Võimalik oleks ka, et sotsid, rohelised ja Rahvaliit läheksid valimistele ühise peaministrikandidaadiga, kes oleks vastuvõetav kuni veerandile valijaist, kirjutab Jaak Allik (Rahvaliit).
Jaak Allik: kolmas võimalus
26. oktoober 2009, 11:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole vaja olla politoloog nägemaks, et 16 kuu pärast toimuvaid riigikogu valimisi püütakse lavastada gigantide heitlusena ehk valikuna kahe võimaluse vahel. Loomulikult võiks seda kutsuda «maailmavaateliseks debatiks» parempoolse ja vasakpoolse maailmavaate vahel, kuid Eesti praktikas sildistub see kindlasti võitlusena «valgete» ja «mustade» (või «punaste»?), endiste ja (ega ometi mitte «praeguste»), «eestimeelsete» ja «venemeelsete» vahel.
Valimisdebati viimases faasis maalitakse valijaskonnale ette lihtne võimalus – kas Savisaare poolt või vastu, koos kogu sinna kuuluva tuntud «demonoloogiaga». Jälle ilmuvad välja loosungid «võtame Eesti tagasi» või koguni «Eesti eestlastele», kordub Ilvese ja Rüütli vahelise valimisvõitluse finaal koos miitingute ja kontsertidega, ja mitte ainult Tammsaare pargis.
Ka tulemus on ette teada, sest Rüütel ei teinud ju presidendina midagi ohtlikku, aga seda, mida võiks veel Savisaar teha, annab joonistada küll ja küll. Selline joonistamine ongi juba alanud, kuuldes kas või nii ERRi kui Kuku eelmise nädalavahetuse poliitsaadetes kõlanud manamisi à la «Keskerakond peab venelastele tasuma karmavõla» või lugedes Andrus Kivirähki võrdlust sotside ja Johannes Vares-Barbaruse vahel.
Riigikogu valimiskampaania algas tegelikult juba järgmisel päeval pärast kohalikke valimisi, kui Savisaar tegi sotsidele koalitsiooniettepaneku ning sotsid võtsid selle arukalt vastu.
Järgnes Savisaare ühinemisettepanek Rahvaliidule. Reformierakonna peasekretär nimetas «Foorumis» seda Savisaare katseks «vasaksektoris plats puhtaks lüüa». Loomulikult tähendaks sellise platsipuhastamise õnnestumine vett paremerakondade veskile, sest nagu öeldud, oleks tulemuseks Ansipi-Laari võimu püsimine ka järgneval neljal aastal.
Kõik viimased valimised Eestis on näidanud, et Keskerakonna, Reformierakonna ja IRLi kodakondsetest valijaskond püsib enam-vähem stabiilsena ning ka seda, et umbes 25 protsenti valimas käinuist ei soovi mingil juhul hääletada ei Savisaare, Ansipi ega Laari poolt.
Need valijad valivad kas sotse, rohelisi, Rahvaliitu, valimisliite või üksikkandidaati. Nad ootavad kedagi teist, ootavad uut, olgu see või Res Publica, kes 2003. aastal kogus 24,6 protsenti häältest, millest enamik on pärast erakonna Isamaaliiduga ühinemist lihtsalt hajunud. Need valijad on minu tähelepanekul tsentrist pisut vasakul, nagu oli seda muide ka Res Publica tollane valimisprogramm. Need valijad on laias laastus tüdinud primitiivsest vastandamisest ning populistlikust propagandast/reklaamist.
Jätkem suurerakondadele nende valijad ning tegelegem inimestega, kes ei vali volikogudesse peibutusparte ega riigikogusse lihtsalt tuntud nägusid. Ja kes ei anna häält tingimata erakonnanimekirja esimese numbri poolt, kuigi see inimene pole kunagi nende valimisringkonnas elanud ega saa või kavatsegi esinduskogus tööle hakata. Julgen väita, et see on haritum ja oma peaga mõtlevam osa valijatest, kel on Eesti demokraatia hetkeseisust üsna kõrini saanud.
Kui ka 2011. aasta valimistel peaks kogu tuntud ja tüütu show taas korduma, siis nad kas lihtsalt ei lähe enam valima või teevad oma viimase valiku «halva ja veel halvema vahel» ning püüavad seejärel sellest riigist ja tema poliitkast kas füüsiliselt või vaimselt lahkuda.
Mulle tundub, et lähema aasta jooksul oleks iga vastutustundelise poliitiku ning ausa ajakirjaniku kohus anda sellele osale valijaist sisuline motivatsioon jätkata poliitikas osalemist – see tähendab välistada demagoogilis-populistlik kahene valik.
Seda on võimalik ilmselt saavutada kolmel viisil.
Üks neist oleks uue erakonna loomine. Paraku pean seda vähetõenäoseks, sest nii inim- kui finantsressursid selleks on ammendatud, pealegi on pettumus nii Res Publica kui roheliste valimisjärgses praktilises tegevuses veel väga värskelt meeles.
Teine võimalus on muuta oluliselt kas IRLi või SDE kuvandit, rebides IRLi lahti Reformierakonna ripatsi rollist ning mitte lasta sotse tembeldada Savisaare «saapapuhastajateks» (kui kasutada Ekspressi Kranaadis toodud väljendit).
Seda oleks võimalik teha paljude ühiskonnas autoriteetsete ja häälemagnetina ennast tõestanud inimeste astumisega nende ridadesse või mõne suure erakonna ühinemisega kõnealuste erakondadega, tõstes nende poolt antavate häälte arvu 20–25 protsendini valijaist, mis annaks erakonnale järgmises riigikogus sisuliselt määrava mandaadi. Reformierakonna või Keskerakonnaga ühinemine nende erakondade kuvandit ja ka valijaskonna suurust muuta vaevalt et suudaks.
Oma tulevikku vaeb praegu Rahvaliit. Tundes Rahvaliidus valitsevaid meeleolusid, võib aga eeldada, et erakond otsustab ilmselt iseseisvalt jätkata ja võidelda Villu Reiljani otsesel või kaudsel juhtimisel ka järgmistel valimistel viie protsendi künnise ületamise eest.
Võimalik oleks ka, et sotsid, rohelised ja Rahvaliit sõlmiksid valimiste eel sisuliselt bloki ühise peaministrikandidaadiga, kes oleks vastuvõetav ja motiveeriv kuni veerandile valijaist, mis annaks kindluse, et neile erakondadele antavad hääled ei läheks «gigantide» heitluses lihtsalt kaduma. Loomulikult ei saaks selliseks kandidaadiks olla ükski praegustest erakonnajuhtidest.
See kandidaat võiks lõppude lõpuks olla ka parteitu, mis tähendaks riigikogu valimiste muutumist sisuliselt peaministri valimisteks ja üsna otsustavat pildimuutust kogu Eesti poliitilises elus. Professionaalsed tagatoapoliitikud loevad sellist ideed kindlasti naeruväärseks, kuid vähemalt mõni kõnealustest erakondadest võiks sellisele võimalusele tõsiselt mõelda.
Millised aasta jooksul ette tulevad sündmused võiksid minu ennustusi oluliselt muuta? Üheks neist oleks kindlasti euro tulek 1. jaanuarist 2011, mis tugevdaks eelkõige Ansipi positsiooni. Kuid ka sellega kaasnev hinnatõus ei jätaks oma valimismõju avaldamata. Teiseks teguriks oleks, kui Reformi- või Keskerakond vahetaks oma peaministrikandidaati ja selleks saaks näiteks Urmas Paet või Jüri Ratas. Praegu pean seda äärmiselt vähetõenäoseks. Aga kui keegi kõrvalt tuleks, siis ta võidaks, sõltumata sellest, on ta parajasti parem- või vasakpoolne. Ootame ja vaatame.