Rohkem kui 10 000 inimest tuli mõttetalgutele kokku, aga sõnad polnud vist veel need päris õiged ussisõnad, et viletsusest päästvat Põhjakonna üles ajada, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt: Põhjakonn keeras külge
/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
4. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunded seoses mõttetalgutega on vastuolulised. Ühelt poolt on õigus neil, kes ütlevad, et 10 000 on suur arv. (Üks kümnendik rahvast mõtleb üheaegselt – selle võiks kanda kas või Guinnessi rekordite raamatusse. Tõsi, omajagu raskeks läheks tõestada, et nad ikka mõtlesid.)
Ei tahaks kuidagi üleolevalt öelda osalenute kohta. Kindlasti olid vaimsete liputajate, potentsiaalsete riigipöörajate ja jobukeste kõrval (neid leidub sellistel üritustel ilmtingimata!) ülekaalus normaalsed inimesed, kelle motiivid osalemiseks olid subjektiivselt igati kõrgemoraalsed. Kindlasti esines söakalt mõnigi, kes varem oma küünalt vaka all hoidnud. Kätsakast tädist, aatelisest noorukist või sõnaahtrast meesinimesest kujuneb edaspidi kogukonna liider.
Erakonnad saavad sealt midagi noppida oma järelväeks. Inimesed leidsid uusi sõpru ja mõttekaaslasi, tajusid raskel ajal küünarnukitunnet, said südamelt ära rääkida. Kindlasti öeldi välja mõni arukas mõtegi. Ja eesmärk, kui laiemalt võtta, oli üritusel ju ilus ja õige.
Teiselt poolt on arvata, et paljudele tundus säärane töövorm kahtlane. On karta, et reeglina ei sünni niimoodi viljakat diskussiooni ega teki sünergiat. Osa inimesi eelistanuks näiteks ajurünnakut väiksearvulise, ent asjatundliku osavõtjaskonnaga. Lisaks pelutas neid kampaanialikkus, mida võib tõlgendada ka totalitarismi ilminguna.
Eks ole, üheskoos äratus, üheskoos pesema, sööma, tööle, mõtlema jne. Inimeste selliselt, pooleldi ülaltpoolt äratatud aktiivsus ei tarvitse olla positiivne, nagu ajaloostki teada. Ning ürituse ülistav kajastus riigiringhäälingus lisas kroonulikkust veelgi. Kuigi oleks kindlasti liig väita, nagu sündinuks talgutest riigile kahju, siis mõnes tekitas ilmselt võõristust armunud õhin, millega võim üht projekti toetama asus.
Säärast asja kõrvalt vaadates tekib alati küsimus motiividest. Mil määral usuvad koordinaatorid ise oma üritust, kõnealusel juhul, kui palju oli neis siirast soovi midagi paremaks muuta või koguni messianismi? Või on see ikkagi millegi muu väljendus, äriidee, sotsiaalse kapitali kogumine või egotripp, mis riietatud eestipoliitiliselt ülikorrektsesse vormi? Või on see – nagu elus kõige sagedamini – nii ühte, teist kui kolmandat?
Suhteliselt palju kõikvõimalikke tegelasi oli ennast selle ürituse valgel soojendamas ja end näitamas – kes oskab öelda, kui paljud hingevaluga, kui paljud oma «äri» edendamas.
Kuidas toimunut laiemalt defineerida, mis paralleelid ja seosed tekivad? Esiteks suurte majanduskriiside ajal tavaliselt korraldatavate hädaabitöödega. Kui riigi rahakott on paksem, siis on nende asemel suured üldkasulikud projektid nagu teede või tammide ehitamine. Eestil on raha vähe, sestap pakuti mõtlemist.
Teiseks… kunst. Toimunut võib käsitleda kui kellegi monumentaalset projekti, millel on performansi, häppeningi ja teisi esituskunsti jooni. Eks ole, nüüdiskunst muudkui tegeleb enda sõnutsi ühiskonnaga, uurib ja puurib seda. Siin on kulkast mööda mindud, otse riigi rahakoti poole pöördutud ning üleriigiliselt lavastatud. Kui see nii peaks olema, siis tuleb projekti suurejoonelisuse ees müts maha võtta ja kaaluda mõttetalgute viimist järgmine aasta Veneetsia biennaalile Eestit esindama!
Aga ma siiski ei usu, et siin on kunstilisi ambitsioone. Küllap tegutseti tõsimeeli. Ja siis muutub kõik proosalisemaks.
Minu meelest oli asi praegu eeskätt vormis. Üsna tavalisele sisule anti uus kuub. Inimeste arvamusi oleks võinud palju lihtsamalt teada saada. Ja enamik ideid, mis välja öeldi, olid siiski üsna trafaretsed – vähemalt selle põhjal, mida lugesin ja kuulsin meediast. Miks küll nii heldida, kui keegi n-ö lihtrahva seast midagi arukat ütleb?
Peamine on aga see, et Eesti probleem pole ju ideede puudus – ses mõttes, et leiutada, mida tuleks veel leiutada. Välja arvatud juhul, kui tõesti usutakse, et kusagil kasvab imerohtu, mille leidmise järel oleksime paradiisis. Kui ollakse realistid, siis on esmatähtsad vahendid ideede elluviimiseks, ja mis peamine – inimesed. Just viimaste ausus, vastutustundelisus ning võime oma hetkeõnnest kaugemale näha määravad Eesti tuleviku.
Tore, kui esitatakse kõiksugu mõtteid, näiteks kui suur peaks olema riigikogu ja kuidas valida sinna arukaid inimesi (vabandan, aga säärastel teemadel arutletakse teinekord isegi õllekates). Ent selliste talgute peamine siht võiks olla tegelemine kodanikuühiskonnaga. Viimane ei tähenda ju hoopiski, et kodanikud tegelevad kõige ja ei millegagi.
Kodanikuühiskonnal on oma avaldumisvormid ja ka raamid ning see ei pea dubleerima näiteks esindusdemokraatiat või professionaalide analüüse elukeskkonnast.
Teame, kuidas mõnes Eesti paigas on maa- või külaelu jõudsalt edenemas – ilma talguteta. Seal on initsiatiiv tulnud altpoolt, seal on suutlikud inimesed. Miks mujal maaelu kiratseb? Ei ole lootust, et see käima läheks, ükskõik kui suur on parlament ja kes seal istuvad.
Oma viimases romaanis kirjutas Andrus Kivirähk, et kui vähemalt kümme tuhat meest koos ussisõnu lausuks, siis ärkab Põhja Konn oma salajases pesas ning tõuseb taeva alla. See tähendab äraseletatult, et ta päästaks meid meie viletsusest, me saaksime vägevaks, jõuaksime järje peale. Nüüd tuligi rohkem kui kümme tuhat inimest kokku. Aga sõnad polnud vist veel need päris õiged.