Ööl vastu 3. juulit algasid Gloria restoranis uue Vene telesarja «Issajev» võtted. Sarja aluseks on Julian Semjonovi teosed, mis räägivad legendaarsest luurajast Maksim Issajevist, kes on üldsusele rohkem tuntud Stirlitzi nime all.
Luuraja Max Otto von Stirlitz luusib taas Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult algasid 16-osalise sarja võtted juba jaanuaris, praegu jõudsid kätte Eesti-võtted. Sarja looja on Moskva stuudio Ded Moroz, režissööriks Sergei Ursuljak, kes on kriitikute meelest Venemaa ühe parema telesarja, sõjajärgse Odessa elust rääkiva «Likvideerimine» («Ликвидация») autor.
«Issajev» pandi kokku Semjonovi mitmest teosest «Briljandid proletariaadi diktatuurile» («Бриллианты для диктатуры пролетариата»), «Parooli pole vaja» («Пароль не нужен») ja «Õrnus» («Нежность»). Kõigis neis figureerib noor Maksim Issajev. Kord imbub ta valgekaartlaste ridadesse, kord paljastab kulla- ja teemandivargaid.
Võtted Tallinnas ja Haapsalus
Ehkki seriaali tegevus toimub Kaug-Idas, tehakse võtteid Krimmis, Jaroslavlis, Kostromas, Peterburis, Moskvas ja Eestis. Võttegrupp viibib siin augustini, filmides Tallinnas ja Haapsalus.
Eestis filmimine on seletatav sellega, et romaani «Briljandid proletariaadi diktatuurile» (samanimeline film valmis Tallinnfilmis 1975. aastal) sündmused on paljuski Eestiga seotud. Režissööri sõnul on aga tulevasel «Issajevil» tolle vana filmiga vähe ühist. Ka rõhuasetused on teised kui romaanis – sarjas pole «häid punaseid» ja «halbu valgeid».
Kolmapäeva hilisõhtul oli Gloria ees palju inimesi ning autosid. Sisse veetakse kaableid, redeleid, raskeid kaste ja igasugu põnevat tehnikat.
Et aega mitte niisama raisata, pakub režissöör Sergei Ursuljak näitlejannale Ksenia Rappoportile võimalust proovi teha. Rappoporti kehastatav kangelanna peab mööda restorani saali jalutades prantsuse keeles laulma.
Laulab korra, laulab teise, korras. Režissöör jälgib näitlejannat monitoril, tehes iga korduse järel märkusi. Ent see oli alles proov. Tõeline töö algab kella 2 paiku öösel.
Ja ta laulab ja laulab...
Kelnerid on samal ajal katnud lauad kaheksale inimesele, laudades võtavad oma koha sisse Eesti näitlejad, kel täita osa massistseenidest. Laval on kuus muusikut, kes, tõsi küll, ei mängi, vaid lihtsalt jäljendavad muusikategemist.
«Kõik kohtadele! Prooviks valmis olla! Vaikus!» ütleb raadiosaatjasse teine režissöör Natalja Seraja. «Võte! Kaamera! Fonogramm!» kamandab Ursuljak. Muusika mängib ja Rappoport «laulab» oma laulu. Alustab lava juurest, liigub saalis ja istub viimaks laua taha ainsale vabale kohale. Laulab, tõuseb püsti ja läheb tagasi lava juurde ja ... seal laul lõpebki.
Operaator-lavastaja Mihhail Suslov vaatab sama ajal tähelepanelikult monitori. «Tolik, tule sina ka siia!» kutsub Suslov operaatorit. Kutsutu tuleb ja siis vaatavad nad monitori kolmekesi, arutavad, kuidas peaks liikuma näitlejanna, kuidas operaator. Ja uuesti: «Võte! Kaamera! Fonogramm!»
Tekkinud pauside ajal pöördub Ursuljak laudade taga istuva massistseenirahva poole. «Kallid näitlejad! Te ei ole ju vahakujud! Sööge! Jooge!» Nõu võetakse kuulda ja järgmises proovis tehakse kahvlite ja nugadega korralikult lärmi.
Mingil ajal saadetakse keegi küsima, kas režissöör tohiks suitsu teha. Vastus oli eitav. Ursuljak võtab siiski ühe suitsu välja, kuid jääbki seda ainult näppude vahel veeretama.
Kell pool kolm ilmub ootamatult kohale Issajev ise, õigemini teda kehastav näitleja Daniil Strahhov. Kallistab Natalja Serajat ja Mihhail Suslovit, vaatab korra ringi ja kaob sama ootamatult.
Rappoport aga laulab ja laulab oma laulu, ja ikka pole kõik päris nii, nagu vaja.
Lõpuks kuulutatakse välja vaheaeg. Näitlejaile tuuakse sooja sööki. Samal ajal pannakse saali maha rööpaid, et operaator Tolja saaks koos oma abilistega ratastel liikuda. «Kohtadele! Vaikus! Võtteks valmis!» kamandab Seraja. Ahsoo, või et võtteks? Jah, sest enne oli ju kõigest proov...
Massistseenides osalejaile jagatakse sigarette ja tikke – ikka 1920. aastate stiilis. Keegi muretseb, kas ikka tohib suitsu teha, ning avaldatakse kartust, et kõik lõpeb väljaviskamisega. Siis otsustatakse, et kunsti nimel on kõik lubatud.
Ursuljak juhib näitlejate tähelepanu selle, et nüüd on nad nukud lavastaja käes. Aga käituma peab loomulikult.
«Ma saan aru, et olete sellest ühest ja samast laulust tüdinud, kuid pidage vastu, ainult üks kord veel,» ütleb Ursuljak. Keegi küsib, kas tohib ka plaksutada. «Tohib, kuid filmis seda ei kuule.»
Valvas Natalja Seraja jälgib, et kaadrisse ei sattuks «võõrkehasid». «Kui fotoaparaati näen, võtan ära!» lubab ta.
Ja jälle tuleb Issajev-Strahhov. Nüüd pannakse talle lips ette. Ja Rappoport laulab jälle. Lõpuks, hommikul poole kuue paiku ütleb Ursuljak: «Kõik,
Ksjuša, puhka!» Terve öö filmiti lõiku, mis on filmis kõigest kolm-neli minutit pikk.
«Massistseenirahvas on vaba, töölised platsile, valmistume järgmiseks stseeniks,» kõlab režissööri järgmine käsk.