Miks siis järsku õpetajaks?
«Ma olen veel piisavalt noor selleks, et kõike õppida, mida elu annab,» vastas ta. «Ma arvan, et võibolla 5-6 aasta pärast ma ei oleks enam olnud valmis sellist pööret tegema. Kahekümnendad eluaastad on õppimise aeg.»
Kivinurm sooviks muuta reaalained õpilasele võimalikult huvitavaks ja arendavaks, nii et poleks tuima tuupimist, vaid lapsed tahaksid ise asjadest teada ja hiljem juurde otsida.
«Ma tahaks selliseks õpetajaks saada,» ütles ta. «Täna ma selline õpetaja pole, vaid on tunne, et nagu õpin alles autoga sõitma – sõidan kahekümnega, hoian kahe käega roolist kinni ja liiklusmärgid vuhisevad mööda. Aga ma tahaks juba tunda seda tunnet, kus ma ei mõtle enam käigu vahetamise peale.»
Liis Oja õpetab Tallinna Kunstigümnaasiumis keelekümblust ja on 1. klassi klassijuhataja. Viktoria Rudenko õpetab Pae Gümnaasiumis 1. ja 2. klassis inglise keelt. Mõlemal möödus äsja esimene koolinädal.
«Kuna õpetan vene lapsi ja kogu aktus oli eestikeelne, siis minu lapsed ei saanud kogu aeg kõigest aru ja neid pidi palju aitama,» meenutas Oja esimest päeva. «Nagu oli see minu jaoks uus, oli see ka õpilaste jaoks uus.» Oja ütles, et tal oli väga uhke tunne olla õpetaja.
Rudenko tunnistas, et oli esimestes tundides närvis, kuid kõik läks paremini, kui ta ootas.
«Väikesed lapsed on hästi armsad ja heatahtlikud, nad on küll elavad ja tahavad mängida, aga mul olid laulud valmis ja me laulsime,» meenutas ta. Ühe klassiga olevat tal olnud raskem, kuid nädalaga on suhted juba paranenud.
