Ivari Padar: neli nõuannet uuele rahandusministrile

Ivari Padar Foto: Priit Simson

Endine rahandusminister Ivari Padar (SDE) soovitab oma järeltulijal olla julge, järjekindel ja õiglane ning pidada meeles, et pead tuleb pesta kaks korda päevas.

Veidi enam kui kaks aastat tagasi istusid peaminister, rahandusminister ja Eesti Panga president õhtusöögilauas koos meie suuremate kommertspankade juhtidega. Sel kaunil kevadõhtul toimunud kohtumisel palusid poliitikud ja keskpanga president, et pankurid ohjeldaksid laenurallit, sest meie majandus kihutas odava laenuraha toel ohtliku tempoga.

Isegi seesugune teemapüstitus tundub veider täna, mil kõik Euroopa poliitikud pingutavad selle nimel, et pangad avaksid taas laenukraanid, sest muidu ähvardab paljusid elujõulisi ettevõtteid pankrot.

See kokkusaamine toimus siis, kui olin just rahandusministri ametisse astunud. Aja ja sündmuste hullunud tormamise puhul ei olnud muud võimalust kui liikuda ise sama kiirusega. Mängus polnud enamat ega vähemat kui riigi saatus. Kaheaastase tormamise järel tunnen kohustust anda oma järeltulijale veidi nõu, et asjad, millega ta tegelema peab, tuleksid talle ehk natuke kergemini kätte kui mulle.

Minu esimene nõuanne: ole julge. Olla pöörastel aegadel rahandusminister tähendab tunda väga selgelt üht poliitika põhitõde, et vajalike otsuste tegemiseks pole kunagi piisavalt informatsiooni.

Eesti võttis Euroopa Liidus esimesena ette oma eelarvepoliitika kohendamise. Juba 2008. aasta märtsis läksin ma rahandusministrina oma kolleegide ette ja ütlesin: nii enam edasi ei saa, senine pärituul on pöördunud, maailm on muutumas. Mul polnud olemas mingit põhjalikku prognoosi. Meil olid vaid esimesed märgid kergelt kahanevatest maksutuludest ning esimesed reaalsed murepilved Ameerika Ühendriikides.

Poolteist aastat tagasi otsustas valitsus teha negatiivse lisaeelarve hoolimata sellest, et  seda ei pidanud vajalikuks alati optimistlik peaminister Andrus Ansip.

Siit minu teine soovitus: ole järjekindel. Kriisiajal kipub mure  rahanduspoliitika pärast jääma ainuüksi rahandusministri kanda. Tean omast kogemusest, et olgu raha kuitahes vähe, muretseb enamik sinu kolleege eelkõige oma  valitsemisala rahastamise pärast. Ehkki erakondade valimisreklaamid nõuavad samal ajal karme kärpeid.

Seega ei tohi lasta ennast häirida, kui kolleegid kuulutavad, et mõne kärpe tagajärjel saabub maailma lõpp. See on nende töö. Häirida ei tohi lasta end ka peaministri resoluutsetest teadetest, et teatud kärped on täiesti välistatud. See paindumatus läheb tal üpris kiiresti üle.

Minu kolmas näpunäide: ära välista midagi. Vaadates maailmas viimase kahe aasta jooksul juhtunut, ei tasu enam midagi pidada muutumatuks. Kõige vähem on selleks need pisikesed dogmad, mida Maarjamaal on viimased kümmekond aastat viljeletud. Püsiva väärtusega on pigem lihtsad tõed. Eesti rahvas on alati teadnud, et võlg on võõra oma ja et pole arukas kulutada rohkem kui teenida.  Kulusid kokku tõmmata on karmil ajal hädavajalik, ja seda oleme tänavu teinud mehemoodi.

Sotsiaaldemokraatide ja siinkirjutaja osalusel on riigieelarvet 2009. aastal tasakaalustatud kokku 14 miljardi krooni ulatuses. Vanad «sõbrad» süüdistavad mind, et rahandusminister tegi töö asemel valimiskampaaniat. Kinnitan teile, käsi südamel, et tegin oma tööd ausalt niikaua, kui seda teha lasti.

Kuigi Eesti majanduslangus on üks Euroopa Liidu suuremaid, kuulub meie riik Euroopa Komisjoni viimase hinnangu kohaselt oma rahalise seisu poolest seitsme parima hulka. Kas keegi oskab seletada, kuidas on võimalik nii kiiresti nii valusaid otsuseid teha olukorras, kus minister ei tee tööd? Kas keegi oskab seletada, kuidas saab kampaaniaks lugeda sotsiaaldemokraatide otsust kiita vaid paar tundi enne nende valitsusest vallandamist heaks 3,4 miljardi krooni suurune lisaeelarve? Meil olnuks lihtne peaministrile öelda, et enne kui erakonna jätkamine valitsuses pole kindel, sotsid nii suurt vastutust enda kanda ei võta. Aga võtsime.

Ikka ja jälle küsitakse minult, miks suutis tänavust eelarvepositsiooni 14 miljoni krooni ulatuses parandanud valitsusliit saada üle koerast ja miks ei saanud ta üle koera sabast ehk viimasest 2,6 miljardist kroonist.

Vastus on väga lihtne: tüli töölepinguseaduse ja viimaste eelarvemuudatuste üle oli vaid ettekääne valitsuse lõhkumiseks. Ajaloolasest asjaosalisena meenutan, et Reformierakond lõhkus poolel teel ka kaks eelmist koalitsiooni, mis loodi pärast 1999. ja 2003. aasta valimisi. Eesmärgiks oli ja on hajutada vastutust ebapopulaarsete otsuste eest.

Minu sõnades kahtlejatele tuletan meelde, et minister Padari pakutud tulumaksutõusu lükkasid partnerid kategooriliselt tagasi. Nüüd loodan, et Reformierakonnale sobib Rahvaliidu esitatud tulumaksutõus. Paratamatult ei suuda riik abivajajaid aidata, ilma et praegu tulu teenivatelt inimestelt rohkem maksu võtaks.

Kui sotsid toetasid ametiühingute ja tööandjate keskliidu ettepanekut tõsta töötuskindlustusmakset nelja protsendini, oli see peaministrile täiesti vastuvõetamatu. Aga uks minister Padari selja taga polnud veel sulgunud, kui Andrus Ansip tuli välja ideega tõsta töötuskindlustusmakset 4,2 protsendini.

Siit minu neljas nõuanne: ole õiglane. Eesti on siiani paistnud muu nn Ida-Euroopa ja meie lõunanaabrite kõrval silma kui riik, kus tehti vajalikke otsuseid valitsuses, mitte tänavatel.  See on õnnestunud eelkõige seetõttu, et kärped on kohelnud kõiki üpris võrdselt. Millestki loobuma on pidanud enam-vähem kõik – vanad ja noored, töövõtjad ja tööandjad.

Ühiskond on rasked sammud mõistmisega vastu võtnud ka seepärast, et  neile eelnesid põhjalikud vaidlused valitsuses, kus olid esindatud nii parempoolsed kui vasakpoolsed. Iga valitsusest tulnud otsus on olnud kompromiss, mis on lubanud edasi elada kõigil. Kui eelarvekärpeid ja maksumuudatusi hakatakse tegema kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvel, siis ohustab see kogu Eesti kodurahu.

Soovin Sulle jõudu ja tarkust, sest suuresti sinu tööst sõltub, kas Eesti riigi rahaline tervis püsib heas korras ja kas meil säilib võimalus ühineda euroalaga 2011. aastal.

Valitsuskriisi tekitamisega võttis peaminister endale väga suure vastutuse. Kui võimuvaakumi tõttu ei õnnestu vajalikke eelarvemuudatusi enne jaanipäeva ära teha, siis on väga tõenäoline, et Eesti kaotab Andrus Ansipi süül juba teist korda šansi minna üle eurole. Meie majandusele tähendab see tõsist usalduse kaotust ning võtab meilt ühe väga olulise hoova majanduslanguse tõusule pööramiseks.

Sotsiaaldemokraadid jätkavad ka opositsioonis riigimehelikult ning toetavad uue valitsuse mõistlikke ja õiglasi lahendusi, mis riiki edasi viivad.

P. S. Uue valitsuskoalitsiooni töörahu nimel ära kindlasti unusta sedagi, et pead tuleb ses ametis pesta kaks korda päevas.