Sundostu seadustamine aitab väärtustada eesti kunsti
Juhtkiri: sundkunst
4. september 2009, 00:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast aastaid kestnud arutelusid otsustas kultuuriministeerium asuda seadustama kunstiteoste sundostu. Hoolimata mõningatest kitsaskohtadest ja sunniga kaasas käivatest ohtudest on see vähemalt esimene sammuke riigipoolses kunsti ja kunstnike väärtustamises.
Seaduseelnõu näeb nimelt ette, et uue avaliku hoone rajamisel tuleb üks protsent selleks ette nähtud rahast kulutada kunstiteose või disainilahenduse tellimiseks hoonesse või hoone juurde. Lääne-Euroopas on sarnane sundostu skeem toimunud juba pikalt.
Et aga Lääne-Euroopa kogemus on meil juba varnast võtta, et tohiks tähelepanuta jääda ka eelnõu kriitikute kahtlused. Nii näiteks juhib kunstiteadlane Mart Kalm tähelepanu ohule, et kunsti loodetud väärtustamise asemel võib sundost hakata tootma hoopis keskpärast, ühte konkreetsesse kohta sobituvat kunsti.
Samas kunstnike liidu juht Jaan Elken ei jaga seda arvamust. Tema leiab, et kuna tööd valitakse välja avalikul konkursil ja žürii poolt, mille koosseisus on enamikus loominguliste liitude esindajad, siis peaksid sellised taiesed saama juba eos välja praagitud.
Et säärast seadust Eestis varem juurutatud pole, lasub sellel žüriil ja loomingulistel liitudel tegelikult üldiselt suur vastutus seaduse toimima hakkamise ees. Seni on paljud avalikud kunstiprojektid saanud ekspertidelt kiiresti pigem hukkamõistu kui toetuse osaliseks. Kõige laiemat kõlapinda saavutanud juhtumid on siin kahtlemata Vabadussõja võidusammas ja Tallinna lahte planeeritud Kalevipoeg. Ent mõlema projekti puhul oli kunstnike ja ekspertide kaasatus kesine või polnud seda üldse.
Kui eelnõust seadus saab, siis loodetavasti ei pea avalikkus enam kohmetunult selliseid tülisid jälgima, sest valitud on parim töö. Inimestel pole ju midagi kunsti vastu, küll aga selle vastu, kuidas need asjad senimaani käinud on.
Samuti, kui sundostu seadustamise eesmärk on anda noortele kunstnikele võimalus «pildile pääseda», siis peab kunstnike liit ka selle eest hea seisma, et noored tegijad sellest võimalusest teadlikud on ning nendel konkurssidel ka osaleda oskavad, julgevad ja suudavad. Et ei tekiks olukorda, kus vaid ühed ja samad, selliste konkurssidega harjunud kunstnikud osalevad ja võidavad ning kõikjale üle Eesti kerkivad ühesugused teosed.
Loomulikult pole kunsti sundostu seadustamine mingi võluvits ning ei lahenda keskseid kunsti arenguga seotud rahastamisprobleeme. Ent arvestades, et enamik inimesi käib kunstinäitusel siiski üsna harva, tutvustab see vähemalt tänapäeva eesti kunsti ja kunstnikke ka laiemale avalikkusele.