Audiogiidi maaletooja: olen uhke, et elan Eestis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boriss Gubaidulin tegeleb lisaks käimisele aktiivselt jalgrattaspordiga, sõites Elioni sarja Extreme/Plekk-Liisu tiimis, ning purjetamisega jahtlaeva Déjà Vu meeskonnas.
Boriss Gubaidulin tegeleb lisaks käimisele aktiivselt jalgrattaspordiga, sõites Elioni sarja Extreme/Plekk-Liisu tiimis, ning purjetamisega jahtlaeva Déjà Vu meeskonnas. Foto: Liis Treimann

Boriss Gubaidulin (24) enne lasteaeda minekut eesti keelt ei osanud. Aga aastaid


hiljem Rakvere gümnaasiumi 11. klassi õpilasena osales eesti keelt teiseks emakeeleks


nimetav noormees koguni üleriigilisel eesti keele olümpiaadil. «Jäin ikka tahapoole,


aga olin ainuke mitte-eesti nimega,» meenutab ta Hille Tänavsuule.

«Mul on hea meel ja olen meelitatud, et minuga ühendust võtsite, kuid ei alustaks vestlust rahvusest. Sündinud Eestis ning olles Eesti kodanik, usun, et inimestevahelised suhted, edu äris või muul tegevusalal, üldine heaolu ning kaasatus olenevad pigem isiksuseomadustest, erialateadmistest ja töökusest, kuid mitte rahvusest,» ütleb Boriss Gubaidulin.

Ning lisab kohe: «Ma olen uhke, et sündisin ja elan Eestis. Saan siin vabalt hakkama nii eesti kui ka vene keeles.»

Noormees räägib, et tema pere elab juba kolmandat põlve Eestis. Kuigi kodune keel oli vanematekodus vene keel, õppisid ka vanemad eesti keele ära. Boriss käis eesti lasteaias ja eesti koolis.

Keeleoskus kui austusavaldus

Gubaidulin meenutab muheldes, et veel lasteaias ta eesti keelt ei osanud. Aga Rakvere gümnaasiumi 11. klassi õpilasena osales edukalt üleriigilisel emakeele (eesti keele) olümpiaadil.

«Ega ma seal midagi võitnud, jäin ikka tahapoole, aga olin ainuke mitte-eesti nimega,» sõnab ta pisut uhkustades.

«Siin elamiseks ei pea eesti keelt oskama. Maksta võid kaar­diga, enamasti igal pool võib vene keelega hakkama saada. Aga kui tahad elada täisväärtuslikku elu, olla osa riigist ja selle arengus kaasa rääkida, tarbida siinset kultuuri, siis peab keelt oskama,» leiab ta.

Gubaidulini arvates näitab keeleoskus austust nii siinse rahva suhtes kui ka iseenda suhtes – see lisab inimesele eneseväärikust.

«Ma arvan, et kõik siin elavad teistest rahvustest inimesed tunnetavad vajadust eesti keelt õppida. Kindlasti ei tohiks aga neid kunstlikult sundida oma juurtest, milleks on ka keel, lahti ütlema hirmujuttudega, et varsti pole enam võimalustki muus keeles õppida,» märgib noormees.

Pärast gümnaasiumi asus Gubaidulin Tallinna Tehnikaülikooli ettevõttemajandust õppima. Venekeelsesse rühma, aga aasta pärast läks üle eestikeelsesse.
«Eesti grupis oli õppimise aktiivsus kõrgem ja haridust väärtustati rohkem. Eestikeelses grupis mängis rolli suhtumine, inimesed olid rohkem õppimisele pühendunud ja kasutasid oma teadmisi aktiivselt. Venekeelne grupp oli teistsugune,» jätab noormees kriitika enda teada.

Juba esimesel kursusel tegi ta koos sõbra Dmitri Tsekanoviga oma firma, mis tõi Eesti turule audiogiidi – seadeldise, millele on salvestatud teave mingi kultuuriobjekti kohta ja mille abil saab turist iseseisvalt huviväärsusega tutvuda. Mõtte leidsid nad välismaal rännates.

«Aparaate tehakse Prantsusmaal. Küll aga lugesid kohalikud noored teksti sisse oma emakeeles – sakslane saksa keeles, venelane vene keeles. Kokku viies keeles,» selgitab ta.

Paraku pole tema sõnul audiogiide siiani väga palju. «Ilmselt pole abikõlblik kulu,» tähendab ta muiates.

Nüüd algatas Gubaidulin liikumise «Käi jala!», küsis toetust ka Integratsiooni Sihtasutuselt, sest liikumisse sooviti kaasata kogu elanikkond.

«Seal, konsultatsiooni käigus, öeldi ära: «See ei ole abikõlblik kulu. Korraldage mitmest rahvustest inimestega saunaõhtu, see oleks integreerimiseks parem, inimesed saaksid reaalseid kontakte,» vahendab noormees veidi nimme liialdades.

Gubaidulini väitel tunnetavad teistest rahvustest noored Eestit kodumaana ja on uhked, et siin elavad. «See on loonud neile teatud eelised võrreldes rahvuskaaslastega mujal nii liikumises kui ka muudes valdkondades. Näiteks ülikooli saab meil ikka Moskvaga võrreldes lihtsalt sisse,» toob ta näite.

Rohkem suhelda

Teistest rahvustest elanikel, kes on tulnud siia võõrtööliste või spetsialistidena, on aga siin raskem koduneda sellepärast, et neil puuduvad juured.

Kui eestlastel on sugulasi üle Eesti, ikka on kuskil maal mõni vanaema, siis mitte-eestlaste suhted on linnakesksed või siis piiriülesed. Neid ei seo muu Eestiga miski. Muidugi mängib oma osa ka huvipuudus.

«No mida ma sinna Viljandisse ikka niisama lähen, kui seal pole sõpru ega sugulasi?» arutleb Gubaidulin. «Aga kultuuriväärtused ja -sündmused, kogu suhtlus ja kommunikatsioon on suunatud ainult eestikeelsele elanikkonnale, kellel on loomulikult tugev taustsüsteem, mida teistel ei ole.»

Tema arvates peavad siinsed muulased välismaaks ka oma n-ö emamaad.
«Üldiselt ollakse kursis, mis toimub piiriüleselt nendega seotud riigis, olgu siis Venemaa, Ukraina, Valgevene, aga ka see on nende jaoks välismaa,» jätkab noormees. «Miks nad Vene telekanaleid vaatavad? Arvan, et seal on lihtsalt suurema haardega programm, mida Eesti kanalid ei suuda pakkuda.»

Paraku pole võluvitsa, mis paneks kõrvuti elavad inimesed üksteisest paremini aru saama. Siiski on Gubaidulini arvates dialoog käimas.
«Omavahel tuleb lihtsalt rohkem suhelda,» sõnab ta.

Käimisvõistlus ajab inimesed samme seadma

Liikumise «Käi jala!» algataja Boriss Gubaidulini sõnul on käimine igaühele kättesaadav tegevus, vaja on ainult pealehakkamist ja järjekindlust.



«Ja kui natuke oma käike planeerida, siis kujunebki igapäevane käimine harjumuseks, millest on raske loobuda. Edasi võivad tulla juba suuremat füüsilist pingutust nõudvad alad,» lisab ta.



Gubaidulini sõnul on liikumises selgelt ühendatud kohalik omaalgatus, ärisektori kogemused ja avaliku sektori toetus.



Südamearstid soovitavad inimestel kõndida intensiivselt vähemalt 10 000 sammu päevas. Seega tuleks oma päevaseid samme lugema hakata.



«Käi jala!» pakub võimaluse end kodulehel registreerida. Iga osaleja saab tasulise stardipaki, milles on sammulugeja ning ligipääs veebipõhisele treeningpäevikule.


«Käi jala!» korraldab kevadise (15. mai – 15. juuni) ja sügisese (15. september – 15. oktoober) käimisvõistluse. Auhinnad ei ole võitjatele, vaid loositakse kõigi aktiivsete osalejate vahel.



«Ma arvan, et rahvas tuleb kaasa, inimesed on hakanud oma füüsilise aktiivsuse pärast muretsema. Teeme reklaami ka inglise ja vene keeles. Vene keeles on liikumise nimi «Nogi v ruki!»,» räägib Gubaidulin. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles