«Ma olen endale selgeks teinud, et ellujäämiseks ja hakkamasaamiseks pean pidevalt iseendasse investeerima, pean kogu aeg õppima – nii keeli kui omandama haridust. Ma ei ole üksnes meedik, vaid ka õpetaja, psühholoog. Kui keskkond muutub, siis saan vajadusel kiiresti kohaneda,» sõnab veendunult Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusjuht, 36-aastane Aleksei Gaidajenko laitmatus eesti keeles.
Saanud sel aastal sotsiaalteaduste magistriks, soovib ta jätkata doktoriõppes.
Eestis ja Baltikumiski ainus nii kõrge koha peal meesõde kamandab 2200 alluvat – haigla kuue kliiniku õde ja hooldustöötajat, kellest vaid 30 ringis on mehed.
«Õdede töö on raske, ka füüsiliselt, mehi võiks rohkem olla, nii kiirabis, erakorralises meditsiinis kui intensiivravis. Aga meie õed on tublid,» kiidab õendusjuht.
Kui haiguse raviga tulevad toime arstid, siis õenduse eesmärk on võtta patsienti tervikuna, näha kõiki tema probleeme ja vajadusi, ka sotsiaalset toimetulekut ning õpetada, kuidas igapäevases elus toime tulla.
Gaidajenko koordineerib kliinikute ülemõdede kaudu kogu tööd ja õenduse arengut. Alluvad hüüavad Gaidajenkot vahel hellitavalt Don Alekseiks (Don – director of Nursing).
Ma ei oska seda isegi öelda. Olin vist kolmeaastane, kui ütlesin emale otsustavalt, et tahan haiglasse minna. Kuueaastasena teadsin juba täpselt. Kui keegi küsis, kelleks ma tahan saada, siis mitte kosmonaudiks või autojuhiks, vaid meedikuks.
Meie peres arste ei olnud, vanemate elukutse oli kaugel sellest ja kedagi polnud kodus tarvis ka arstida. Aga mul oli väga hea jaoskonnaarst, niisugune lahke ja hoolitsev. Võtsin juba siis teda kui oma tulevast kolleegi. Paraku ei suuda ma praegu ta nime meenutada.
Ma lihtsalt tahtsin teisi aidata. Kooli ajal teadsid kõik, kust abi saab. Kui keegi kukkus jalgrattaga sõites põlve katki või oli vaja koolidevahelisel sanitaarsalkade võistlusel osaleda, vaatasid kõik minu poole. Ma teadsin kindlalt, kuidas lahastada, elustada, siduda.
Mina alustasin integreerumist kolmeaastasena Pärnu linavabriku lasteaias, kus vene rühma polnud. Ema pidi mind paratamatult eesti rühma panema. Esimene nädal oli raske, siis hakkas kõik laabuma.
Elasime Ülejõel Ilvese tänavas, mängisin koos eesti poistega, sõitsime jalgratastel ja tagusime palli.
Ema on pärit Saaremaalt, tema ema tuli Eestisse kohe pärast sõda, ema ja tädi on Kuressaares sündinud. Ema oskab hästi eesti keelt, töötas kohtutõlgina. Ema ja vanaema elavad praegugi Pärnus.
Isa on ukrainlane, tuli 1972. aastal Pärnu merekooli õppima. Seal nad emaga tutvusid. Olin kuueaastane, kui isa meie juurest Ukrainasse tagasi läks. Aeg-ajalt suhtleme, tal on uus pere. Mul on olnud väga hea võõrasisa.
Ma ei panegi endale rahvust, sel pole mingit tähendust. Ma ei saa öelda, et olen eestlane. Olen eesti poiss, siin sündinud, oma elu elanud, Eesti riiki teeninud.
Kuigi meie kodune keel on vene keel, abikaasa Tatjana on venelanna, aga tuleb toime ka eesti keeles, soovin ma, et ka mu poeg Marko Jevgeni, kes on praegu seitsmeaastane, eesti keelt oskaks. Kuidas siis teisiti, kui me elame Eestis? Ta alustas Allika lasteaias keelekümblust, seal olid väga head õpetajad Mare ja Marika. Edasi soovitati meile Mustamäe humanitaargümnaasiumi keelekümblusklassi. Poiss on väga rahul.
Ma olen pärast teie telefonikõnet sellele pikalt mõelnud. Minu tutvusringkonnas suhtleb enamik venelasi või slaavlasi vabalt eesti keeles, neil on töö, nende lapsed käivad kas eesti lasteaias või koguni eesti koolis.
Sageli püüavad need nn eestkõnelejad lihtsalt ennast näidata, point’i ei olegi. Aetakse väga palju mulle, kuid mulli taga ei ole midagi.
Aga võrreldes Läti või Leeduga on Eestis kõige pehmem keelepoliitika. Näiteks Lätis Daugavpilsis, kus elab väga palju slaavlasi, käib õppetöö enamikus koolides läti keeles. Leedus pole üldse venekeelseid koole. Eestis on need siiani säilinud.
Siiski on väidetud, et Eestis on muulaste seas kõige suurem tööpuudus, kõige rohkem narkomaane ja kurjategijaid. Ja viimane süüdistus: Keila haiglas koondati eelkõige venekeelseid õdesid.
Viimasest süüdistusest ei saa ma aru. Keila haiglas suleti mitu osakonda, koondamine oli paratamatu. Keegi ei vaadanud asja rahvuslikust vaatenurgast, koondati igast rahvusest inimesi. Osale pakkusime tööd teistes osakondades.
Paraku on nii, et kui peame valikut tegema, siis keegi jääb allapoole punast joont.
Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et elan ajani, mil haiglas pole ühtki vaba õe ega hooldaja kohta, oleksin tal soovitanud psühhiaatri poole pöörduda. Aga praegu pole meil haiglas vabu kohti. Võin koguni öelda, et mul on ukse taga järjekord ja ma saan valida inimese töökuse, hariduse, oskuste, sealhulgas keeleoskuse järgi.
Kui regionaalhaigla uus hoone aasta lõpul valmib, siis ehk tekivad mõned vabad töökohad. Aga kevadel lõpetas Tervishoiu kõrgkooli 70 inimest. Meil leiab selleks ajaks tööd võib-olla kolm kuni viis inimest.
Aga selge on ka see, et kui eesti keelt ei oska, on ka raskem töökohta leida. Arvan, et see on kinni inimeses endas.
Ka eesti poolel aetakse sageli mulle, mille taga midagi ei ole. Piltlikult öeldes elame, kaks kogukonda elavad kõrvuti, aga liigume paralleelselt. Ei saa kokku. Katsume teineteist lihtsalt mitte häirida.
Võtame või äsjase laulu- ja tantsupeo. Ma ise ei olnud sel ajal Eestis, vaatasin pärast videot, et ehk näen tuttavaid. Nägingi, aga ikka eestlasi. Kui palju osales laulupeol vene koore, kes olid suutnud raske kava omandada? Omal ajal mu ema käis laulupeol, siis esinesid ka Eesti vene koorid. Neile oleks tulnud nüüdki võimalus anda.
Mul on tunne, et Eesti ühiskonna probleem ongi see, et igaüks ajab oma asja. Kõike vaadatakse väga enesekeskselt: et oleks tagatud minu elu, minu isiklik ruum, minu hüved. Mis on väljaspool, pole minu asi. Ei arvestata nendega, kes elavad ümberringi. Nii on ka poliitikas ja tervishoius.
Otsustasin kunagi, et ma ei liitu ühegi poliitilise parteiga, kui ma just ise uut parteid ei tee. Kandideerisin EÜRP nimekirjas, et noorte sõna kuuldavamaks saaks.
Erakonda pole ma astunud, kuigi kutsuti. Põhimõtteliselt olen parteieluvastane. Aga Eesti muulastel pole selget poliitilist esindust. Nende juhtidel pole ühtki uut ideed, millega välja tulla. Jälgin mängu.
• Sündinud 11. mail 1973 Pärnus
• Haridus: Pärnu 7. keskkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Ülikool (õendusteadus 1999), Tallinna Ülikool (psühholoogiamagister 2009), Peterburi Metšnikovi-nimeline Meditsiiniakadeemia (õpingud pooleli)
• Täiendharidus: Tallinna Tehnikaülikool (ärijuhtimine, 1 a), Tallinna Ülikool (täiskasvanukoolitaja), paljud konverentsid
• Töö: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Põhja-Eesti Regionaalhaigla (õendusjuht al 2002. aastast)
• Keeled: vene (emakeel), eesti, inglise
Varakult omandatud abistamisvõtted on aidanud Aleksei Gaidajenkot päästa kahel korral uppumisohus inimesi. Esimene kord oli Tartus tudengipõlves, kui purjus mees oli psühhiaatriakliiniku taga olevasse tiiki kukkunud ja appi karjus. «Võtsime seal sõbraga päikest, kuulsime appihüüdu. Tõime mehe välja, teda oli vaja pisut turgutada. Kui kiirabi tuli, siis juba üritas ära roomata,» meenutas Gaidajenko juhtumit.
Teist korda tuli uppujat päästa Pärnu rannas. «Kõik nägid, et laps hakkab uppuma, aga keegi ei tormanud appi. Tegin kolm kiiret sammu, tirisin ta veest välja ja raputasin. Elustamist polnud vajagi,» märkis ta selle sündmuse kohta. (PM)