Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Eesti uudised

14 aastat avaldamist oodanud intervjuu
:

Heldur Tõnisson: olen ikka vaadanud, kus on rohi rohelisem

Esmaspäeval Šveitsis Zugis oma sajandat sünnipäeva tähistanud Postimehe endine omanik, riigivanem Jaan Tõnissoni noorem poeg Heldur Tõnisson, on pärast kodumaalt põgenemist olnud laia haardega ärimees, kes ei ole kartnud riskida.

«Kui ma üht äri alustan, siis ma ütlen, et see raha on kadunud. Ma ei muretse selle pärast ja magan öösel rahulikult. Ja kui see raha tagasi tuleb, ja kui ta tuleb veel hea protsendiga, siis on rõõm seda suurem. See on omamoodi mentaalhügieen,» ütles ta vestluses, mis leidis aset 14 aastat tagasi, kuid mis alles täna lugejateni jõuab.

Toonase, 1998. aasta mai algul aset leidnud kohtumise peamine eesmärk oli vahendada lehte Heldur Tõnissoni põhjendusi, miks ta otsustas emiteerida uusi Postimehe aktsiaid ja müüa need Norras baseeruvale suurele meediagrupile Schibsted ASA. Postimehe omandimuutust ja perspektiive puudutav osa vestlusest ilmus 8. mail 1998. Et Tõnissoni elukäiku põgusalt käsitlev vestluse osa ei hakkaks varjutama sõnumit Postimehe tuleviku kohta, jäi toona see osa vestlusest ilmumisjärge ootama.

* * *

Pean tunnistama, et teiega koos siin Stockholmis World Trade Centeri treppe pidi liikumine [Heldur Tõnisson oli siis 85-aastane – T. M.] oli suhteliselt ootamatu kogemus, sest sammu pidamiseks tuli mul teha sama, mida teiegi – joosta trepist üles, võttes kaks astet korraga. Teie eas on see ikka ...
... ma püüan tõesti enamasti liftiga sõitmist vältida ja käin trepist, see annab jõudu juurde. Aga sellel jooksmisel on oma põhjus ja ajalugu. Ma olin kuni üheksanda eluaastani terve poiss. 1921. aastal aga oli väga halb ja vihmane suvi ning terve meie perekond jäi läkaköhasse. Mina sain selle eriti raskel kujul. Ülejäänud aja elust olen olnud selle tagajärjel nõrga tervisega.

Seda oli äsja treppidel näha jah …
No sellel nõrgal tervisel on olnud ka omad head küljed. See on pannud mu järeldusi tegema – kui oled nõrk, katsud ikka tugevamaks saada. Võin praegu oma kogemusest teistele nõu anda, et tervise eest hoolitsemisel tuleb olla järjekindel. Kui on võetud üks põhimõte, tuleb seda hoida – kui jooksmisega alata, siis iga päev joosta, kui dieeti pidada või rohtusid võtta, siis pidevalt ja täpselt. Siis on võimalik tulemusi näha ja statistiliselt kindlaks teha, kas see või teine asi on mõjunud. Kuigi ka see on tegelikult küsitav.

Ülimalt oluline on usk oma paranemisse. Aasta tagasi lõppes näiteks Soomes üks suur uuring eesnäärme teemal, osavõtjaid oli tuhandeid. Nendest katsejänestest, kes said rohtude asemel suhkrutükke, neist 25 protsendi olukord läks paremaks. Võib-olla on just see, et inimene ise usub paranemisse, suurema tähtsusega.

Te rääkisite hommikujooksust. Ega te veel praegugi hommikuti jookse?
Ikka jooksen, täna hommikul käisin ka. Minu elu on selline, et ma ei saa kuigi vara voodisse. Ikka läheb teinekord öösel umbes kella kaheni, enne kui magama saan. Kaheksa tundi tahan magada. Magan kella kümneni ja siis lähen jooksma. No ma ei ütle, et see on lausa jooks, see on sörk. 20 minutit on norm, mille jooksul peab inimene ennast pingutama. Tavaliselt jooksen 25 kuni 27 minutit. Oleneb maastikust, kui on komplitseeritum maastik, on jõupingutus suurem. Californias jooksen natuke üle kahe miili.

Ja samamoodi jooksete te kõikjal, ükskõik, kas olete Rootsis, Ameerikas, Šveitsis või kus iganes?
Igal pool, jah. Minu tervisega oli nii, et see andis nähtavasti pikapeale pingele järele. Ma tegin kõvasti tööd Rootsis. Väga kriitiline ja raske periood minu elust oli aastatel 1972–1974. Siis oli suur õlikriis [Tõnisson peab siin ja edaspidi sõna «õli» kasutades silmas naftat – T. M.]. Käisin siis näiteks kuue kuu jooksul kümme korda Ameerikas.

Elasin toona Lõuna-Šveitsis. Liiklemine sealt oli väga raske, sest otseliini ei olnud. Tuli sõita pidevalt Zürichisse. Mulle küll väga meeldib autoga sõita, aga ... Ja tagasi tulles tuli Zürichist rong välja 23.45 ja jõudis Lõuna-Šveitsi Luganosse 3.40 hommikul. Need öised pikad reisid ei ole kerged. Nii läks üle kahe aasta. See oli ärile väga hea aeg, aga tervisele just mitte.

Lõpuks oli mul Ameerikas suur südameoperatsioon, triple bypass. Kolm veresoont asendati. 6. jaanuarist 1976 algas minu uus elu. Uus Heldur Tõnisson hakkas elama. Jälgin sellest ajast väga tähelepanelikult, kuidas ma toitun. Väga oluline on liigsest kolesteroolist hoiduda.

Võtsin aasta jooksul pärast operatsiooni arstirohtusid, et organismist kõike halba välja saada, ja ma olen pärast operatsiooni režiimi pidanud. Olen olnud soodsas olukorras, sest arst, kes mind 1975. aastal operatsioonile saatis, kardioloog, on minu väga hea sõber Ameerikas. Tema on praegu 82-aastane professor, peab loenguid ja koos temaga oleme välja arendanud terve süsteemi, kuidas ja milliseid aineid ja rohtusid võtta. Päevas võtan kokku praegu 73 pilli.

Kas need on siis mingid vitamiinid?
Rohtusid on seal tegelikult ainult kolm tükki, üks nendest on aspiriin. Ma võtan kaks beebiaspiriini nädalas. Pärast operatsiooni anti mulle kaks suurt aspiriini päevas. See näitab, kuidas arstiteadus on arenenud. Kui aspiriini liiga palju võtad, annab see juba vastupidise mõju.

On ilmne, et Postimees on teile pigem hobi, missioon ja isa töö jätkamine, mitte äri. Põhiärid on mujal. Milline teie varasem äritegevuse areng on olnud ja millega teie ettevõte praegu tegeleb?
Ma ei ole tegelikult kavatsenud üldse ärimeheks saada. Ma olin Eestis nagu poliitiline loom, olen ju kasvanud oma isa varjus ja tema mõju all. Nii ei mõelnud ma kunagi, et minust saab ärimees. Aga ajad olid sellised. Kui ma Rootsi tulin, põgenesin Eestist 1943. aastal, siis tegutsesin väga mitmesuguste asjadega ...

Muide – korraks äriteema juurest tagasi minnes –, kuidas teil õnnestus vältida saatust, mis tabas teie isa, kes 1940. aasta detsembris arreteeriti. Või kuidas õnnestus pääseda 1941. aasta küüditamisest? Olite ju perekonnast, kes uutele võimudele kõigiti ärritav.
Jah, eks ma mõnikord mõtlen ka ise, et on ikka üsna uskumatu, et ma üldse praegu siin olen. See pääsemine oli ilmselt nii õnn kui ka oma initsiatiiv. Kui isa oli kinni võetud, käisin prokuratuuris palumas, et võiksin talle riideid ja pakke viia. Ise katsusin hästi vaikselt elada. Sain koha Keila õigusnõuandlas advokaadina. Siis jõudis aga kätte aeg, kus oli näha, et tuleb pakku minna. Läksime ära oma korterist, kuigi laps oli veel väga väike.

Bernhard Ingel [ajakirjanik ja hilisem vandeadvokaadi abi Jaan Tõnissoni advokaadibüroos Tallinnas – T. M.] oli mu sõber, temal oli üks tuttav, kel oli väga väike ja vaene talu Raasikul. Kolisime sinna koos abikaasa ja pojaga. Küüditamise ajal olin ma muide ise parajasti Tallinnas käimas. Nii olen ma oma silmaga eemalt näinud vaguneid, kus küüditamisele määratud inimesed sees olid. Mind keegi ei puutunud, kuid oli selge, et tuleb ennast varjata.

Siis algas sõda ja tuli mobilisatsioon. Läksin ühe sõbra juurde, laenasin talt jalgratta, ostsin endale ühe sineli selga ja sõitsin välja Aegviidu suunas nii kaugele, kui jõudsin. Siis kui pimedaks läks, viskasin jalgratta kraavi ja läksin metsa.

Ma ei olnud kunagi varem niimoodi metsas olnud. Aga õnneks oli soe suvi. Magasin öösel metsas. Päeval uurisin, kas inimesi on läheduses. Taludes olid inimesed väga umbusklikud, mehi polnud, paljud olid mobiliseeritud. Ostsin ühest talust piima ja jäin metsa edasi. Käisin mitmeid päevi seal talus, sain neilt süüa. Front lähenes ja mehed hakkasid välja tulema. Olime seal metsas lõpuks kolmeteistkümnekesi, mängisime kaarte, meil oli süüa ja ootasime sõjateateid.

Kui front tuli lähemale, hakkasid hävituspataljonid tegutsema. Läksime siis taas pakku, hajusime laiali, üks mees jäi minuga. Kolme-nelja päeva pärast saime uuesti seltskonna kokku. Minul oli kaart, kus peal Aegviidu kandi teed, jõed ja muu. Tegin meestele ettepaneku, et lähme sakslaste poole üle frondi. Eks me siis läksimegi.

Mäletan, et mineku ajal oli ka üks ehmatus – poolkuivanud jõge ületades nägin, et mehed pistsid äkki jooksu. Mina hakkasin siis kah jooksma, kuigi ma polnud midagi näinud ega kuulnud, mis võiks seda põhjustada. Ma olin juba toona kehva kuulmisega. Pärast selgus, et kahtlasi hääli, mida mehed olid kuulnud, oli teinud hoopis üks lehm. Sakslaste poole jõudes saime kokku ka eestlastega, kes olid nende sõjaväega ühinenud.

Milline oli teie saatus sakslaste võimu all olevas Eestis?
Kui ma frondist läbi olin läinud, siis sõitsin Tartusse. Olin algul seal, siis läksin oma pere juurde, kui front läbi oli läinud. Hiljem läksin Tallinnasse. Advokaat Artur Terras oli nimetatud linnapeaks, käisin tema juures ja rääkisin, et tahaksin isa saatust uurida. Ta soovitas, et mingu ma kolonel Alfred Lutsu juurde, kelle sakslased olid määranud Tallinna Omakaitse juhiks. Luts oli lahke ja soovitas minna Tõnismägi 5a majja, öeldes, et sealt saan selle võimaluse.

Tõnismäel oli juba ees ootamas neli eestlast: Elmar Tambek, kes oli Pätsi kantselei endine ülem, major [Hermann] Treufeldt ja veel kaks, kelle nime ma ei mäleta. Korraga avanes uks, meid kutsuti sisse, meid võttis vastu SS-Sturmbannführer Martin Sandberger [Dr Sandberger oli toona Einsatzgruppe A allüksuse Sonderkommando 1a juht, hiljem Julgeolekupolitsei ja Sicherheitsdiensti (SD) juht Eestis – T. M.]. Ta rääkis meile, et on otsustatud teha küüditatud eestlaste registreerimiseks spetsiaalne asutus [Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten Esten, eesti keelde enamasti tõlgitud kui Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, lühemalt on see tuntud kui ZEV – T. M.].

Meil toimus seal Sandbergeri juures siis selle asutamise teemaline jutuajamine. Lõpuks tegi ta ettepaneku, et Tambek saaks selle asutuse juhatajaks, mulle ja Treufeldtile pakuti aga abijuhataja kohta. Ütlesin, et vabandage, ma olen ikkagi ametilt vandeadvokaat, olen nõus töötama kaasa vabatahtlikuna. Lõpuks jäigi nii.

Mul on siiani silme ees, kuidas Sandbergeri juurest ära minnes tõusis eesotsas Pätsi kantselei endise ülema Tambekiga neil meestel parem käsi. Minu käsi jäi ainsana küljele.

Sain siis Saksa võimudelt paberi, et olen küüditatute registreerimise asutuse vabatahtlik kaastööline, ja otsisin omal käel, mis inimestest oli saanud. Käisin prokuratuuris ja mujal, ka Patarei vanglas, aga isa kohta ei õnnestunud palju välja selgitada.

Niisiis, Saksa okupatsiooni ajal lahkusite Eestist?
Jah, märtsis 1943. Meid oli kümme meest paadis. Oli jäämineku aeg. Jõudsime Soome randa. Jää oli vastas. Seal oli üks väike saareke, saarel oli üks mees, see abistas. Lõi jää sisse auke, et me kaldani jõuaksime.

Olin mõnda aega Soomes: sealne Eesti saadik Aleksander Warma tundis mind ja aitas. Edasi läksin Rootsi Stockholmi. Perekond tuli oktoobris mulle sinna järele. Üks meie paatidest läks ja tõi nad üle.

Minu ema tuli koos vennapoja Tõnis Tõnissoniga omaette. Korraldasin, et toodi ära mu kaks õde, õemees, vanaema ja tädi. Nad tulid väikese kiirpaadiga.

Kui tuli kätte aeg tõele näkku vaadata, et Eestiga on olukord kaotatud, pidin vaatama, kuidas perekonda saan ülal pidada. Sõda lõppes, vaatasin ringi, et püsivamat tööd leida. Sain siis ühe väga mõjuka rootslase kaudu koha ühes Wallenbergide impeeriumisse kuulunud ettevõttes, selle ekspordiosakonnas. See firma nimega Elektro Helios tegi kodude jaoks elektrilisi aparaate, igasuguseid soojendusaparaate, keeduaparaate jms.

Kui olin selle koha saanud, oli mu abikaasa väga õnnelik. Olin ju põgenik, ja korraga sain kuus 500 krooni – tore ju, kui kord kuus tuleb palgaleht ja raha. Läksin igal hommikul tööle ja tulin kell viis tagasi koju.

Selles firmas olin alla aasta. See on olnud minu üks raskemaid otsuseid sealt ära tulla, peres oli ju meil väike laps. See oli 1947. aastal. Ma praegu tunnen, et võib-olla see minust päris fair ei olnud, sest mulle ju anti seal kõrge koht ... aga no nii oli elu.

Enne olin olnud Rootsis stipendiumiga, olin ka Eestis kaubandusõiguse diplomeeritud edasiõppija. Siin anti mulle ka vastav koht ülikooli juures.

No ja siis alustasin oma äridega. Olen müünud aluspesu, müünud nuge ja kahvleid. Aga teiste asju müüa, ega see ei ole ka ikka päris ... Pärast sõda oli igast asjast puudus.

Kas lõite kohe oma ettevõtte, kui olite ekspordiosakonnast 1947. aastal lahkunud?
Sain siis kuningliku loa kaubanduse alal tegutseda. Siis tegime kõike, mis vaja oli. Olen teinud isegi klaaspärleid naistele, see oli väga huvitav.

Vahendasite kuskilt?
Ei, ei, ikka tootsime ise. Minul tuli idee. Enne tulid ju võltsehteasjad Tšehhist. Et tšehhid olid nüüd mängust väljas, siis oli turg vaba. Mind aitas üks eestlasest klaasipuhuja, kes tuli Soomest. Tema oskas neid klaaspärleid teha. Võttis ühe vasktraadi, keerutas seda sulaklaasi sees ja selle otsa jäi väike pärl. Tegime neid ühes keldris.

Järgmine äri oli mul väikesed klaaskapillaartorukesed, mida kasutatakse mõõteinstrumentide juures, neist oli puudus. Lasin teha neid väikesi klaasitükke, keegi teine tegi jälle neile hoidjaid, panime need siis kokku ja müüsime igal pool.

Nii et äri läks hästi?
No mis hästi! Need ärid olid kõik nii lühikest aega. Elasin aga kuidagi perekonnaga ära. Mõni äri õnnestus, mõni ebaõnnestus. Elu läks omasoodu, kuni leidsin ühe vabriku Eskilstunas, mis oli spets roostevabade nugade ja kääride ja muude selliste esemete peale. See oli väike vabrik ja nendel ei olnud ekspordikanaleid.

Mul oli seega leitud vabrik, mille kaupu ma hakkasin turustama. Müüsime väga hästi, nende tooted olid head ja odavad. Tegime Rootsi riigile näiteks kalakääre, mul on praegugi ühed käärid alles, tre kronor [Rootsi riigivapi kolm krooni – T. M.] peale löödud. Kuni siis ühel päeval teatati, et üks suur Rootsi firma on selle vabriku üle võtnud. Uurisime nende juures, kas saab jätkata. Ei saanud, sest selgus, et need senised vabrikumehed olid kogu aeg oma kaupa alla omahinna müünud. See oligi see edu saladus. Nad olid liiga madalalt kalkuleerinud.

Mulle oli see olnud muidugi kasulik, sest sain kaupa odavalt müüa ja olin konkurentsivõimeline. Üldiselt ei kestnud aga toona ükski minu äri kuigi kaua. Kogu aeg oli mõte peas, et mis võiks järgmine olla.

Ja mis siis oli järgmine?
See on väga huvitav, ma ütleksin nagu novell [romaan – T. M.]. See oli 1949. aastal, kui läksin abikaasaga kinno. Seal jooksis film pealkirjaga «Gilda» [USA, Columbia Pictures, 1946 – T. M.], kus mängisid peaosa Glenn Ford ja Rita Hayworth. Film rääkis ühest hullust miljonärist, kes tahtis volframiturgu kaaperdada. Tulin pärast kino koju ja mõtlesin, et huvitav, mis asi see volfram täpselt on ja kus seda kasutatakse, siiani olin vaid selle nime kuulnud.

Teate, toona oli maailmas väga suur puudus volframist. Rootsis oli aga üks kaevandus, kus seda oli. Rootsis oli seitse kõvametalli vabrikut. Iga terasetehas leidis, et tema au järgi peab tal olema üks väike kõvametalli vabrik. Ja peale selle oli ühel ühistegevuse liidul üks vabrik. Nemad tootsid volframtraati elektrilampide jaoks.

Rahvusvaheline kartell keeldus aga neile materjali müümast. Et traati teha, said nad ühe Saksa põgeniku kätte ja ehitasid väikese vabriku ning tegid maagist volframtrioksiidi. See on kollane pulber WO3. See redutseeriti metalliks ja sellest omakorda tehti traati. Ja siis oli mul kohe mõte, et hakkan volframiga tegutsema.

Autodes oli näiteks tarvitusel süütekatkesti, kaks platet kummalgi pool. Need on volframist ja nende järele oli suur nõudmine. Välismaa ostjad käisid samuti siin. Näiteks üks ärimees Hispaaniast tuli, helistas mulle, et kas saan talle müüa. Ostis korraga viis kilo.

Vahendasite tehast ja ostjaid?
Jah. Aga peale selle töötas mõte aga edasi. Ja siis tegin seda, mille peale veel teised ei olnud Rootsis tulnud. Hakkasin ostma tehastest jääke, mis neil tekkisid. Kuigi nad võtsid suurema osa volframi välja, jäi seda siiski küllaldaselt sisse. See jääk näeb välja nagu muda. Nemad ei osanud sellega midagi peale hakata.

Mõtlesin, et issand jumal, vabrikul voolab torustikust ju kogu aeg seda muda välja. Siis ma võtsin loa, et võin ühe tehase juures süvendada kohta, kuhu need jäägid voolasid. Läksin sinna pargaste ja bageriga [kopaga põhjasüvendaja – T. M.]. Töötasime öö otsa, sealt tuli nii palju solki ja nii hirmsa haisuga, et mõtlesin juba, et ei saagi kunagi sellest lahti.

Nii et mina hakkasin siis seda muda ostma, ja leidsin Saksamaal ühe suure vabriku, mis oli ehitatud Hitleri ajal. Juba siis nähti ette, et volframist tuleb suur puudus.

Sakslased olid siis juba enne Teist maailmasõda ostnud kokku üle maailma volframijääke – ka Lõuna-Ameerikast, igalt poolt. Ühesõnaga, kehvad materjalid, mida keegi ei tahtnud töödelda. Sakslased olid maailma suurimad spetsid selle töötlemise peale. Pärast sõda olid nad aga omadega põhjas, neil ei olnud materjali. Mina hakkasin neile jääke saatma, tehases puhastati need ära ja saadeti mulle siia juba puhas materjal, mille mina omakorda müüsin edasi Rootsi vabrikutele. Tegin nendega lepingu pikema aja peale.

Ja siis tuli minu elus oluline moment. Seda mäletan ma hästi, et 1949 keskel oli volframtrioksiidi hind Londoni börsil 100 šillingit per unit. Unit on 10,16 kilo. 1950 puhkes Korea sõda. Ja ühel hetkel oli Londoni börsi hind 720 šillingit. See oli minu äri algus.

Ja raha hakkas tulema ...
Tuli. Siis oli mul juba algkapital ja minust sai haruldaste metallide äri spetsialist. Neil metallidel on äärmiselt tundlikud börsihinnad. Kõiguvad üles-alla kogu aeg.

Võtame näiteks sellise metalli nagu nikkel, millega ma palju tegutsesin. INCO ehk International Nickel Company oli turuliider. Nende uurimisosakonnad tegid pikaajalisi prognoose ja analüüse, et selgitada välja, mis tendents on turul. Ja kui leiti, et terase produktsioon on stabiilne ja tõuseb pikkamööda, on selge, et niklit ei ole nii palju vaja ja seega pole vaja produktsiooni suurendada.

Aga need mehed tegid vigu. Nad ei võrrelnud, milline on terase kurve võrreldes legeeritud ehk teiste metallidega seotud terase kurvega [mõeldud on turuprognooside ja tootmise graafilisi kõveraid – T. M.]. See kurve oli hoopis teine.

Ja siis tekib selline situatsioon, et kaks-kolm aastat kestab olukord, kus mõlemad ei kattu, kus produktsioon ei täida konsumtsiooni. Ja siis tekib kaks-kolm kuni viis protsenti puudust. Selle osa eest võib küsida kolme-nelja-viiekordset hinda. Ja seda ollakse nõus maksma, sest nendele vabrikutele ei tähenda see midagi, kui nad paari-kolme protsendi pealt maksavad hingehinda. Aga nad saavad see-eest kõiki oma kundesid rahuldada. Vaadake, neid olukordi tuli siis aga järjest.

Oskasite neid situatsioone prognoosida?
Minu ülesanne oli ette näha, mis tuleb. Olen lehelugeja, pidasin igal ööl telefonikõnesid Ameerikaga. Mul olid seal tuttavad, kellega ma äri tegin. Ja kui ma hiljaks jäin, leidsin ikka mõne viisi, kuidas raha teha.

Näiteks molübdeeni hind läks korraga üles – neljakordseks – ja ma ei olnud selleks valmis. See oli küllaltki huvitav olukord. Töötasin oma Stockholmi kontoris kaks ööd järgemööda ja helistasin Ameerika molübdeensulfiidi tootjatele. Seda kasutatakse määrdeaineks mootorites jm.

Kui turul tekib puudus, siis tõstavad suured tootjad teatavasti hinda või ei müü üldse mitte. Aga neile, kes tarvitavad neid aineid teiseks otstarbeks, hoiavad tootjad sama hinna, sest selline turuolukord on mööduv probleem. Ostsin siis nende tagavarad natuke kallima hinnaga üles.

Tegin suulised kokkulepped, helistasin oma sõbrale Fred Lenwayle, kes oli läänekalda kõige suurem metalliärimees, ja ütlesin, et nende ja nendega on kokkulepped tehtud. Tema ostis kauba üles ja saatis Saksamaale. Ja mina sain temalt 300 000 dollari peale tšeki.

Nii et 1950.−1960. aastatel tegelesite põhiliselt haruldaste metallide äriga?
Jah. Aga ma tegutsesin, kus aga sain. Olen ikka vaadanud, kus on rohi rohelisem. Kui tuli televisioon, sõlmisin ma lepingu Inglise kõige suurema televisioonivabrikuga Ferguson. Sain nende Rootsi esindajaks ja importeerisin tuhandete kaupa televisiooniaparaate, müüsin toiduainetekaupluste võrkude kaudu.

Kus jälle mingi võimalus oli, seal ma siis olin. Kuna olen hariduselt jurist, siis olen ma ärialadel olnud autodidakt. Olen sellepärast palju käinud raamatukogudes oma teadmisi täiendamas. Tööd on olnud tohutult.

Mainisite varem, et 1970. aastate algupoole naftakriis oli äriliselt teile väga kasulik.
Oli küll. Aga alguses ma isegi ei teadnud, kuidas õlitoru välja näeb. Minu esimene mõte oli, et teeks hoopis õliga äri. Mul oli üks tuttav Alžeeria diplomaat, kes muretses mulle introduktsiooni naaberriigi Liibüa juhi [Muammar] Gaddafi parema käe juurde. Gaddafi oli siis veel üsna OK.

Sõitsin sinna, et rääkida, kuid kui ma Liibüasse jõudsin, sain aru, et siin ma siiski äri teha ei saa. Ma ei kohtunudki selle inimese ega Gaddafiga ja tulin ära. Kas minust oleks aga õliärimees saanud, ma ei tea.

Küsisin siis endalt, kes said jõukaks Klondike’is selle kulla-rush’i ajal. Mitte need, kes kaevasid, vaid need, kes neid kaevajaid varustasid. Mis läheb õliväljal vaja? Võtsin raamatu välja ja vaatasin, kuidas õlitoru välja näeb.

Istusin järgmisele lennukile, lendasin Saksamaale Düsseldorfi ja läksin Mannesmanni, mis oli tol ajal maailmas kõige kõvem sel alal. Võtsin sealt nende brošüürid ja uurisin. Läksin tagasi ja ütlesin neile, et tahan torusid osta. Uurisin, et mis on see tarneaeg, sain vastuseks – kaks aastat.

Selge – turg oli olemas ja minu järgmine küsimus iseendale oli, kuidas saaks hakata õlitorusid tootma. Oli vaja toormaterjali ja terasetehast, kes teeks õlitorusid. Leidsin mõlemad. Tegin lepingu kõige põhjapoolsema terasetehasega Rootsis ja sõitsin Ameerikasse. Pittsburghis oli ühel tehasel kapatsiteet olemas, kuid neil ei olnud materjali.

Ja siis algas väga põnev aeg. 1973. aasta jõuluõhtul läks erirong Trondheimi, Trondheimist laevaga Baltimore’i, sealt pandi materjal pargaste peale ja edasi Pittsburghi. Ja mina olin kuningas.

See oli uskumatu! See on täiesti eriline olukord, kui tunned, et sina oled otsustaja. Oli suur puudus õlitorudest, kõik tahtsid osta, mina müüsin. Ja minu hinnad vastasid muidugi sellele olukorrale.

Texaco tahtis osta, küll mitte väga palju, sest hind oli hirmus kõrge, aga nad tahtisid kiiresti saada. Mul oli aga kõigiga üks tingimus –irrevocable confirmed letter of credit [tagasivõtmatu akreditiiv, seda ei saa muuta ega tühistada ilma akreditiivi avaja või akreditiivi järgi soodustatud isiku nõusolekuta – T. M.] ehk maksmata ei saa jätta. Texaco ei olnud varem nii suurt akreditiivi avanud kellelegi, kuid nad tegid selle minu jaoks ära.

Kõige suurem kunde oli mul Iraan, muidugi šahhi ajal. Nende õlitööstusel oli osakond Londonis, tegime nendega pikaajalise lepingu ja läks väga libedalt. Neil oli raha alati olemas.

Ainukesed, kes proovisid mind alt tõmmata, olid prantslased. Nende üks firma tegi lepingu ära. Enne nad muidugi kutsusid mind Pariisi ja sõimasid läbi, et hind on nii kõrge. Mina ütlesin neile: take it or leave it [võta või jäta – T. M.]. Ostsid. Aga siis hakkas hind langema ja tulid need probleemid, mille jaoks olidki mul ranged reeglid ette nähtud. Nad pidid iga kord saatma oma esindaja Pittsburghi, et see kontrolliks kaupa.

1974. aasta lõpus tuligi teleks, kus mind kutsuti Pariisi läbi rääkima. Mul aega ei olnud. Siis tuli vastus, et kui ma ei tule, ei saada nad oma kontrolli Pittsburghi. Mina vastasin, et annan selle asja advokaadi kätte. Nad taganesid ja teatasid, et esindaja läheb Pittsburghi. Prantslastega on üldse raske äri teha.

Põhjustasite Mannesmannile siiski toru-turul meelehärmi ...
Oh, mis te nüüd! Ma olin väike ärimees. Kui aga hind on nelja- või viiekordne normaalsega võrreldes, siis on see tasuv äri. Ärid läksid hästi ja hakkasid ära lõppema. Kui ma palju ringi sõitsin ja ka jala linnas käisin, hakkasin üha tihemini tundma, et liikumine on raskem. Aga ma ei teinud sellest palju välja.

Siis otsustasin endale osta ühe Ferrari. Mul juba enne olid Corvette’id, olen Corvette’i fänn. Esimene Corvette oli mul 1962. aastal või umbes sealkandis. Sellega oli siin hea sõita Uppsala poole 200-kilomeetrise tunnikiirusega. Mulle meeldib kiire sõit.

Sõitsin oma Ferrarile ise Modenasse järele, oli palav päev, elevil kah. Kui istusin autosse ja hakkasin tagasi sõitma, siis lõi rindu valu, angina pectoris [ebastabiilne stenokardia – T. M.]. Ferrariga sõites tekkis verepuudus südames, adrenaliin mõjub nii, et vajadus hapniku järele on suurem, ja kui süda hapnikku ei saa, tekib valu. Ferrari päästis mu elu, pärast selle märguande saamist läksin arsti juurde.

Šveitsis katsusime algul rohtudega ravida, siis läksime abikaasaga Ameerikasse Hawaiile 1975. aasta novembri lõpul. Just siis toimus seal küllalt kõva maavärin, 7,2 magnituudi Richteri skaala järgi, olime seal maailma ühes toredamas hotellis – see on Mauna Kea Beach Hotel[maailmakuulus üliluksuslik hotell Kohala rannikul Hawaiil – T. M.]. Õnneks seal mingeid suuri purustusi ei olnud, tunne oli, nagu sõidaks laevaga. Järgmisel päeval ma ei saanud enam aru, kas on järelmaavärin või on see mu süda. Abikaasa ütles, et mine kohe arsti juurde. Sõitsin aasta lõpus Stanfordi, mind opereeriti viis päeva hiljem ja siis algas uus elu.

Pärast seda ei ole mul mingit probleemi südamega olnud. Olen käinud uuringutel ja süda on korras. saab küllalt hapnikku. Ilmselt on keha aja jooksul selle treeningu läbi ise loonud ka uusi väikeseid sooni, mis talle piisavalt verd toovad ja vahetatud sooni aitavad.

Kas 6. jaanuar 1976, kui hakkas elama uus Heldur Tõnisson, tõi kaasa ka uued ärid?
Seda küll. Mul oli siis väga suur šanss, saatus oli mu viinud Silicon Valley ühte tsentrumisse Palo Altosse just siis, kui algas elektroonika suur areng. Ja mul oli palju raha. Minu arst tegi mind tuttavaks sealsete venture capital’i [riskikapitali – T. M.] meestega. Selle asemel, et nendega äri arendada, tegin ma valeotsuse. Lõin hoopis ühe huvitava komando ja me läksime Rocky Mountainsi uraani puurima 10 000 jala kõrgusel.

Eks me leidsime seda kah, aga hind läks alla ja sellest ei saanud asja. Ilmselt panin valikuga mööda osalt ka südameoperatsiooni mõju tõttu. Operatsioonist ülesaamine võtab ligi pool aastat ja sel ajal ei ole inimene ikka päris nii tark, kui ta muidu on. Natuke nagu kindral Alexander Haigi efekt – tema kuulutas pärast USA presidendile Ronald Reaganile tehtud atentaati [1981. aasta märtsis, Haig oli tollal USA riigisekretär – T. M.], et tema, Haig, on nüüd see võimumees, et tema on in control. Ka talle oli enne seda tehtud sama südameoperatsioon nagu mulle. Hiljem ta muidugi selgitas, et ei mõelnud päris nii.

Pärast seda on mul ilmselt jälle mõistus tagasi. Uurisin, kus saab midagi teha ja mida on kuskil oodata. Katsun alati ise leida, kus saaks midagi teha. Aastad läksid ja tuli see periood, millest ka Postimees on kirjutanud − tekkisid võimalused tegutseda Venemaal. Tegime siis väikese vabriku Tallinna sadamasse ja sõlmisime lepingu Vtortšermetiga [Nõukogude Liidu metallurgiaministeeriumi allasutus, tootmiskoondis, mis tegeles vanametalli ja metallijäätmetega – T. M.]. Hakkasime vanadest elektrimootoritest vaske välja võtma.

See oli väga huvitav aeg ja äri, sest meile tuli seda materjali üle terve Soveti. Sahhalini saarelt tulid meile rongitäied neid mootoreid läbi terve Venemaa. Venemaal oli see sisevedu ega maksnud peaaegu midagi. Põhiline metall, millega siis tegelesin, oligi vask. Olin enne teiste metallidega äri teinud, aga mitte vasega. Ma ise otseselt ka muidugi ei tegelenud, seda tegid teised. Inimestega koostööd tehes ma usaldasin neid nagu ikka. Kuid mõnikord juhtub, et valid valed inimesed.

Mäletan jah, et Postimees on mitu aastat tagasi kirjutanud teie probleemidest Siberi naftaväljadel tegutsemisel ja konfliktist Lukoiliga [Vt Mart Kadastiku artikliseeria, Postimees, veebruar 1994, «Naftamiljonid läbi Eesti: kelle taskusse?» – T. M.]
Vene õliväljadel tehti nii, et üks meeskond tuli, puuris ja läks minema. Siis tuli teine meeskond ja hakkas torusid sisse panema. Mingit kontakti neil ei olnud, kõik oli käpardlikult tehtud, pumbad ei olnud õigesse kõrgusse pandud jne. Juba pumba sügavuse õige määramisega aga saab suurendada produktsiooni 20−30 protsenti. Meil olid omad elektroonilised instrumendid ning Ameerikast õlimehed ja Eestist abimehed. See oli väga huvitav äri, remonteerisime ja hooldasime.

Meil oli leping Kogalõmneftegazi ja Lukoiliga. Kuni siis ühel päeval jäeti meile maksmata, suruti meid välja, ei lastud enam inspekteerima kah, kõik võeti üle. Kuulsime pärast, et meie seadmed viidi kõrvale õliväljale ja töötasid seal edasi juba nende oma privaatfirmadega. Ka Eestist oli seal üks inimene, keda olin usaldanud, venelastel kambas.

Eks me mõtlesime, et Venemaal asja arutada ei ole mingit lootust. Aga eks igal asjal ole oma lahendus. Et üks äraandjatest oli ameeriklane, üks õlispetsidest, siis oli sellest küllalt, et minna Ameerikas kohtusse Lukoili vastu.

Meie süüdistasime Lukoili ja tema juhte [Vagit] Alekperovit, [Vitali] Schmidti ja [Ralif] Safinit pettuses, varguses ja rahapesus. Nõudsime kahjutasu 110 miljonit dollarit ja kuna see oli nende kuritegelik tegevus, siis kuuekordselt. Lõppnõue oli 660 miljonit dollarit.

Kuidas siis kohtuprotsess läks?
See läks küllalt kaua. Aga oktoobris 1994 lõpetasime protsessi ära. Alekperov andis siis pressreliisi [pressiteate – T. M.], et nendel oli õigus, süüdistused olid aluseta, nemad ei olnud midagi Frankenburgile [Heldur Tõnissoni ettevõte – T. M.] võlgu ja et nad on rahul. Meie omalt poolt ütlesime, et võtsime süüdistuse tagasi ja oleme asjaga väga rahul. Ja nii ta jääb ja sellest enam ei räägita.

Ilmselt saite kompromissi pealt kõvasti raha?
Ma ütlesin ju, et sellest teemast ma enam ei räägi.

Pärast kõiki neid ärisid võite pidada ennast väga jõukaks meheks.
No ma ei oska ütelda ... see jõukus on suhteline. Ma elan tõesti Šveitsi kõige rikkamas kantonis Zugis, šveitslased on maailma kõige rikkam rahvas, nagu viimased uurimused näitavad. Teisest küljest – Ameerikas elan Silicon Valleys ja seegi on kahtlemata tänapäeva maailmas rikkaim koht. Nii, et see rikkus ...

Aga raha on mulle vahend. Minu ülesanne ja elu mõte on luua. See tegevus pole lõppenud. Me loome praegu uusi materjale, kuid sellest ei saa veel rääkida. Liiga vara.

Üks mu projektidest on olnud näiteks töötada välja interaktiivne tarkvara, mida kasutatakse matemaatika õppimiseks ja õpetamiseks. Eestis on see kasutuses Tartu Miina Härma gümnaasiumis ja kuuldavasti on tulemused head.

Möödunud aasta juunis, 1997 müüsin maha Ameerikas telekommunikatsiooni satelliitantennide ja -süsteemide tehase TIW Systems Inc, mille olin ostnud 1983. aastal. Näiteks selle tehase toodetud osad on kasutusel ka maailma kõige suuremas optilises teleskoobis Mauna Kea observatooriumis Hawaiil. Seal on 32 peeglit, mida kontsentreeritakse elektrooniliselt. Minu tehase toodangut kasutavad NASA ja teised juhtivad asutused üle maailma.

Eestis ei seostata teid siiski mitte niivõrd tarkvara või satelliitsideantennide äriga, vaid pigem ikkagi Postimehega. Kui võrdlete ennast Jaan Tõnissoniga, siis mille poolest te oma isast kõige rohkem erinete?
Minu isa oli idealist, kellel olid rahvuslikud sihid väga selgelt välja kujunenud. Mina olen pragmaatik: Ma ei oleks võimeline Postimehele seda joont andma, mida kandis eneses mu isa. Isegi kui ma tahaksin. Mina ei ole literaarsete kalduvustega, kuid mu vend Ilmar oli, nagu on ka tema poeg Tõnis, kes on mitu raamatut kirjutanud. Ilmar oli ka oma surmani seotud Postimehega intensiivsemalt kui mina.

Minu suhted Postimehega algasid muidugi juba väga vara. Mu vanem vend oli väga hakkaja ja tellis ühe meie koju käiva Saksa ajakirja kaudu endale Saksamaalt tinasõdurite vormid. Oli väga uhke lugeda paki pealt, et aadress oli Gebrüder Tõnisson [Vennad Tõnissonid, saksa keeles – T. M.].

Kui siis vormid olid käes, rääkisime isaga, et oleks vaja tina, mida sulatada ja vormidesse valada. Isa lubas meil Postimehe trükikotta ise tinale järele minna. See oli siis mul esimene kontakt Postimehega.

Isa rääkis oma poegadega – minu ja Ilmariga – nii nagu täiskasvanutega, nagu mõttekaaslastega. Oli ka Postimehest juttu. Mäletan, kuidas isa majanduslikult rasketel aegadel muudkui jooksis vekslitega notari juurde, et need protesti ei läheks.

Ma ei ole sentimentaalne inimene, kuid ma tunnen siiski kohustust, et Postimees peaks teatud joont jätkama. Ajaga inimeste arusaamad muutuvad, kuid on väärtusi, millest loobuda ei saa. Põhiheli, mis ühendab tänast Postimeest omaaegsega, on sama. Seda ei saa aga pidada millekski kivistunuks. See, mis on vasakul, paremal või keskel, varieerub ju pidevalt.

Postimees on ka Edasi nime all ilmudes käitunud teisiti kui ülejäänud Eesti lehed. Tal on omad traditsioonid ja neid on järgitud nii palju, kui olud seda on lubanud. Postimees valib oma tee ise, mina katsun teha nii, et Postimehel oleks selleks võimalused.

Kuivõrd üldse jälgite Eesti ajakirjandust ja kas see tundub reaalsust adekvaatselt peegeldavat?
Eesti lehtedest jälgin lisaks Postimehele ka Eesti Ekspressi, teisi lehti vaatan juhuslikult. Kui midagi on huvitavat, saan selle faksiga muidugi kohe. Mis puutub adekvaatsusse ... ma ei oska seda öelda, kui adekvaatne Eesti ajakirjandus on, sest mul puudub otsene mõõdupuu selle hindamiseks, ma saan muidugi võrrelda suuliste või telefonikirjeldustega, mis ma saan. Küll aga on minu arvates Eesti ajakirjandusel väga oluline ülesanne aidata inimestel näha kaugemale, mitte ainult Eestisse. On vaja globaalsemalt mõelda.

Mina hakkasin näiteks välismaa lehti lugema juba nooruses, umbes 1928. aastal Postimehe toimetuse ooteruumis. Seal olid lehed. Kõigepealt võtsin ette Neue Zürcher Zeitungi, mida loen siiamaani. Loen või sirvin praegu New York Timesi, Herald Tribune’i, Financial Timesi, The Wall Street Journalit, Rootsi lehti, ajakirjadest Forbesi, Newsweeki, Time’i ja teisi. Lugedes tekivad ideed, hommikul ärkad üles ja mõtled, mis assotsiatsioonid on tekkinud. Et äkki oleks sealt võimalik midagi teha.

Nii et ajakirjandusel on teie äritegevuses olnud ideede inspireerimisel oluline roll?
Väga oluline, väga oluline! Meedia on mul aidanud olla kursis olevikuga ja ma olen selle põhjal suutnud näha tendentse ja selle põhjal järeldusi teha tuleviku kohta. Kes tahab äri teha, peab lehti lugema. Minu kogemus aga ütleb: tee asi ära õigel ajal, ole esimene. Ma ei ole kunagi tegutsenud põhimõttel, et näe, teised teevad, mina teen ka.

Minu ärid on kõik olnud seotud äärmise riskiga, kuid see on toonud edu. Ma olen olnud valmis toetama mingit projekti isegi siis, kui sellest on olemas ainult idu. Sellistel äridel ei ole veel vormi, ta alles kujuneb. Siin on üks terve põhimõte. Kui ma üht äri alustan, siis ütlen endale, et see raha on kadunud. Ma ei muretse selle pärast ja magan öösel rahulikult. Ja kui see raha tagasi tuleb, ja kui ta tuleb veel hea protsendiga, siis on rõõm seda suurem. See on omamoodi mentaalhügieen. Teistmoodi ei saa.

Stockholm, 4. mai 1998


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Viimased uudised
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Raivo Laast

50

Raivo Laast

käsipallur

Toomas Varrak, 74

politoloog

Krista Kajar (Eha Pirso), 71

kirjanik

Evelin Lill, 49

moekunstnik

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,758 EUR
GBP
1,257 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,021 EUR
=
Kursid seisuga: 29.08.2014