Homme tähistatakse Tallinnas Raekoja platsil maestro Eri Klasi 70. sünnipäeva suure kontserdiga. See, et ühe inimese sünnipäevast saab kogu rahva pidupäev, kõneleb Eri Klasi tähenduslikkusest sellele rahvale. Ta ei kuulu enam ammu iseendale, ta on eesti rahva ühisvara. Mida mõtleb mees oma sünnipäeva eelõhtul, seda uudistas Rein Veidemann.
Olete suur elamusmeister muusikas. Missugune on olnud teie enda suurim muusikaelamus?
Neid elamusi võiks mitmeks jagada sõltuvalt žanrist ja kuuluvusest aega. Ons see ooperimuusika või sümfoonia, klassika või kaasaja muusika. Kõigist võib jäädagi loetlema erinevaid elamusi. Oma dirigendikarjääri algaastatel juhatasin väga palju kaasaegset muusikat, pälvides sellega koguni kiiresti töötava ja kiire taiplikkusega dirigendi maine. Aastaid hiljem mõistsin, et kaasaegse muusika juhatamine on mõnes mõttes palju lihtsam kui tõsise klassikalise muusika, näiteks kas või Mozarti, Bachi või Beethoveni juhatamine. Seal pole ühtegi puud, mille taha end varjata. Nendega ei saa eksperimenteerida. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen imestanud, milline geenius peab olema, et luua muusikat, mida mängitakse aastasadu. Ja ma leian neis kogu aeg uusi nüansse.
Minu viimase aja kõige suurem muusikaelamus pärineb suhteliselt noore, aga juba väga kuulsa itaalia laulja Cecilia Bartoli kontserdilt Oslo ooperis Zürichi kammerorkestri saatel. Orkester esines ilma dirigendita. Kui näed, kuidas 35 inimest musitseerivad sellise andumusega, nagu nemad seda tegid, siis hakkad aru saama – vähemalt adusin seda mina –, et inimannetel polegi piire. Siis mõistad, miks saalitäis rahvas püsti tõuseb ja ovatsioonid ei taha lõppeda. See pole mitte niivõrd tehniline pool, kuivõrd emotsionaalne laeng, mis teeb ühest muusikaettekandest elamuse.
Kumba on raskem juhatada, ooperit või sümfooniat?
Kõigepealt tagasi mõeldes ei väsi ma imestamast, kuidas mina üldse süvamuusika juurde jõudsin, kuigi võin ennast tänagi muusikas kõigesööjaks nimetada. Mind on õnnistatud sellega, et ma lapsest saadik olen kuulanud nii klassikalist kui ka kerget muusikat. Kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma muusikakooli algpäevadel mängisin kõikvõimalikes džässorkestrites ja unistasin koos koolivenna Nils Petersoniga džässimängija tulevikust, mina, kes ma oma õpetajateks pidasin Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatrat, kes ma kuulasin vanast VEFi raadiost Voice of Americast kõrvupidi kinni hoides džässisaadet, kuidas me Tartu meeste Rein Marveti ja praeguse akadeemiku Agu Laisaga imiteerisime Dave Brubecki kvartetti – jah, kes oleks võinud siis arvata, et elu viib mind kokku nii Brubecki kui Fitzgeraldiga Los Angelese Hollywood Bowlis, kus ma jagan nendega lava 18 000 vaataja ja kuulaja ees.
Nii et mis puutub juhatamise raskusesse või ühe žanri eelistamisse teisele, siis tänu erisugusele muusikalisele kogemusele, mida olen saanud noorest peast alates, keskendun teosele endale, olgu tõsisemas või kergemas žanris. Aga siiski pean ütlema, et sümfooniaorkestriga on asjad lihtsamad kui ooperiga, sest kontserdil sõltub tulemus eeskätt sinust endast ja sajast muusikust, aga ooperi juhatamine võib osutuda mitme tundmatuga võrrandi lahendamiseks. Võib juhtuda, et teed proovi ja viimistled etendust ühe seltskonnaga, aga õhtul avastad, et pooli tegelasi laval või orkestriaugus sa pole näinudki.
Üks korduv küsimus puudutab teie muusikuelu tähthetki. Küsingi siis seda omalt poolt.
Jah, Urmas Otil oli tavaks küsida, kas minu suur tund on juba olnud või on see veel ees. Üks õnnelikumaid perioode mu elus oli siis, kui olin kontaktis Moskva Suure teatriga, kui see oli veel sõna otseses mõttes suur. Mitte ainult oma koosseisult – seal oli tööl üle 4000 inimese –, vaid kvaliteedi poolest, mis oli kõrgemast klassist. Ma olen juhatanud sealset kollektiivi siis, kui tantsisid veel Plissetskaja, Maksimova ja Vassiljev, Bessmertnova, kui laulsid Višnevskaja, Atlantov ja Ogintsev, kui juhatasid Roždestvenski, Svetlanov ja Boriss Haikin. See oli aeg, mil nägin, kuidas üks tõeline teater peab välja nägema. Kui mõtlen selle peale, et ma kartsin võtta vastu 1969. aastal Estonia peadirigendi kohta – aga olen nüüd olnud Estonias juba 45 aastat –, siis oli põhjuseks see, et ma tundsin, et ma polnud veel selleks valmis. Võtsin koha vastu alles 1975. aastal ja olin seal 20 aastat. Niikaua pole keegi peadirigendi koha peal olnud. Minu jaoks üks elu kõrgpunkte oligi see, kui mul õnnestus Estonia teater viia Pariisi. Ja kõik tulid tagasi. Ma rõhutan seda tagasitulekut sellepärast, et üldiselt ümbritses mind Nõukogude ajal kogu aeg kahtlus, et ma äkki «hüppan ära». Ma polnud ju partei liige ja pole seda praegugi, kuigi moosijaid on olnud kõigist erakondadest. Mul polnud aga ärahüppamist mõtteski. Sest mulle on kogu aeg olnud selge, et nii, nagu ei saa vahetada oma ema – ja temale, Anna Klasile olen ma oma elus kõige rohkem tänulik –, nii ei saa vahetada ka oma kodumaad. On olemas põhimõtted ja on väärtusi, mida ei saa osta, müüa ega vahetada.
Aga veel üks hetk väärib meenutamist juba jutuks tulnud Hollywood Bowliga seoses, mis on ka üks neist harvadest kordadest, kui tundsin end poliitikuna. Nimelt on seal kombeks alustada kontserti Ameerika hümni mängimisega. Kohalikud väliseestlased olid minu juhatamisega seoses toonud lavale Eesti lipu. Ja kui ma siis olin Ameerika hümni ära mänginud, pöördusin rahva poole ja ütlesin: «Vaadake, siin lava teises ääres on sinimustvalge lipp, see on minu kodumaa sümbol.» See oli tõesti väga võimas tunne.
Mõni aeg tagasi panite mind istuma Moskvas Novaja Opera orkestri keskele. See oli teie juhatatava orkestri proovis. Pean ütlema, et see on olnud üks mu elu viimaseid imelisi hetki, istuda keset muusikat. Nagu oleksin istunud oreli sees või väikese laevukesega ookeanilaine harjal. Siis mõtlesin, et kui tuleb juhus, küsin teilt, mis on see võluvits, mis paneb orkestrit endast kõike andma, nii et sellest sünnib interpretatsioon kui looming.
Ma ei tea, et oleksin võlur. Kui seisan orkestri ees seljaga saali poole, siis olen ma ju ise ühtlasi selle orkestri liige. Ma ei vastanda end kunagi orkestrile, ei sea end sellest kõrgemale. Kuigi tean, et lõpuks vastutab tulemuse eest ikkagi see, kes puldis seisab. Mida vanemaks olen saanud, seda vähem olen dirigeerinud taktilöömise mõttes. Ma elan muusikas ja võib-olla selle nägemine orkestris paneb ka teisi elama muusikale. Ma püüan luua orkestrile niisuguse olukorra, et mängijad omalt poolt tunnetaksid vajadust rakendada kõiki oma oskusi muusikalise sõnumi ja elamuse vormimiseks.
Vist öeldakse sel juhul: ta juhatab eeskujuga, ta nakatab. Mul on näiteks heameel, et selle nelja aasta jooksul, mis ma Sibeliuse akadeemia professorina õpetasin dirigeerimist, on paljude minu käe all lõpetanute seast neli tõusnud juba peadirigendiks, nende hulgas Mikko Franck on näiteks Soome rahvusooperi peadirigent.
Ma tahan siis öelda, et asi pole viipekeeles, millega dirigent orkestriga suhtleb – see on õpitav –, tähtsaim on loominguline õhkkond orkestris, milleta head muusikat ei sünni. Tegemist on eriskummalise erialaga. Kui ma olin Rootsis tööl, siis kutsuti mind ja Rootsi hokikoondise peatreenerit suurtesse firmadesse rääkima, kuidas luuakse üks töötav meeskond. Mõtlen mõnikord murega hoki- ja jalgpallitreeneritele, kui raske on tegelikult nende elukutse, sest nad saavad küll mängijaid vahetada, hõigata neile barjääri tagant või väljaku äärelt, aga nad ise ju ei mängi. Orkestriga on sama lugu. Mu käe all on sada, kakssada inimest, sageli erinevatest riikidest, eri rahvusest – ja ma pean nad viima tulemuseni, mis võidaks kuulajate meeled ja südame. See pole võit vastasmeeskonna üle, nagu sportmängudes, see on võit iseenda üle. Ja ma naudin koos orkestriga pärast õnnestunud etendust või kontserti seda võidurõõmu. See ongi kõige suurem tasu.
Teie tegemisi dirigendina, Estonia nõukogu esimehena, rahvuskultuuri fondi esimehena, žüriide esimehe või liikmena ja jumal teab mis rollide või auametite täitjana jälgides meenub esmalt võrdlus igiliikuriga. Eri Klas kui Eesti perpetuum mobile. Te vist ei saagi teistmoodi, teie kalender peab teid valitsema, mitte teie kalendrit.
Minu elu planeeritakse väljaspool mind. Need orkestrid ja ooperiteatrid teevad selle töö ära, kuidas sobitada lennugraafikuid nii, et ma jõuaksin proovidesse ja kontsertidele või etendustele. Aga ma teen seda kõike rõõmuga, sest see töö meeldib mulle. Ma saan sellest rahuldust ja uut elujõudu. Ma austan kõiki ameteid, aga ma ei kujuta näiteks ette, et oleksin hauakaevaja ja et kui mul tuleb vaim peale, siis kaevan kuus hauda täna valmis, sest on nii ilus ilm. See töö on vajalik ja kõik tööd on vajalikud, aga minu elukutse veetlus on selle inspireerivuses. Peaaegu iga päeva kohtun ma geeniustega – sest paljud heliloojad ju seda on. See, et ma saan olla nende loomingu tõlk, seda piiblit ehk partituuri lugedes ja koos orkestriga elama panna – see on õnnestav. Ma kohtun ka iga päev elus endas tagasihoidlike inimestega, pillimeeste ja naistega, kes ometi oma mänguannet ja oskusi kasutades loovad kustumatuid väärtusi. See teebki minu elukutse väga haruldaseks.
Tüüpiliseks näiteks, missugune näeb välja minu kalender, sobib kas või see nädal. Täna (intervjuu oli esmaspäeval,
1. juunil) hommikul tegin kontserdisaalis proovi, õhtuse lennukiga lendan Oslosse. Homme juhatan seal balletti «Luikede järv». Otsustasin sel kevadel teha ekskursi oma noorusesse. «Luikede järv» oli see etendus, mida ma esimesena juhatasin Tallinnas ja 1967. aastal külalisetendusel Soomes. See oli Estonia esimene ametlik välisreis. Mina juhatasin siis «Luikede järve». Ja toonane Soome rahvusooperi direktor Alfons Almi võttis minult siis vandetõotuse, et kui uus ooperimaja valmis saab, pean mina ka seal juhatama «Luikede järve». Ja kui see maja valmis sai, siis ma tõepoolest juhatasin. Nii et kui mulle nüüd tehti ettepanek Oslo uues ooperiteatris juhatada «Luikede järve», siis võtsin heameelega selle pakkumise vastu, kuigi ma pole juba kaua aega balletti juhatanud.
«Luikede järve» juhatan ka 6. juunil. 7. juuni hommikul tulen tagasi Tallinna, teen proovi, õhtul on kontsert ja 8. juunil lendan tagasi Oslosse. Vaat niisugused näevadki välja enam-vähem kõik mu nädalad kontserdi- või teatrihooajal. Lugu, mida ma aga Tallinnas juhatan – ja see jääb ainsaks looks 7. juunil – on Gershwini «Ameeriklane Pariisis». Miks? Aga sellepärast, et selle looga ma lõpetasin 45 aastat tagasi Tallinna konservatooriumi.
Mind ja küllap tuhandeid teisi on vaimustanud teie päikeseline iseloom, teist kiirgav soojus ja kaasaelamine. Aga on ju ometi hetki, kus tunned end nõrga ja kurvana.
Väga kurb olen ma – ütleksin – päris tihti. Olen seda püüdnud varjata. Aga ju see on olnud minu iseloomus sees, et ma püüan endale mitte valetada. Ja sealt see kurbuski. Teiselt poolt ma hindan kõrgelt seda õnne, et mind on ümbritsenud head inimesed, mis on omakorda aidanud mul teha kõike asju südamega. Aeg-ajalt kuulen küll manitsusi, et ärgu ma liiga innustugu. Aga ma ei saa teistmoodi. Ja kui siis mõni teeb mulle liiga, siis lohutatakse mind «ära võta seda südamesse» lausega. Kuidas ma saan mitte võtta südamesse, kui ma kõike teengi südamega. Enda arvates olen hea kuulaja. Minu kabinetiuks on olnud kogu aeg avatud. Kui olin Estonias dirigent, siis ei lõppenud minu tööpäev kepi asetamisega puldile, vaid see jätkus hoolitsemisega selle eest, et balletitantsijatel oleksid kingad ja pillimeestel pillid. Nii ma siis selline isake olen olnud. Ma näen, et kui inimesed tulevad jagama minuga oma muresid, siis on see hea. Neil hakkab kergem. Eks olen minagi mõnikord päris võhivõõrale kurtnud oma muresid, sest lähedastele oleks see koorem. Dirigendiamet on ju iseenesest väga üksildane.
Oled kogu aeg teel ühest kohast teise ja kontserdijärgsetel õhtutel hotellitoas.
Aastaid tagasi vallutasite rahva südamed aastalõpu telepöördumistega. Vähemalt kaks põlvkonda teavad teie lauldud C. R. Leigh’ laulu «Kui su hing on noor». Seda laulate ka 7. juunil oma sünnipäevakontserdil. Mille poolest on see laul teile eriline, peaaegu et nagu mantra?
Kunagi ütles mulle minu suur iidol Georg Ots, et pea meeles, kui sa saad 50-aastaseks, siis pea maha üks suur pidu. Sest sa ei tea – ja mina ka ei teadnud siis –, kas saadki 60-aastaseks. Ja nii kahju, kui see ka pole, vaevalt siis Ots, nii ilus inimene oma hingelt, andelt ja kodanikuna tookord mõtles, et tal endal tulebki minna juba enne kuuekümnendat. Sel esimesel juubelipeol ma seda laulu laulsingi esimest korda. Ja teist korda kuuekümnendal sünnipäevapeol. Ja nüüd on mulle kingitud võimalus seda seitsmekümnendalgi laulda. Selle laulu sõnum on ju ääretult lihtne – olgu sul kui tahes palju aastaid elatud, jäägu su hing alati nooreks. See tähendab avatuks maailmale, vastuvõtlikuks kõigele imepärasele, mida elu pakub. Minu elukutse on veel selle poolest eriline, et suheldes publikuga, aga ma suhtlen sageli ka rahva endaga – et sellest suhtlemisest ma ammutan energiat.
Kui sind usaldatakse, siis on see nagu kingitus, millele tuleb vastata omapoolse kingitusega. Elu ise on ju kingitus, mida ei kulutata, vaid mis on antud jagamiseks.
Sündinud 7. juunil 1939 klaverikunstnik Anna Klasi ja tšellist
Eduard Klasi pojana
Haridus: Lõpetas 1964 Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise eriala Gustav Ernesaksa klassis, täiendas end orkestridirigeerimise alal Leningradi konservatooriumis ja Moskva Suures teatris 1969–1972 B. Haikini juhendamisel.
Töö ja looming: 1959–1965 löökpillimängija ERSOs, laulis 1960ndail Eesti Raadio meeskvartetis; aastast 1965 olnud Estonia teatri dirigent, 1975–1994 peadirigent ja kunstiline juht; aastast 1994 audirigent, ühtlasi 1985–1990 Stockholmi Kuningliku ooperi peadirigent, 1990. aastast Soome rahvusooperi I külalisdirigent; 1998. aastast Tampere linnaorkestri kunstiline juht, 1991–1996 Århuse sümfooniaorkestri peadirigent, 1993–1997 Sibeliuse akadeemia professor, 1996. aastast Hollandi Raadio sümfooniaorkestri peadirigent, 2003. aastast sama orkestri peakülalisdirigent; 2002. aastast Tallinna Filharmoonia kunstiline juht, Eesti Muusikaakadeemia audoktor ja erakorraline professor 1994, Riikliku Akadeemilise Meeskoori audirigent 1987, Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimees 1991. aastast.
Juhatanud 150 sümfooniaorkestrit 45 maalt Islandist Austraaliani, Jaapanist USAni, sh Berliini ja Müncheni filharmoonikuid, Pariisi Opéra SO-d, Londoni BBC
SO-d, Haagi Residentie-Orkest’i Euroopas, nimekaid USA orkestreid, nagu Cleveland Orchestra, Chicago SO, Bostoni SO, Los Angelese FO, Detroidi SO, San Francisco SO ja Washington National Symphony Orchestra, Tokyo SO-d ning
nimekaid Austraalia orkestreid, nagu Sydney, Adelaide’i, Brisbane’i ja Melbourne’i SO-d. Üle 140 orkestri neljakümne viies riigis kõigis muusikažanrites.