Tõnu Oja saab täna 50. Pole oluline, mis on ees ja mis seljataga, vaid see, mis on täna. Sellest täna räägimegi. Kuna Tõnu Oja viibib Norras, sai vesteldud meili teel.
Tõnu Oja 50: ma valin ülemäära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere! Palju õnne! 50 – kas seda on palju?
50 – seda on palju. Õigust öelda on seda palju selle vähese kohta, mis sinna sisse on mahtunud.
Tänane päev pole oluline, ma pole kunagi osanud elada tänases päevas, ega tahtnud, pole osanudki tahta. Aina on mingi siht silme ees. Minevikust olen püüdnud üle olla. Nimme. Aga mida aeg edasi, seda olulisemaks see muutub. Nimme. Ma pean oma elu üle arvet, olen alati pidanud. Mu lähiminevik on olnud niru ja see ei anna mulle rahu.
Te olete näitleja, laulusõnade autor, tõlkija, lavastaja. Kogute kive, ehitate maja, mängite arvutimänge, sõidate kummipaadiga, püüate kala. On hea, kui ei pea ühte kindlat identiteeti valima. Kas olete alati avatud võimalustele, mis teid tabavad?
Päriselt olen ma pidanud ühte ametit, kõik muu on olnud sellele allutatud, sellest tingitud ja sellele suunatud. Kõik muu on aidanud seda ametit pidada ja selles vastu pidada. Ma võinuks olla tõesti avatum ja otsivam, pole osanud, mu identiteet, nagu te ütlete, on mind piiranud. Ma pole olnud avatud võimalustele ja olen neid endast tõuganud. Valin ülemäära, mida endale ligi lasen, mida mitte. Ma ei riski palju, ma tean, paraku tihti valesti.
Teiega tehtud intervjuusid lugedes jääb mulje teist kui inimesest, kes ei lase end piirata standarditest, ei loo endale liiga teravat pilti endast ja maailmast. Betti Alveri sõnade järgi lubab see olla «vaba, õnnelik ja laisk».
Minu maailmapilt on väga välja kujunenud. Vastikult. Ma tahaksin sealt vahel mujale. Ei leia pilu. Aga selles on veel palju täitmata ruumi, see sunnib mind olema «rahulolematu, kramplik ja visa», küllap ma olengi seetõttu väheloov ja aina ühtsama loov.
Kas teid on tabanud midagi sellist, mis on kas või hetkeks pööranud pea peale kogu arusaama asjadest sellisena, nagu nad siin maailmas olevat näivad?
Ma keeran küll kogu aeg, seda ma ei pelga, sest kohe kui ma midagi pea peale olen pööranud, saab ka teistele selgeks, et see asi on nüüd jalad ülespidi. See on huvitav, aga kaua nii vastu ei pea... pea.
Mis on elukutselise ja isehakanu vahe?
Mida elukutseline tahab, see tal välja tulebki. Mis isehakanul välja tuleb, seda ta tahtiski. Püüdlen esimese poole. Mingi asja tegemine pole otsimine, otsima peab enne tegemist.
Kas naerate enda üle?
Ma naeran küll palju. Ma otsin naeru. Aga naljade üle üha vähem. Elu üle. Ja ise olen üks neid väheseid pühasid asju, mille puhul mu huumorimeel vahel tõrgub.
Kas naerate teatri üle? Kui tõsine asi on teater? Kas miski saab üldse olla ainult tõsine või ainult mitte-tõsine?
Teater on tõsine asi, väga tõsine. Minule on. See ei takista tal olla naljakas. Kui teatritegemine on tõsine, siis võib tulemus olla väga mitmesugune. Ongi. Tõsise vastand on pealiskaudne. Naljaka vastand... vast traagiline.
Kas naer saab olla ainult läbi pisarate nagu teie ja Kivirähki monoetenduses «Aabitsa kukk», kus teie kehastatud Mauno ajab inimesi naerma, tehes nad samas tohutult kurvaks?
Kas ma naeran nüüd maailma üle?... aga inimeste üle selles maailmas jah. Nutu peale pole ma eriti hakkaja. Las Mau-no ajab inimesi naerma, las teeb kurvaks. Kui asi on elus, tekivad emotsioonid ja mõtted. Mis on nende nimed, pole tähtis, aga tore, kui neid on mitmeid ja erinevaid.
Ma ei küsi, mis on meeldejäävaim või milline on teie unistuste roll. Küsin hoopis, kuidas olete rahul rolliga, mida kutsutakse teie eluks. Kas elu üldse on roll? Kui on, siis kas see on teie kirjutatud roll või teile kirjutatud roll?
See on hea küsimus. Eeskätt seepärast, et ma üllatusin selle vastust taibates. See on jah, minu tehtud, seejuures ka kirjutatud roll. Kas nüüd küllalt hästi, aga õigesti tehtud roll. Ja mitte karakterroll, vaid psühholoogiline, aga natukene tehtud ja pingutuse higi on juures, seetõttu võib seda elu rolliks nimetada küll.
Kirjutate laulutekste. Kas muusika räägib teiega – ütleb sõnad ette?
Muusika ei räägi minuga, aga tekitab emotsiooni. Emotsiooni ajel tekib või meenub pilt. Ma sõnastan selle, joonistan, sõnadega, eelneva ja järgneva pildi juurde ja saan tulemuseks kolmesalmilise loo, milles on algus, keskpaik ja lõpp.
Olete osalenud lastelavastustes. «Pätut» teavad meie maal vist peaaegu kõik. Lõpetaksingi küsimusega: kas Pätu on olemas?
See jutumärkides pätu on väga olemas ja tuletab end mulle kogu aeg meelde. Kui keegi mind juhuslikult ära tunneb, ütleb ta ikka sellesama neljatähelise sõna. See segas mind kunagi, ma hoidusin teleseriaalidest. Enam ei sega, teeb rõõmsaks. On olemas.
Aitäh ja kõike ilusat!
Muuseas, äsja sai lavakasse sisse mu noorem poeg ja suri mu keskkooli ja lavaka pinginaaber Mati Rebane. See on tegelikult minu jaoks rohkem see siin ja praegu kui see ümmargune number ja karm Norra, kus viibin.
Villu Kangur
sõber
Rääkisime teie sõbra Tõnu Ojaga tema elu rollist, milleks ongi tema elu. Kuidas teie kui lähedane sõber seda rolli kõrvalt tunnetate ja kas oskaksite selle sisse minna?
Oleme Tõnuga sel teemal palju rääkinud. Arvan, et temal on minu ellu lihtsam sisse minna kui minul tema omasse. Selline võime kuulub tõeliselt hea näitleja juurde. Minul on tema rolli siseneda väga raske, sest Tõnu on nii mitmetahuline isiksus, et ma vahel imestan, kuidas see tema elu roll üldse koos püsib. See hooletu elegants, millega Tõnu oma keerulist rolli valitseb, jääb igal juhul kättesaamatuks. Siiski ma tean, et olen teda mõistnud.
Tõnu Oja
• Sündinud 4. juulil 1958 Tallinnas
• 1980 lõpetas TRK lavakunstikateedri (IX lend)
• 1980–1998 Noorsooteatri näitleja, 1998–2003 vabakutseline, alates 2003. aastast Eesti Draamateatri näitleja.
• Rollid praegu draamateatris:
Martikainen – Antti Tuuri «Jõgi voolab läbi linna»
Gregers Werle – Henrik Ibseni «Metspart»
Clement O’Donnell – Brian Frieli «Kodukoht»
Mauno – Andrus Kivirähki «Aabitsa kukk»
Tom – Donald Marguliesi «Õhtusöök sõpradega»
• Mänginud telelavastustes, kuuldemängudes, esinenud laste- ja meelelahutussaadetes televisioonis ja raadios, olnud stsenarist, saatejuht ja lavastaja.
• Mänginud filmides «Pihlakaväravad» (1981) ja «Sügis» (1990).