Rahandusminister Ivari Padar (SDE) arvab, et riigieelarvet tuleb veelgi kokku tõmmata, kuid see lahendus tuleb leida mitte kärpimise kaudu, vaid mujalt riigi kulusid kokku hoides.
Ivari Padar: Eesti veduriks saagu tark rahapoliitika
/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
1. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja jõudis avalikkuse ette rahandusministeeriumi värske majandusprognoos, mis ei kaota murepilvi ei tänavuse ega tuleva aasta eelarve kohalt, kuid säilitab Eestile väljavaate minna 2011. aasta 1. jaanuaril üle eurole.
Ennekõike saime kinnitust, et valitsusliit tegutses vastutustundlikult ja ettevaatavalt, kui ta kärpis veebruaris enam kui kaheksa miljardi krooni ulatuses avaliku sektori kulutusi. See oli ränk, kuid ülemaailmse majanduslanguse tingimustes paratamatu valik.
Kolme esimese kuu esialgsed maksulaekumised on tulnud kokku negatiivse lisaeelarve graafikus ehk lubatud kolmeprotsendilise puudujäägi piires. Hingevärinal oodatud kevadprognoosi järgi on 2009. aastal oodata 8,5-protsendilist ja 2010. aastal 2,5-protsendilist majanduslangust, millega kaasneb paraku suur tööpuudus.
Pisut helgemaks läheb ülejärgmisel aastal, kui majandus peaks taas pöörduma tõusule. Muljetavaldav on aga hindadega toimuv – inflatsioon aeglustub kiiresti, kukkudes läinud aasta 10,4 protsendilt sel aastal 0,4 protsendile ja ületuleval aastal juba miinus 0,6 protsendile.
Hindade langus mitte ainult ei too raskel kriisiajal leevendust tarbijatele ja nende rahakotile, vaid peab sillutama ka teed euroalaga liitumisele. Tõenäoliselt juba sügisel täidab Eesti Maastrichti lepingus nõutud taseme, kui 12 kuu keskmine inflatsioon langeb alla 1,5 protsendi.
Hoopis keerulisem on seis valitsussektori defitsiidiga. Baasprognoosi kohaselt suudab Eesti hoida eelarve miinuse 2,9 protsendil SKPst ehk lubatud kolme protsendi piires. Teisalt on viimased poolteist aastat selgelt näidanud prognoosimise tänamatust ajal, mil erinevate riikide majandusi tabab üks vapustus teise järel.
Praegu ei suuda keegi öelda, kas talvine mahalõige oli piisav või mitte, ega ka seda, mis juhtub majanduse ja riigi tuludega aasta teisel poolel. Valitsus peab olema valmis veelgi mustemateks arenguteks. Ka rahandusministeeriumi riskistsenaarium ei välista, et puudujääk saab olema soovitust tublisti suurem. Sel juhul tuleb aga maha matta ka unistus võtta euro kasutusele niipea kui võimalik.
Siinkohal väärib ülekordamist, miks euro Eesti rahvale ja majandusele nii vajalik on.
Euro iseenesest ei ole kuldvõtmeke, veelgi olulisem on tagada majanduse stabiilsus. See eeldab aga Maastrichti kriteeriumide tingimusteta täitmist, mille boonuseks on euro kasutuselevõtt. Euro kiire tulek annab majandusele uue hoo ja aitab luua töökohti. Mitmed välisinvestorid on juba avaldanud arvamust, et nad ei investeeri Eestisse enne, kui on saanud kindluse, et krooni ei devalveerita. Eurotsooni astumine nullib ka inimeste säästude ja laenudega seotud hirmud.
Seepärast oleks igati mõistlik, kui valitsusliit langetaks juba aprillis otsused, mis parandavad eelarvepositsiooni umbes kolme miljardi krooni ulatuses. Tänaste teadmiste pinnalt viiks see tänavuse puudujäägi 1,5 protsendini SKPst. See hajutaks tublisti üleval olevaid riske.
Minu kindel veendumus on, et võimalikud lahendused tuleb leida mitte järjekordselt eelarvet kärpides, vaid mujalt riigi kulusid kokku hoides või tulusid kasvatades. Inimesed on väsinud kärbetest, mis on juba selgelt riivanud ühiskonna valuläve.
Poliitiliste otsuste langetamine on nüüd kolme valitsuserakonna kätes. Neid tehes tuleb otsa vaadata 2010. aasta eelarve eeldatavale miinusele, mille kahandamine nõuab veelgi enam meelekindlust.
Välja on pakutud idee peatada ajutiselt kaheks aastaks kohustusliku kogumispensioni maksed, mis annaks sel aastal enam kui 1,5 miljardi krooni ja järgmisel aastal 2,4 miljardi krooni eest säästu. See tuleb kõne alla juhul, kui riik hüvitab võetud kohustused teise sambaga liitunutele tagantjärele.
Hädavajalik on võimalikult ruttu tõsta töötuskindlustushüvitise maksemäärasid, et töötukassat ei tabaks järgmise aasta alul pankrot. Eelarve tasakaal paraneks seeläbi kuni poole miljardi krooni võrra.
Rahandusministri valitsusalasse kuulub riigi maksupoliitika. Seetõttu pakun omalt poolt välja rea maksudega seotud ettepanekuid. Juba kevadel peab riigikogu vastu võtma seaduse, mis tühistab nn tulumaksupaketi. Tulumaksumäär peab jääma 21 protsendile ja maksuvaba tulu määr tuleb samuti jätta praegusele tasemele. Need tähendavad 2010. aastal riigi rahakotile enam kui miljardi krooni suurust kokkuhoidu.
Samasse ritta kuulub ka laste arvuga seotud ja vaesemaid peresid selgelt mittesoosivate tulumaksutagastuste lõpetamine. Selle abinõu reaalne mõju jõuaks kohale 2011. aastal, kui riik jätaks tagastamata 1,28 miljardit krooni. Vabanev raha tuleks aga suunata efektiivsetesse perepoliitilistesse meetmetesse, pakkudes näiteks lasterikastele peredele ja raskustes peredes hästi sihitud otsetoetusi. Sotsiaalpoliitikat ei teostata maksuerisuste kaudu.
Lisaks pean jätkuvalt õigeks saastepõhise automaksu sisseviimist, mida rakendatakse auto registreerimisel.
Põletavate eelarveküsimuste kõrval tegeleb rahandusministeeriumi paralleelselt sellega, kuidas muuta meie avalikku haldust tõhusamaks ja läbipaistvamaks. Siin tuleb ära kasutada kõik infoühiskonna võimalused.
Nutikas on minna kiirelt edasi kogu avaliku sektori finantsjuhtimise kaasajastamisega. Rahandusministeerium soovitab luua finantsjuhtimise teeninduskeskuse, mille kaudu käiksid nii riigi raamatupidamine, personaliarvestus, palgaarvestus ja osaliselt ka ministeeriumide ühendatud riigihanked.
Selline keskus võimaldab oluliselt säästa raha säästa ja tõsta teenuste kvaliteeti. Riigijuhtimiseks nii vajalik informatsiooni jookseks aga kätte senisest kiiremini ja paindlikumalt.
Lisaks on arukas suurendada veelgi paberivaba asjaajamist ning luua inimeste jaoks paremad võimalused riigivõimuga suhtlemiseks. Rahandusministeerium moodustab kõige sellega tegelemiseks töögrupi, mis toob oma ettepanekud mais valitsuse ette.
Keskne roll majanduse käimavedamisel on eurotoetuste kiirel ja optimaalsel kasutamisel. Praegu on euroraha väljamaksete tegemine prognoositust tagasihoidlikum – ministeeriumid peavad märksa enam pingutama.
Valitsus koguneb võimaliku eelarveaugu katmist arutama 9. aprillil. Kriitikud võivad ju norida, et miks suurel neljapäeval, vahetult enne pühi. Minu vastus on: aeg ei oota.