Pae tänava pommipanija Märt Ringmaa ilmus eilsele Harju maakohtu istungile värskelt pöetud peaga ja triigitud-viigitud sinakashallis ülikonnas, justkui lootes, et istub veel samal õhtul õige mehena peolauda. Pidu jäi ära. Vana mees ei pääsenud koju – kohus mõistis ta 15 aastaks vangi.
Enne karmi lõppotsust luges kohtunik Katre Poljakova kümme korda järjest, et Ringmaa on ühe, teise ja kolmanda paragrahvi alusel õigeks mõistetud. See tõotas Ringmaale tõesti vabadust. Siis plahvatas pomm ka tema jaoks. Kohus tunnistas Ringmaa süüdi kahes kuriteos.
Selles, et just tema tegi pomme ja pani neist ühe 11. aprillil 2001 Punane tänav 15 klaastaara kioski taha, teise aga 19. novembril 2003 Pae tänav 23 maja esimese korruse trepikotta.
Kuigi kumbki neist pommidest ei plahvatanud, sest suudeti enne tragöödiat kahjutuks teha, mõistis kohus Ringmaa süüdi mitme paragrahvi alusel, sh mõrvakatses, lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises ja plahvatuse korraldamises.
Karm karistus pani Ringmaa näost õhetama. Kahe politseiniku vahel saalist lahkudes hõikas ta: «See on planeeritud justiitsroim! Ma teadsin juba kolm aastat, neli kuud ja kaksteist päeva varem, et see juhtub!»
Ringmaa kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon ei langenud otsust kuuldes masendusse, nagu ta kaitsealune. Tegelikult oli eilne otsus nii Simoni kui ka Ringmaa töövõit. Kohus ei teinud ju Ringmaast Eesti 38. eluaegset vangi, kuigi riigiprokurör Margus Kurm seda süüdistuskõnes nõudis.
Eluaegse vangistuse taotlemise põhjenduseks tõi Kurm väite, et Ringmaa korraldatud plahvatuste puhul oli tegemist kõige ohvriterohkema kuritegude seeriaga Eesti ajaloos.
Kaitsja Simon leidis aga, et Ringmaa on süütu mees ja süüdistus rajaneb süüdistaja siseveendumusel, mitte aga tõenditel, nagu peab: «Nagu Ringmaa on kogu aeg väitnud, pole tal puutumust plahvatustega Tallinnas, ta pole pomme teinud ja seetõttu otsustas ta ka kohtuotsuse peale edasi kaevata.»
Kuid rahul polnud ka prokurör Kurm. Eile oli ta üsna tõsine, kui ütles: «Ma mõtlen, mida edasi teha.»
Kohtuotsuse lõppvarianti saavad pooled näha 13. aprillil. Siis on 15 päeva aega, et selle peale ringkonnakohtusse apellatsioonkaebus esitada.
Harju maakohus vaagis jaanuari lõpust eilseni Ringmaa süü poolt- ja vastuargumente. Oli, mida kaaluda, sest Ringmaad süüdistati 11 pommiplahvatuses, milles sai aastail 1998–2005 surma seitse ja viga kuus inimest. Varalist kahju tekitati plahvatustega aga üle 7 miljoni krooni. Kurm pidas tõendatuks Ringmaa süüd kõigi nende plahvatuste toimepanemises, s.o nii lõhkeseadeldiste valmistamises kui ka nende sündmuskohale toimetamises.
Kurmi sõnul reetis Ringmaa sõrmejälje fragment, mis leiti just 19. novembril 2003 Pae tänav 23 majja sokutatud lõhkeseadeldiselt. Osa sõrmejäljest ilutses pommidetaile ühendaval teibitükil.
Ent samalt lõhkeseadeldiselt saadi ka üle kümne DNA-proovi, mis ootasid kaks aastat, enne kui nad 9. novembril 2005 Ringmaa leidsid. Sel päeval võeti Ringmaalt DNA-proov.
Ringmaa värsket DNAd 2003. aastal lõhkemata jäänud pommilt võetud DNA-prooviga võrreldes leidsid eksperdid kuues proovis Ringmaa DNA täisprofiili.
Ringmaa TPI-aegne kursusekaaslane Toivo Kalmo leidis aga, et Ringmaa asjas pole kindlaid tõendeid. Küll on hulk oletusi, vihjeid, aga ka lavastust ja sobitusi ning et kapo läks kohtust lihtsalt süüd õngitsema. Kalmo väitel pole ka DNA mingi jumalik ilmutis ega raudne tõend.
Kohtuotsuse järel ajas Kalmoga kohtumaja ees juttu üks kolmest kohtunikust, kes Ringmaa asja arutas. See oli rahvakohtunik Ene Sillo. Ta ütles Postimehele: «Mina Ringmaa süüd ei usu. Jäin eriarvamusele.»
Kohtunik Poljakova väitel otsustasid Ringmaa süüküsimuse tõesti kolmest kaks kohtunikku. «Sillo eriarvamus lähtus emotsioonidest. See polnud juriidiline,» lausus Poljakova.