naudivad täiega. Kõrvas on kollane responder, mis korraldab arvuti kaudu iga sea argist eluolu. Foto: Margus Ansu

Hiljuti vapustas Eestit uudis, et sead elavad siinmail veelgi hullemini kui (tsiteerides vanarahva ütlust) ...sead. Aga mitte kõik. Tere tulemast sigade spaasse!

Nii arvutiseeritud elamise ja modernse teenindusega nagu Voore Farmi sigala Lääne-Virumaal ei saa kiidelda isegi suurem jagu Eesti rikkureid. Kas kujutate ette kööki, mis ütleb, kui palju päevas süüa võite, ega lase teil end paksuks õgida? Ja uuendused sigade intiimelus – oi, kui midagi sellist oleks ka inimestel...

Indrek Klammerile kuuluvas OÜ Kupna Mõisa väidetavalt Eesti moodsaimas sigalas astus mulle kohe ligi parajas toitumuses roosa kärssnina, kes püksisäärest näksates küsis:
«Jou, mees, mis teed? Oled inspektor või?»

«Hullem veel: ajakirjanik.»

«Nii et jahid kõmu ja skandaali?»

«Kas just seda, aga...»

«Kuule, ära jahu! Küsi, mis tahad, aga ära mu nime lehte pane.»
«Nüüd jahud ise! Sul ei olegi nime, ainult number.»

«Aga numbriga kaasneb täisteenindus, millest sa oma lehes undki ei oska näha.»
«Nonoh! Räägi asjast.»

«Näed neid siniste seintega bokse, mille taga on järjekord? Seal asub söökla. Vaata nüüd mu kõrva – näed selle küljes seadeldist? See pole mingi nipsasi, see on responder. Hakkad juba taipama?»
«Ei, veel mitte. Seleta edasi.»

«Vaata, mees, see responder on nagu sul ID-kaart, aga veelgi parem. ID-kaart sulle süüa annab?

Ahaa, ei anna! Aga vaata mind – kuidas ma välja näen?»
«Nooh, selline normaalne...»

«Just, lõpuks hakkad kah millelegi pihta saama. Kõigil emistel siin on arvutisse sisestatud iseloomustus.

Kes on paks ja kes lahja, kes väga lahja või koguni ülilahja, ja kes normaalne nagu mina. Keskeltläbi on meile ette nähtud tosin liitrit vedelsööta päevas. Aga see, kes on paks, saab ettenähtust kümnendiku võrra vähem, ja kes on ülilahja, saab ettenähtust poole rohkem.

Arva ära, mismoodi tagada, et paks emis, kes hea meelega sööks ennast veelgi paksemaks, ei sööks lahja emise portsu ära?»

«Ma ei tea, ütle sina!»

«Vaata jälle hoolega neid siniseid sööklabokse. Näed sa, ühte boksi pääseb korraga ainult üks siga. Responder annab märku, et sööma läks näiteks emis number 95. Arvuti vaatab: ahaa, ta on ülilahja, talle tuleb anda poole rohkem keskmisest normist. Kaval, mis? Kas sul ka lehe juures sööklatädi vaatab, et oi-oi, sa nii lahja, paneks sulle suurema portsjoni?»

«Kahjuks mitte. Aga kui too number 95 kõike korraga ära ei jõua või ei taha süüa, siis on mõnel tüsedal seal ju kaval ennast tema järel järjekorda võtta – saab jäägid endale.»

«Ei saa ta tuhkagi! Toitu saab ette liitri kaupa ja kui number 95 jätab ettenähtud kogusest näiteks kolm liitrit söömata, jääb see arvutisse kirja, et tal on kolm liitrit veel saada, ja ta võib hiljem uuesti sööma minna.»

«Kuule, vaata, osa emiseid ei tule pärast sööklas käimist väljapääsuväravast tagasi teiste hulka, vaid läheb kõrvalvärava kaudu hoopis teise aedikusse. Mis toimub?»

«Ju siis on arvutisse sisestatud, et näiteks number 37 või 118 tuleb suunata vaktsineerimisele või poegimislauta. Mõtle ise, kui sa peaks talitajana neid kahte 120 emise hulgast otsima ja taga ajama! Meeldiks sulle? Nüüd teeb arvuti selle töö sinu eest ära.»

«Aga vaata, mida too siga seal läbi augu nuusutab?»

«Nüüd läheb asi veidi delikaatseks. Kuidas teil inimeste maailmas paaritumine käib?»
«Mis mõttes kuidas?»

«Näe, meil on nii, et seal augu taga lamab suures sulus kult. Ja kui mõnel emisel, kuidas nüüd öeldagi, tuleb kuldiisu peale, siis ta läheb ja ajab oma kärsa läbi augu kuldi poole ja arvuti registreerib ära, et näiteks number 53 tahab kuldiga kokku saada, ja saabki.»

«Oi jeerum, ma arvan, et kui inimeste maailmas toimiks sama süsteem, milline bakhanaal siis lahti läheks!»

«Ehee, ega see nii lihtsalt ka ikka käi! Sa pead oma huvi kuldi vastu näitama päevas vähemalt kolm korda, ja korraga kaks minutit järjest. Järjekindel tuleb olla! Kõik muu on, kuidas te inimkeeli ütletegi, süütu flirt.»

«Ja kui palju kult sinusuguste emiste kihku jõuab rahuldada?»

«Ega teda üle kahe korra nädalas tegutsema lasta. Ta peab vahepeal ikka jõudu ka koguma. Aga ta, kuramus, muudkui lamab ja põõnab, kogub muudkui rasva. Ta kaalub juba 300 kilo. Kuidas sulle meeldiks, kui 300 kilo sulle selga roniks?»

«No mõnus see küll ei oleks.»
«Seda minagi! Aga meiesuguste emiste ülesanne on ikkagi aastas üle kahe pesakonna põrsaid ilmale tuua.»

«Mis sa oma põrsapõlvest mäletad?»

«Algul käis üks kõva omavaheline jagelemine, kes parema tissi otsa saab. Kuu vanuselt viidi meid ema juurest võõrdelauta, pandi 18 tükki ühe sulu sisse. Oi, seal oli lahe! Meil oli reguleeritav põrandaküte ja ventilatsioon, nurgas rippus mänguasi. Muudkui söö, maga ja mängi.»

«Ja mis edasi sai?»

«Kui saime poolteist kuud vanaks ja kaalusime juba 35 kilo, siis... Rohkem pole ma oma tollaseid kaaslasi näinud. Olen kuulnud, et kuue kuu vanuselt, kui nad kaaluvad juba üle saja kilo...»

«Sa ei taha sellest vist väga rääkida?»

«Ah, kurat, küsi oma pagana liigikaaslaste käest, mis nad nendega teevad, mis sa mind pinnid.»

«Räägime parem sinust. Kuidas sul õnnestus hea põlve peale saada?»

«Ju siin ülemused vaatasid mind ja leidsid, et näen hea ja paljulubav välja, jõuan järglasi saada küll. Meil on vabapidamisega sigala, siin saab vabalt ringi jalutada, nii et väga rasva me ei lähe. See on vist inimestega ka nii, eks, et kes liigub, püsib paremini vormis?»

«Kas teil emiste vahel laudas mingi omavaheline hierarhia ka valitseb?»

«Mis on hierarhia?»
«Et vanematel ja tugevamatel on mõnes asjas rohkem õigusi.»
«Noh, kui noored tuuakse, siis eks nad ikka otsi oma kohta. Kui keegi neist heidab sinna, mida mõni vanem olija enda omaks peab, siis eks ta ajab noore sealt minema.»
«Tavaliselt küsitakse intervjuu lõpus, et millised on tulevikuplaanid.»

«Plaanis on vähemalt viis-kuus pesakonda ilmale tuua. Mõni on toonud isegi kaheksa – vaat need on kõvad tegijad.»

«Ja mis siis edasi saab?»

«Hmm, selle peale pole tulnud siin põhjust veel mõeldagi. Sa tead või?»
«Kust mina seda tean?! Kas te lauda tark arvuti selle kohta ei ütle midagi?»
«Peab uurima.»

«Ole tänatud vestluse eest. Pea vastu!»
«Lõdvalt. Vaata parem ise, kuidas oma elus hakkama saad.»

Vestlust vahendas seakasvatuse juht
Ruth Lumiste.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles