Kuidas panna oma last külmal talvepäeval riidesse, kui sa ei oska isegi lumisel tänaval libedaid kohtasid vältida? Horvaat Zrinka Laidole tõi Eestisse kolimine kaasa just selliseid küsimusi, kirjutab Vahur Koorits.
Horvaat Zrinka õppis libedal kõndimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult sai kõik alguse juba hulga aastate eest Hollandis Haagis, kuhu Horvaatias tervisliku toitumise edendamisega tegelenud riigiametnik Zrinka Petrović oli saadetud meediasuhtluse koolitusele. Samal koolitusel viibis ka tollal avalike suhete valdkonnas töötanud Eesti riigiametnik Ott Laido.
Nad sattusid kogu aeg sama laudkonnaga sööma, pärast mõnenädalase koolituse lõppu hakkasid teineteisele e-kirju saatma ning mõne aja pärast juba külas käima. «Ja nii see läks,» naeratab Zrinka, kelle perekonnanimeks on peatselt juba neli aastat Laido.
Uurib suitsiide
Eelmisel aastal kolisid nad pärast mõningat rännakute aega püsivalt Tallinna elama. Arstiharidusega Zrinka pidi seetõttu endale Tallinnas uue töökoha otsima ja leidis selle Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudis (ERSI).
Residentuuris õppis Zrinka epidemioloogiks, mis ei tähenda mitte otse meditsiini eesrindel seagripi ja muu taolisega võitlemist, vaid uurimist, miks haigused tekivad ja kuidas neid ennetada. Kui enne tegeles naine ülekaalu ennetamisega, siis ERSIs on tema teemadeks enesetapukatsed Eestis ning enesetapu registreerimise ja defineerimise erinevused maailmas.
Võrreldes Horvaatiaga on Eesti Zrinka sõnul väga organiseeritud ühiskond, kus autojuhid ei istu purjus peaga rooli, liiklus allub reeglitele ja paberimajandus on kodanikusõbralik. «Välismaalaste jaoks on väga mugav, et dokumente saab esitada inglise keeles, siis pole vaja neid kaks korda tõlkida,» kiidab naine.
Tervislikum toit
Tema kui elukutselise haiguste ennetaja silma rõõmustavad ka kõikvõimalikud tervishoiukampaaniad, mis propageerivad näiteks turvavöö kinnitamist.
«Ja eestlased kannavad helkureid,» märgib Zrinka, sest tema kodumaal Horvaatias ei vaevuks tema arvates peaaegu keegi neid kandma.
Üldiselt on Tallinnas tervislikult toituda kergem kui miljonilinnas Zagrebis, kust Zrinka on pärit.
«Ma tean Zagrebis kaht poodi, kust saab tervislikku toitu,» lausub abikaasa Ott. «Ei ole nii vähe,» polnud Zrinka nõus, ent horvaatide eestlastest suuremaid vööümbermõõte põhjustab tema sõnul küll asjaolu, et tervislik toit on Horvaatias raskemini kättesaadav.
Kui Horvaatias läheb inimene restorani või sööklasse, siis saab ta enamasti taldriku peale kartulit ja liha, Eestis on sama taldriku peal aga peaaegu alati ka natuke salatit. Ka Horvaatias saaks salatit toidu juurde, ent selle eest tuleks eraldi maksta ning see võib roa lausa kuni poole kallimaks muuta.
«Üldiselt olen Eestis hästi kohanenud,» lausub Zrinka. Nende kolmeaastase poja Erikuga räägib ta vahel eesti keelt, kuigi poiss mõistab ka horvaadi keelt.
Oskus libedaga liikuda
Eesti ilma üle ta ei kurda, kuigi siinsed külmad olid talle paljuski ootamatud. Talvel ei osanud ta alguses kuidagi last riidesse panna, vaid helistas tihti sõbrannale ja küsis, kuidas too sel päeval oma last riietab.
Samamoodi ei osanud ta alguses lume- ja jääsegustel tänavatel käia. Kui eestlaste jaoks tundub oskus jäätunud kõnniteel vähem libedaid kohti leida lausa kaasasündinuna, siis Zrinka pidi selle nullist selgeks õppima.
Tänavu on tal aga uus katsumus, nimelt soetas Laidode pere endale auto. Ott sõidab endiselt ühistranspordiga kesklinna tööle, ent Zrinka ei käi enam jala Mustamäelt Nõmmele tööle, vaid sõidab sinna autoga.
Peatselt saabub aga talv ja teed muutuvad libedaks, mis tekitab Zrinkas teatavaid kõhklusi, kuidas ta autoga hakkama saab. «Mul on kavas minna jääsõidukoolitusele. See on nagu rahvatervise edendamise osa,» naerab horvaaditar.