«Pealtnägija» käsutuses on kümned šokeerivad salvestised, kuidas politseinikud võtavad altkäemaksu, praalivad lahtise tekstiga oma illegaalse tulu suuruse üle, teevad teeneid allilmale ja isegi sellest, kuidas üks korrumpeerunud võmm ähvardab oma tõrksat ametivenda.
Viimastel nädalatel raputab Tartu kriminaalpolitseid tõsine skandaal, sest mitut mundrimeest kahtlustatakse informaatoritele mõeldud raha kõrvaldamises. Selle ažiotaaži varju jäi fakt, et mõneti sümboolselt jõudis samal ajal sealsamas Tartus riigikohtus finaali Eesti politsei ajaloo üks kõige mustem peatükk - suurim altkäemaksuafäär.
Põhja prefektuuri liikluspolitsei endine ülem Aivar Toompere ütles, et ta oli südamest solvunud nende peale. «Ja kui ma tõesti kuulsin, et nii suur hulk inimesi oli segatud sellisesse afääri, siis see oli ka tegelikult selleks põhjuseks, miks ma sellest ametikohast loobusin ja palusin peadirektoril ennast vabastada,» vahendas «Pealtnägija».
Ühelt poolt on need Eesti politsei ühed kõige piinlikumad failid, teisalt tõi topeltmängu paljastamine kaasa suurima enesepuhastuse korrakaitse ridades. Kohtu alla läks 29 politseinikku, kellest 27 jäid süüdi. Lisaks altkäemaksu andmise eest 13 eraisikut, kellest 12 jäid süüdi. Üks inimene suri kohtupidamise ajal. Kõige kõvema laksu - neli aastat reaalset vanglat - sai skeemi autor ja võtmeisik, endine liiklustalituse konstaabel Livio Karro.
Loo teeb eriti valusaks, et toona 30-aastast Karrot peeti pealinna üheks parimaks liikluspolitseinikuks. Näiteks see politseisaate hittide hulka kuulunud tagaajamisvideo on üks Karro ja tema paarimehe töövõite.
Aivar Toompere ettepanekul anti 2005. aasta 1. märtsil Glehni lossis toimunud politsei tänuüritusel Karrole medal 10 aastat väldanud laitmatu teenistuse eest. Ülemus ei osanud aimatagi, et teistele eeskujuks seatud mees on tegelikult läbinisti mäda.
Rekordiline altkäemaksuafäär tuli välja juhuslikult. Nimelt jälgis organiseeritud kuritegevuse vastu võitlev keskkriminaalpolitsei 2005. aasta talvel allilmategelasi, keda kahtlustati muuhulgas võltsraha levitamises. Nende kõnesid kuulates, torkas kõrva, et sealt käib tihti läbi üks nimi - Livio Karro.
Altkäemaksusüsteem, mille pealtnäha eesrindlik konstaabel üles ehitas, oli rabav. Arvestades, et seda jälgiti vaid mõned kuud, on kohtusse jõudnud episoodid ilmselt ainult jäämäe vee pealne osa. Võrgustiku keskel troonis Karro ise ja selle korruptiivsed niidid ühendasid üle 30 politseiniku. See on hämmastav hulk, arvestades, et kogu talituses töötas üldse 70 konstaablit.
Karro oli ühtaegu nii selle võrgustiku dispetšer kui garant, kes vahendas altkäemaksu andmist ja võtmist. Kui Karro «klient» rikkumisega vahele jäi, helistati Karrole, kes andis tagatise, et sellelt inimeselt võib julgelt altkäemaksu võtta.
Kui jultunult asju aeti, on jahmatav. Markantne näide on noore ettevõtja ja miljardäri poja Mark Bermani juhtum, kes peeti kiiruseületamise eest kinni 2005. aasta 5. mai pärastlõunal Lasnamäel, Peterburi teel. Metalliärimees valib viivitamatult Karro numbri.
Bermani BMW X5 kiirus oli 94 kilomeetrit tunnis 50-ne piirangualas. Õnneks on patrullis normaalsed poisid - korruptsiooniringi kuuluvad Andrus Kaimer ja Jaanus Õunapuu. Karro võtab kohe kõne Õunapuule.
Altkäemaksuringil oli paigas kindel hinnakiri: pisem rikkumine 500 - 1000, kiiruse ületamine üle 40 kilomeetri 2000 ja joobes juhtimine 3000 krooni. Berman maksiski lõpuks 2000 krooni. Hiljem kohtus võttis ärimees, kes viimasel ajal figureerib ka seltskonnapressis, altkäemaksu andmise puiklemata omaks ja sai aasta tingimisi kolmeaastase katseajaga.
Kui Bermani juhtumis tekkis altkäemaksuvõtjatel tõrge, siis tavaliselt töötas Karro vahendustalitus õlitatult.
Uurimine kinnitas ka legendi, et olid teatud kohad, kus liikluspolitseinikud käisid altkäemaksu võtmas nagu kalamees noosi. Aasta enne skandaali liiklustalituse juhiks saanud Aivar Toompere taipas alles tagantjärgi, miks oma alluvad tema peale kaebasid, kui ta nad ümber paigutas ja näiteks koolide juurde passima pani.
Kõige hullem on, et läbi sõrmede ei vaadatud ainult sugulaste või sõprade rikkumistele, vaid Karro kunded olid ka tõsised allilmamehed, kellest mõni oli äsja vanglast vabanenud.
Korrumpeerituse taset näitab, et Karro telefon oli neile meestele avatud ööpäev ringi.
Näide, kui kaugele oli Karro oma isandate nimel valmis minema, pärineb 2005. aasta 25. juuli ööst, mil ta püüdis kinni mätsida Vladimir Beljakovi autoga tehtud avariid.
Mida pätid äraostetavatest politseinikest tegelikult arvasid, näitab, et omavahelises jutus nimetasid kriminaalid neid sõnaga «praht». Kuid päris kõike korrumpeerunud võmmid siiski teha ei julenud.
Näiteks konstaabel Joel Roomets tahtis kiiruseületajalt altkäemaksu võtta, aga ei usaldanud oma paarimees Sirvi Pezoneni. Ta küsis Karro käest nõu, kes soovitas altkäemaksu mitte võtta.
Ebaausate politseinike ring löödi lõhki, kui Livio Karro neist esimesena 21. septembril 2005 politseiprefektuuris kinni peeti. Tema elus polnud pealtnäha midagi luksuslikku - tavaline auto ja korter Õismäel, kus leiti 23 000 krooni sularaha ja valuutat.
Tänavu aprillis mõistis riigikohus ta lõplikult süüdi ja vahepeal isaks saanud meest ootab vangla. Oma advokaadi vahendusel keeldub ta intervjuu andmisest - see ei muuda ega kergenda tema saatust enam kuidagi, leidis peategelane ise. Praegu Politseikolledži rektorina töötav Aivar Toompere toob Livio Karro lugu oma õpilastele näiteks, kui kerge on oma elu ära rikkuda.