20 aasta eest riigikokku kandideerinud ning suurimaks häältemagnetiks kerkinud Jüri Toomepuu on tänastes seadusandjates pettunud, ent hellitab siiski lootust, et asjad võivad paremuse poole pöörata.
Toomepuu: loodan, et Eestile on veel võimalik uus algus
20. september 2012, 15:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need olid peadpööritavad päevad, niihästi eestlastele kui teistele ikestatud rahvastele, kui Vene kommunistlikus kurjuse impeeriumis hakkasid puhuma uued tuuled. [NSV Liidu presidendil Mihhail] Gorbatšovil oli vaja lahti saada vanadest kommunistidest ja asendada nood selliste talle ustavatega, kes oleksid võimelised natukenegi aru saama majanduse põhitõdedest. Ta ei osanud aga arvata, et isegi natuke perestroikat ja glasnostit on nagu tiigri seljas ratsutamine – väikene vabadusehõng võib innustada ikestatud rahvaid veelgi enam vabadust nõudma.
Eestlastes lõi pool sajandit tuha all immitsenud vabadussäde leegitsema kiiresti ja jõuliselt. Miitingud Tammsaare mälestussamba juures ja Hirvepargis ning öölaulupeod toitsid vabaduse leeke. Lauluväljakul peetud suurüritusel osales kolmandik eestlastest ja lehvisid sinimustvalged lipud. Võimsas Balti ketis Eesti lippu lehvitanud linalakk-tütarlast nägid üle maailma sajad miljonid televaatajad.
Oma vabariigi aastapäeva aktuse kõnedes USAs paljude aastate jooksul avaldasin ma alati lootust, et tuleb aeg, kui me pühitseme seda päeva vabas Eestis, sinimustvalge lehvides. Lootust ei tohtinud kaotada, aga aastate möödudes näis see järjest ebarealistlikum. Kuid 1992. aastal tundsin selgelt, et minu unistuse täitumine on muutunud võimalikuks.
Tundsin ka, et Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaministrina lasus mul otsene kohustus anda oma panus Eesti Vabariigi vabastamiseks ja kaitseks. Kandideerisin saadikuks, osutusin valituks, ütlesin üles oma töökoha ja naasin Eestisse.
Kakskümmend aastat on möödunud. Rahvusluse sildi all suurepärase valimisprogrammiga võimule tõusnud Isamaa ei täitnud ühtegi valimislubadust. Kehtiva valimisseaduse alusel on Eestis välja kujunenud partokraatlik riigikord, mis ei ole rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, nagu nõuab põhiseaduse preambul. Ega ole rahvas kõrgeima võimu kandja, nagu nõuab põhiseaduse esimene paragrahv.
Saamahimulised seaduserikkujad riigikogulased on hävitanud Eesti Vabariigi juriidilise aluse, sest peaaegu kõik seadused on tehtud inimeste osalusel, kelle riigikogu liikme volitused olid lõppenud, sest nad kasseerivad põhiseadust eirates palka ja hüvitisi mitmest riigiametist. Nõnda tehtud seadused on ilmselt õigustühised. Eestlased põgenevad massiliselt oma kodumaalt ja nende põlise kodumaa venestamine võtab üha rohkem hoogu.
Öeldakse, et inimestes, kes tunnetavad usku, lootust ja armastust, kaob lootus viimasena. Hellitan ikka veel vaevalt hõõguvat lootusesädet, et Eestile on veel võimalik teha uus algus. Selleks peaks kerkima esile poliitiline liikumine, mis on rajatud õiglusele ja aususele, poliitiline liikumine eesmärgiga kehtestada põhiseadus, mis tõeliselt teeb rahva kõrgeima võimu kandjaks, ja valimisseadus, mis on tõesti demokraatlik.
Usun, et sellise liikumisega saaks eestlased luua oma kodumaale uue alguse, sellise, mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseadus.
See on minu kõige suurem südamesoov, seda soovin rohkem kui midagi muud siin maailmas.