Marek Strandberg: odav elekter ja toasoe. Võimalik!
17. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti majanduskasvu rahaline pool on suurel määral põhinenud võimalusel kasutada suures koguses laenuraha. Kiiret majanduse taastumist või kasvu on paraku võimalik saavutada sama teed minnes – laenates. Sedapuhku on põhjust laenuraha kasutada küll muuks tarbeks kui põldudele ja karjamaadele hallitavate majade ehitamiseks, millest enamik müümatagi. Majandus saab Eesti oludes taastuda kiiresti ainult siis, kui taastuvad usaldusmehhanismid, mis võimaldavad jälle laenusuhetes väärtusi luua.
Üks majandamise eesmärk on ühiskonnale oluliste probleemide lahendamine. Eestile on probleem meie arutult suur energiakasutus. Jah, seesama roheliste vana jutt ... Aga paraku nii see on. Üks riikidevahelise konkurentsi põhinäitajaid on see, kui palju energiat kulutatakse ühe dollari, euro või krooni teenimiseks. Majanduslanguses samaks jääv energiatarve vähendab meie tegelikku konkurentsivõimet.
Eelnimetatu ongi põhjuseks, miks rohelised soovivad Eesti majanduse ühe mootorina näha laiaulatuslikku energiasäästukava. Üle miljoni elaniku ja 25 miljonit ruutmeetrit kortermaju on meie oluline energiakulutaja. Kahekümne aasta jooksul kulub majade kütmiseks-valgustamiseks elanikel kokku 360–380 miljardit krooni! Selle aja jooksul makstakse ei rohkem ega vähem kui kahe ja poole aasta keskmine palk üksnes kütte peale. See kulu võiks olla üle kolme korra väiksem.
Tegelikult ei tea me ju seda, milliseks kujuneb elektri- ja soojahind järgmise kahekümne aasta jooksul. Kas nelja-viiekordseks või hoopis kümnekordseks?
Seda on raske ennustada ja just seetõttu peame oma majandust suunama nii, et neid kulutusi, sõltumata elektri- või soojuse hinnast, oleks võimalikult vähe. Odav elektri- ja soojuse hind ise ei ole mingi väärtus. Väärtus on väikesed sooja- ja elektriarved, mida on lihtsam saavutada kulusid kokku hoides.
Just seda soovivadki rohelised toetada. Oleme valitsusliiduga jõudnud arusaamale, et 10 miljardi krooni ulatuses tagatisi säästvaks ehitamiseks ja renoveerimiseks ei mõjuta meie riiklikke statistikanäitajaid, millest arvestatakse ka eurokõlblikkust. Valitsusliit on valmis neid tagatisi hoonete energiasäästuks andma ja kümnemiljardiline tagatiste summa tähendaks ehitusturu osalist taastumist ning tuhandete töökohtade taasteket.
Kindlasti on möödapääsmatu toetada koduomanikele energiaauditit, projekteerimist ning ehitusjärelevalvet. Just nimetatud kulude katmiseks on rohelised esitanud kava tõsta nii kütuste aktsiisimakse kui ka maavarade kasutustasusid veidi rohkem kui esialgu plaanitud.
On avaldatud arvamust, nagu käivituks kontrollimatu hinnatõus ning ettevõtted on sunnitud vallandama töölisi. Rääkigem siis arvudest: kõige tundlikuma maavara, põlevkivi kaevandustasu ei tõuse mitu korda (nagu on arvatud), vaid 12,5 kroonilt esialgu 15 kroonile tonni kohta ning sealt edasi igal aastal lisaks 20% ulatuses. See on keskkonnamaksude tõus, mis ka tööandjate endi väitel ei põhjusta ettevõtetes koondamisi ega majandamishäireid.
Kütuseaktsiisi tõus mootorikütustele esialgse 5% asemel on 10% ning see kasvatab kütusehindu mitte üle 6–7% (praeguse naftahinna puhul on aga seegi tõusmas). 2008. aastal oli hea võimalus jälgida, mil moel mõjusid kütusehinnad muude kaupade ja teenuste hindadele. Olgu öeldud, et siis kasvasid ka palgad, nüüd on need languses. Nende andmete põhjal võib öelda, et kütusehindade tõus 6–7% ei tõsta muude kaupade ja teenuste hindu rohkem kui 1,3–1,5%. Pelk käibemaksutõus või ka tulumaksutõus ei tekita majanduses struktuurimuutusi ning vajadust kokku hoida.
Kümne miljardi krooni ulatuse tagatisi ja nende kasutamine energiasäästlikuks ehitamiseks Eestimaa Rohelisedtekitaks juurde 5000–6000 töökohta ja mis peamine: taastuks majandus ja selle kaudu ka riigitulud ning pideva kulude kärpimise asemel saaks ühiskond edasi areneda.
Laiemalt võiks olla ju naftaajastu lõpetamiseks mõeldav nn anti-OPECi kokkulepe, mille kohaselt lepitakse kokku nafta hind tarbijale (näiteks 100 või 150 dollarit barrel) ja kui turuhind on sellest odavam, siis korjatakse vahe maksuna (kui kõrgem, siis mitte).
Tulemuseks oleks kõikvõimaliku taastuvenergeetika ja energiasäästulahenduste mühinal arenemine. Sinnani peavad riigid oma energiasäästu küsimustega igaüks ise tegelema.