Eiki Nestor: valed otsused raskel ajal

Eiki Nestor. Foto: Pm

Käibemaksu tõstmine oli viga, haigusraha kärpimine aga lausa ajuvaba, kirjutab riigikogu SDE fraktsiooni esimees Eiki Nestor

Teise lisaeelarve saaga kestis lihavõttest jaanini. See algas rahandusminister Ivari Padari tõdemusest, et tulude-kulude parema tasakaalu saavutamiseks ainult kärbetest ei aita ja tuleb tõsta ka tulusid, seejuures makse.

See tõdemus tembeldati sotsiaaldemokraatlikuks valimispropagandaks, kuigi mõni nädal hiljem jõudis samade järeldusteni Eesti rahaasju väisanud IMF. Tänaseks on valitsusliidule 86 miljonit maksma läinud kuue rohelise hääle toel eelarve huvides jätkuvalt tehtud ikkagi ainult osa rehkendusest.

Uuel rahandusministril Jürgen Ligil tuleb valmis sättida uus 2009. aasta kärpekava ja seekord ainult kärpekava, sest tulude tõstmise võimalusi lihtsalt pole. Võrreldes lihavõtte-eelse ajaga on valitsuserakondade suust üha vähem kuulda sõna «euro». See viimane pole lihtsalt jutujätkuks öeldud.

Valitsuse põhjendatud eesmärk oli parandada tulude-kulude vahekorda 6,1 miljardi krooni jagu. Eesti Panga mõnevõrra hilisema prognoosi alusel oleks olnud mõistlik isegi vähemalt 6,5 miljardini jõudmine. See eesmärk jäi vähemusvalitsusel täitmata ja üle poole miljardi krooni on nii-öelda õhus. See ei ole mingi üllatus, sest tulumaksu tõstmiseta ei olegi võimalik seda ülesannet täita.

Selle asemel et maksukoormuse tõusu õiglasemalt maksumaksjate vahel jagada, tõsteti hoopis käibemaksu ja veel täiendavalt aktsiise. Ehk siis suureneb eelkõige nende inimeste maksukoormus, kelle kogu tulu tarbitakse kohe ära. Pensionäri toimetuleku kallale mindi nii-öelda ringiga, mitte otse.

Riigi tulude seisukohalt on käibemaksu suurenemine küsitavama väärtusega kui tulumaksu tõstmine. Lisaks veel maksumaksjate põhjendatud hoiatus, millist segadust selline kahenädalase etteteatamistähtajaga maksutõus endaga kaasa toob.

Kokku suudetigi riigikogus 2009. aasta eelarvepositsiooni parandada käibemaksu (800 miljonit), aktsiiside täiendava tõusu (140 miljonit) ja haigusraha kärpimisega (108 miljonit). Kui käibemaksu tõus on vale otsus raskel ajal, siis haigusraha kärpimist võiks isegi ajuvabaks nimetada.

Eriti veel olukorras, kus kogu kärpeülesanne jäi täitmata ja haigekassas on varasemate mõistlike otsuste toel tagavarad olemas. Valitsussektori tasakaalu asjus saabub suvi selges teadmises, et meie kulud ületavad tulusid rohkem kui kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Kuna aga käibemaksu, aktsiiside ja järgmisest aastast tulev ressursimaksude tõus tõstavad kindlasti hindu, siis suutis vähemusvalitsus panna suure küsimärgi alla soovi jääda tarbijahinnaindeksis 1,5 piiresse. Hinnatõusu maksude kaudu lisanduv 1,1 jätab väga vähe ruumi turu mõjudele. Kui nafta hind maailmaturul majanduse elavnedes tõuseb vaid veidi rohkem, kui me praegu ennustame, siis ei suuda Eesti täita ka hinnakriteeriumi.

Siinkohal oleks kohatu targutada, mitmendat korda Ansip peaministrina jätab Eesti eurole üle viimata. Sest pole näha ka soovi, et eurole minna tahetakse. Ausas ülestunnistuses, et seda ei soovita, polekski ju erilist suurt pattu. Küll aga oleks siis võimaluste arsenal majanduslangusest väljumiseks hoopis teistsugune ja tänaseni kasutusel olnud otsustega võrreldes mõnes mõttes vastupidine.

Avalikkuses tekitas riigikogus toimunust kõige elavamat vastukaja ressursimaksude tõus aastast 2010. Idee iseenesest ei olegi ju vale, ajastus aga on täiesti ebaloogiline. Õige aeg nende tõstmiseks saabub siis, kui tööpuudus väheneb, mitte ei kasva, nagu praegu.

Kui Eestile on tähtis hindade tõusule hoogu juurde mitte anda ja töökohtade arvu küsimärgi alla mitte panna, siis tuleks ressursimaksudega oodata. Valitsusliidule oli aga tähtis näidata, et suudetakse vähemusvalitsusena tegutseda ja selle nimel toodi varasemalt hilisemale ajale kavandatud maksutõus letti.

Vast kõige kurioossem kavade ja tegude vastuolu riigikogus viimaste nädalate jooksul langetatud otsustes avaldub selles, et energeetika arengukava teadlikult ja põhjendatult soosib väiksema võimsusega koostootmisjaamade tegevust. See ei seganud valitsusliidul roheliste toel nädal hiljem koostootmisjaamade tarbeks seaduses sätitud erikohtlemist kaotamast.

Haavapuu näiteks läheb nüüd kolm korda vähem efektiivsemalt Narva jaamade ahju, investeeringud koostootmisjaamadesse muutuvad küsitavaks. Huvitav, milline saab olema Kunda ja Püssi tehase tulevik?

Teades, et eesmärgini valitsussektori tasakaalustamisel pole jõutud, hinnad 1. juulist tõusevad, haigusraha ja koondamishüvitised vähenevad ning tööpuudus kasvab, on õige küsida – mis saab edasi? Eks uus rahandusminister peaks sellele küsimusele vastama. Lisaeelarve arutelul rahanduskomisjonis oli ka selge, et vastamiseks vajab ta mõnevõrra aega. Seda viimast aga tõesti ei ole, ja seda nii 2009. kui ka 2010. aasta kontekstis.

Kuu aja jooksul selgub järgmise aasta jaoks vajaliku muudatuse suurus ja ma ei imesta, kui lahenduste otsimisel jõutakse sotsiaaldemokraatide poolt pakutud, kuid tagasi lükatud võimalusteni. Sest millised saavad olla alternatiivid? Panete käibemaksule veel kaks protsenti otsa? Või jätate haiged ja töötud üldse ilma rahata? Või ehk on siis kõik lihtsam, kui Reformierakond tunnistab oma läbikukkumist ja võimult lahkub? Eesti riigi ja rahva jaoks väga mõistlik tegu.