/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Äsjalahkunud Prantsuse mõtlejat iseloomustas veendumus, et inimmõtlemine on taandatav teatavatele peidetud universaalsetele seaduspäradele. Selmet uurida kohe silmale nähtavat, soovis Lévi-Strauss tungida sügavatesse kihtidesse, kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Marek Tamm.
Eelmisel laupäeval, 30. oktoobril suri oma kodus Pariisis prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss. Ta maeti teisipäeva hommikul, 3. novembril oma maakodu kalmistule Lignerolle’i külas Côte d’Oris; alles seejärel teavitati toimunust avalikkust, nagu nägi ette lahkunu soov. Mõni nädal hiljem, 28. novembril, oleks ta saanud 101-aastaseks.
Lévi-Straussi tööde mõju on sedavõrd suur ja mitmeharuline, et seda on sisuldasa võimatu hõlmata. Kõige üldisemal moel võib teha katset kirjeldada tema tähendust kahel tasandil: teaduslikul ja kultuurilisel. Kuivõrd Lévi-Straussi kultuurilisest tähendusest olen kirjutanud siinsamas täpselt aasta eest (22.11.2008), siis püüan seekord peatuda temal kui teadlasel.
Kui tavaliselt käsitletakse Lévi-Straussi õpetlasena, kes juurutas etnoloogias strukturaalsed analüüsimeetodid ja kirjutas uuenduslikke uurimusi nn primitiivsetest ühiskondadest, siis tegelikult olid Lévi-Straussi taotlused märksa ambitsioonikamad. Ta polnud tavapärane etnoloog, kes soovinuks välitööde põhjal analüüsida kaugeid kultuure, vaid teadlane, keda huvitasid inimmõtlemise süvamehhanismid.
Lévi-Strauss mõistis antropoloogiat sõna-sõnalt – teadusena inimesest. Kuid seletust inimesele ei otsinud ta tolle bioloogilisest ehitusest, vaid psüühilisest konstitutsioonist. Lévi-Straussi antropoloogia on niisiis teadus inimmõtlemisest. Kui 1984. aastal esitas teleajakirjanik Bernard Pivot talle küsimuse, milleks on vaja etnoloogiat, vastas ta ühemõtteliselt: etnoloogia on üks võimalus mõista, kuidas inimene mõtleb. Veelgi selgemalt seletas Lévi-Strauss oma teadustöö sihte 1967. aastal antud intervjuus Francine Mallet’le. Kui viimane küsis, miks ta valis oma uurimisaineks Ameerika rahvad, siis kõlas vastuseks: «Teate, ma olen pühendunud ainult ühele probleemile: püüda mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.»
Lévi-Straussi hoiak oli selge kindaheit anglosaksi empiirilisele antropoloogiale, mis seadis teadustöö vundamendiks osaleva vaatluse. Lévi-Straussi järgi ei sünni antropoloogiline teadmine mitte kogemusest, vaid analüüsist. Ta tõstab esile, et tihtipeale on mõni empaatiline filosoof, nagu Rousseau või Bergson, mõistnud eksootilisi ühiskondi paremini kui empiiriline antropoloog. Nagu teada, piirdusid Lévi-Straussi enda välitööd suuresti mõne ekspeditsiooniga 1930. aastatel Brasiilias.
Esimese hooga võiksime niisiis väita, et antropoloogia oli Lévi-Straussile ennekõike filosoofiline distsipliin. Kuid Lévi-Strauss tõrjus ise sellist arvamust järjekindlalt.
Osundatud intervjuus 1967. aastal teatas ta: «Minu eesmärk on olnud pigem inimteaduste vabastamine filosoofia eestkoste alt. Mul puudub isiklikult vähimgi soov julgustada mingi uue filosoofia väljatöötamist minu uurimistööde põhjal, mille peamine väärtus seisneb selles, et need on eksperimentaalselt kontrollitavad.»
Loobudes küll filosoofi positsioonist, tugines Lévi-Straussi arusaam uuest inimteadusest kummatigi filosoofilisele vundamendile. Konkreetsemalt on ta tunnistanud tänuvõlga esmajoones kolme mõtleja ees, kelleks on Jean-Jacques Rousseau, Karl Marx ja Sigmund Freud.
1962. aastal avaldatud artiklis tituleeris ta Rousseau «inimteaduste aluspanijaks». Esmalt oli ta seda praktilises plaanis, kirjutades «Arutluse inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest», mida Lévi-Strauss nimetab «esimeseks traktaadiks üldisest etnoloogiast», ent seejärel ka teoreetilises plaanis, sõnastades «Essees keelte päritolust» inimteaduste põhiprintsiibi, mida võiksime pidada Lévi-Straussi lipukirjaks: «Kui soovitakse uurida inimesi, siis tuleb vaadata enda ümber; ent inimese uurimiseks tuleb õppida pöörata pilk kaugemale; selleks et leida ainuomast, tuleb esmalt eritleda erinevusi.»
Kui Rousseau õpetas Lévi-Straussile, et inimese mõistmiseks tuleb uurida kaugeid rahvaid, siis Marx pakkus talle metodoloogilise õppetunni. Autobiograafilises «Nukras troopikas» (1955) kirjeldab ta värvikalt, millise kirega täitis teda Marxi lugemine 17-aastaselt: «Pärast Rousseaud õpetas Marx (...), et sotsiaalteadus ei põhine sündmustel rohkem, kui füüsika rajaneb meelteandmetel: eesmärgiks on konstrueerida mudel, uurida selle omadusi ja erinevaid reageerimisviise laboratooriumis, et hiljem kasutada neid vaatlusi selle interpreteerimiseks, mis toimub empiiriliselt ja mis võib ennustatavast üsna palju erineda.» Viimaks veenis Freudi lugemine noort Lévi-Straussi, «et seda, mis näib meile inimmõtlemises olevat täiesti meelevaldne ja arusaamatu, on võimalik analüüsida ja mõista mõistuspäraselt», nagu ta on hiljem meenutanud ühes intervjuus 1985. aastal.
Lisades kohe selgituseks: «Ma ei väida, et kõik Freudi seletused oleksid veenvad, vaid osutan kõigest tõsiasjale, et ta näitas, et teadvustamatust on võimalik tuua teadvustatud mõtlemise tasandile ja et irratsionaalsus võib olla ratsionaalse mõtlemise vili.»
«Nukras troopikas» tunnistas Lévi-Strauss, et nendele kolmele filosoofilisele elamusele eelnes kirg geoloogia vastu. «Veel praegu,» kirjutab ta oma reisiraamatus, «kuulub minu armsamate mälestuste hulka mitte niivõrd mingi seiklus mõnes Kesk-Brasiilia tundmatus paigas kui hoopis kahe geoloogilise kihi kokkupuutejoone jälgimine Languedoci kaljuseinal.» Selmet uurida kohe silmale nähtavat, soovib Lévi-Strauss tungida sügavatesse kihtidesse.
Kokkuvõttes pakkusid need varased kokkupuuted geoloogia, marksismi ja psühhoanalüüsiga ühesuguse õppetunni, nagu ta selle ise «Nukras troopikas» resümeerib: «Kõik kolm näitavad, et mõistmine seisneb ühe reaalsustüübi taandamises teisele, et tõeline reaalsus pole kunagi kõige silmanähtavam ja et tõe olemus tuleb välja juba hoolikuses, millega ta end varjab.» Teisisõnu, Lévi-Straussist oli saanud juba nooruses strukturalistlik antropoloog enese teadmata: tema huvisid suunas veendumus, et inimmõtlemine on taandatav teatavatele peidetud universaalsetele seaduspäradele, mida on kõige viljakam eritleda eksootiliste rahvaste näitel.
Võimaluse strukturalistlikke arusaame teaduskeeles väljendada pakkus Lévi-Straussile Teise maailmasõja ajal Ameerikas avastatud strukturaalne lingvistika. Keeleteadlaste tööd varustasid Lévi-Straussi viimaks sidusa terminoloogiaga, mida sai kasutada etnoloogilises uurimistöös. 1952. aastal avaldas ta optimismist pakatava artikli «Keeleteadus ja antropoloogia», mille viimased read visandavad nägemuse uuest teadusest: «Need avastused loovad eeldused ühele ühtaegu väga vanale ja väga uuele teadusele – antropoloogiale selle sõna kõige laiemas tähenduses, st inimese uurimisele, milles on ühendatud erinevad meetodid ja erinevad distsipliinid ning mis ühel päeval toob ilmavalgele need salajased tegurid, mis panevad liikuma (...) inimmõtlemise.»
Kui see ei kõlaks liiga trafaretselt, võiks öelda, et ülejäänu oli juba suuresti vormistamise küsimus: inimmõtlemise universaalide strukturalistlik eritlus väga kireva etnoloogilise ainese peal. Esmalt nn primitiivsete rahvaste sugulussüsteemid («Elementaarsed sugulusstruktuurid», 1949), siis totemismi klassifikatsioonid («Totemism tänapäeval», 1962; «Metsik mõtlemine», 1962), seejärel müütidevahelised suhted («Mütoloogikad», 4 kd, 1964–1971; «Armukade pottsepanaine», 1985; «Ilvese lugu», 1991) ja viimaks visuaalsed taiesed, esmajoones maskid («Maskide tee», 1975). Selle kiretu nimekirja taga peitub aga tuhandeid lehekülgi teksti, kus teaduskeele rangus võistleb kirjanduskeele lummusega, sadu säravaid mõttekäike, terve klassifikatsioonide ja kontseptsioonide tulevärk, mõõtmatu hulk läbihekseldatud müüte, maske, sugulusskeeme. Tõeline intellektuaalne tour de force, millele on 20. sajandil midagi vastu panna vaid väga vähestel.
Lévi-Straussi lahkumine ei saanud olla üllatus, ent kummatigi tuli see ootamatult. Mulle tõi see meelde 1998. aasta, mil tähistasin Pariisis koos teistega vanameistri 90. sünnipäeva. Mäletan, kui liigutav oli lugeda tema sõnu, millega ta püüdis võtta kokku oma vanaduskogemuse.
Neid tasub nüüdki üle lugeda: «Montaigne ütles kunagi, et vanadus kahandab meid iga päevaga nõnda, et surma saabudes saab viimane inimesest endale ainult veerandi või poole. Montaigne suri viiekümne üheksa aastaselt ning ta ei saanud kogeda seda äärmist vanadust, mis on minu osaks praegu. Selles kõrges eas, milleni ma ei arvanud kunagi jõudvat ning mis kujutab endast üht mu elu huvitavamat üllatust, tunnen ma end justkui purustatud hologrammina. See hologramm pole enam terviklik, kuid seevastu, nagu see kehtib iga hologrammi puhul, säilitab selle iga osa pildi tervikust. Nõnda leidub minus praegu üks tegelik mina, mis on ainult veerand või pool inimesest, ja virtuaalne mina, mis säilitab veel elavana idee tervikust. Virtuaalne mina visandab uue raamatu kavandi, asub organiseerima peatükke ning sõnab tegelikule minale: «Sinu ülesandeks jääb asi lõpule viia.» Ning tegelik mina, kel puudub selleks jõud, vastab: «See on sinu asi. Sina näed ainsana tervikut.» Mu elu kulgeb praegu selles väga veidras dialoogis.»
• Prantsuse mõtleja, antropoloog, semiootik.
• Sündis 28. novembril 1908 juudi perekonnas Pariisis, kasvas Brüsselis.
• Õppis Sorbonne’i ülikoolis juurat ja filosoofiat, viimases kaitses ka kraadi.
• 1935–1939 elas Brasiilias, kus uuris indiaani hõime, ise nende seas elades.
• 1949 ilmus «Suguluse elementaarstruktuurid», millest sai antropoloogia tähtteos.
• Paljude ülikoolide, sh Oxfordi, Harvardi ja Columbia ülikooli audoktor.
• Eesti keeles on ilmunud «Nukker troopika» (Varrak, 2008, tlk Indrek Koff) ja «Metsik mõtlemine» (Vagabund, 2001, tlk Kaia Sisask).
• Claude Lévi-Straussi 100. sünnipäeva puhul ilmus 22.11.2008 AK erinumber.