Lugesin kord ühest ajakirjast õpetust, kuidas käituda, kui oled läinud heledamates viigipükstes lõunale ning urineerimise ajal kogemata mõne piisa neile peale poetanud.
Vello Vikerkaar: plekk pükstel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autor oli veendunud, et ka paar piiska tõmbavad automaatselt kõigi restoranis viibijate tähelepanu, nii et laua juurde tagasi minnes puurivad kõik üksisilmi püksikandja jalgevahet. Lahendus?
Tuleb tualettruumis kraan lahti keerata ja piserdada veega üle kogu pükste esikülg, siis aga naasta enesekindlalt laua juurde ning süüdistada vigast veevärki ja valesti reguleeritud survet.
See artikkel tuli mulle hiljaaegu meelde, kui läksin vabakutselise kirjamehena tegema ühele kliendile lugu Lõõtsa tänava kontorisse. Tegemist on Ülemiste tehnopargi hoonega, mis on kenasti renoveeritud, et tekitada korraga modernne ja soe õhkkond.
Hoones on ka imetore kohvik, mis näeb välja nagu mõni kallis vanalinna restoran. See on just õige koht, kus võtta taldrikutäis suppi ja töötada selle kõrval veidi oma sülearvutiga.
Kohviku tualettruum asub läbipaistva klaasi taga, just selline unisex-ime, nagu seda võib näha telesarjas «Ally McBeal». Ma olen alati tundnud ennast veidi ebakindlalt sellist laadi tualetti sisenedes, peamiselt seepärast, et ma ei ole päris kindel, kuidas seal käituda.
Meestetualetis on kõik selge: võimaluse korral jäta enda ja teise mehe vahele vähemalt üks tühi pissuaar ning vaata alati otse enda ette, nagu oleks seinakivides midagi eriliselt köitvat. Aga kuidas käituda Ally McBeali tualettruumis hoones, mis kahtlemata esindab e-Eesti parimaid külgi?
Mis siis, kui ma näen sisenemise ajal mõnda naisterahvast kraanikausi juures käsi pesemas? Kas peaksin tervituseks noogutama? Või tuimalt mööda tuhisema ja oma asja ära õiendama? Ja kas ühel pool asuvad kabiinid on mõeldud meestele ja teisel pool naistele?
Või kui kõik kabiinid on hõivatud, kus peaksin siis ootama, kuni keegi lõpuks väljub? Kas kabiinist väljuvale inimesele peaksin noogutama või pomisema nina alla «vabandust», nagu lennul üle Atlandi või muul juhul, kui kaks inimest püüavad teineteisest tihedas rahvamassis mööda pressida? Või tuleks oodata teisel pool klaasi – see on tõepoolest läbipaistev –, kuni kabiin vabaneb?
Ruum oli aga tookord tühi. Võisin kuulda, kuidas mu enda sammud marmorseinalt vastu kajavad. Ühe kabiini uks oli irvakil ning ma kiirustasin sinna, et oma toimetused kiiresti ära õiendada. Kabiinist väljudes seisis mu ees valamute rida.
Ruum, nagu öeldud, oli tühi ja rahulik nagu kirik tööpäeviti, niisiis ideaalne koht vaikseks mõtiskeluks, ja ma tegingi hetkeks pausi, et imetleda eesti tualettruumi majesteetlikkust. See oli veel kenam kui see, mida ma olin näinud Pegasuse restoranis. See oli Eesti tualettide katedraal.
Asetasin käed kraani alla. Ei midagi. Liigutasin käsi edasi-tagasi. Ei midagi. Tegin kätega suurema kaare. Ikka ei midagi. Kas liikumisandur on rikkis? Või olid Lõõtsa tualettruumi arhitektid otsustanud minu arvel natuke nalja heita?
Äkki olid nad rajanud Euroopa kõige moodsama ja kaunima tualettruumi käsitsi käitavate kraanidega? Sirutasin käe välja ja vajutasin nupule. Ei, see oli mõeldud käte seebitamiseks.
Hästi, seepi lähebki vaja. Kraani taga seinal paiknes veel üks kummalise kujuga objekt. Ehk oligi see sensor ja ma ei olnud lihtsalt oma käsi sellele piisavalt lähedale asetanud? Tegin kätega ümber hõbedase objekti kõikvõimalikke liigutusi. Ei midagi.
Siis tõstsin pilgu ja vaatasin ringi. Osaliselt oli see vaikne abikarje: ma lootsin näha paari sammu kaugusel kedagi, kes rõõmsalt käsi peseb. Osaliselt aga püüdsin selgusele jõuda, kas keegi näeb mind pealt.
Asi oli juba piinlikuks muutumas. Mul on kõrgharidus ja ma kuulun ühte maailma arenenumasse kultuuri. Kuidas siis on võimalik, et ma ei saa kraanist vett kätte? Võib-olla oli keegi hoones vee kinni keeranud? Aga ei, kabiinis oli ju veega kõik korras.
See ei olnud mulle päris esmakordne kogemus. Kunagi peatusin reisi ajal hotellis, kuhu oli paigaldatud ultramoodne dušš, ega suutnud kuidagi aru saada, mil moel peab sellega ümber käima.
Kõne administraatorile tekitas veel rohkem segadust, sest ma pidin muudkui jooksma vannituppa ja aina sikutama toda pisikest rõngakest kraani all, mida administraator üha uuesti kirjeldas. Lõpuks saatis ta kohale «inseneri», kes pidi isiklikult ette näitama, kuidas ma pean talitama.
Lõõtsa katedraalis polnud kellelegi helistada. Express Hotline niisuguste asjadega ei tegele. Ma olen veel liiga noor, et proovida 112, ja ega seegi poleks aidanud. Peast käis läbi mõte, et astuks õige seebiste kätega välja ja paluks ettekandjal näidata, kuidas kraanist vesi kätte saada.
Asusin uurima veidra kujuga nuppu seinal. See oli korraliku seebi kujuline, tegelikult päris ilus. See oleks võinud kenasti olla mõni juhtimisseade tähelaeva Enterprise sillal, ainult et läheduses polnud ühtegi härra Sulut, kes oleks seda osavalt käsitsenud. Surusin nuppu vasakule ja paremale. Ei midagi.
Masenduses, sisemuses kirvendamas tunne, nagu oleks ma tualetis viibinud juba pool päeva ja ikka alles seebitamiseni jõudnud, virutasin kõvasti agregaadi pihta ning kraanist purskus vesi. Tohutu survega juga pritsis madalas disainkraanikausis nii võimsalt, et kogu mu püksiesine sai läbimärjaks.
See ei viinud veel mu mõtteid mainitud ajakirjaartiklile, kus õpetati hakkama saama märgade pükstega. Vastasel juhul oleks ma kiiresti mõistnud, et probleem on lahendatud, ning asunud väljudes otsekohe süüdistama vigast veevärki.
Selle asemel tuli mul hoopis pähe lame nali, mida kõneldi pärast Ameerika kosmosesüstiku traagilist plahvatust: «Millised olid viimased Challengeri pardal kõlanud sõnad? – Hei, mida see nupp teeb?»
Ent ma olin olnud maksimaalselt hoolikas, kaalunud probleemi iga mõeldava nurga alt, sama metoodiliselt nagu tarkvarainsenerid, kellega ma pidin samal päeval kohtuma ja kellest ma pidin seejärel kirjutama.
Ma tundsin, et mind on tüssatud, minu üle on nalja heidetud. Kui keegi oleks naerma puhkenud, oleks ma lausa kergendust tundnud. Nüüd pidin aga vaikides alandust taluma.
Ma manasin maapõhja Ally McBeali tualettruumid ja e-Eesti, kogu selle maa, mis paistis nii kangesti tahtvat tõestada oma modernsust, et oli valmis ostma mis tahes totra kaadervärgi, mida libekeelsed sanitaarseadmete müütajad pakuvad.
Võtsin pintsaku seljast ja asetasin üle käevarre. Nii varjas see kenasti kõik ära. Suundusin läbi kohviku tagasi kabinetti, kus mind ootas ees kohtumine. Tarkvarainsener oli juba valmis. «Ma võtan teie pintsaku,» sõnas ta kapi poole noogutades.
Siis tuligi mul see artikkel meelde. Ulatasin talle enesekindlalt pintsaku. Nägin, et kui ta seda riidepuule riputas, volksas tema pilk alla. Ta vaatas viisakalt kõrvale, aga oli juba hilja. «Te peaksite ilmselt helistama hoone haldurile,» laususin valju häälega. «Seal all tualettruumis purskas mulle vett peale.»
«Küllap vist,» vastas ta. Mu sõnad olid andnud talle võimaluse avalikult möönda laigu olemasolu minu pükste ülemisel poolel. «Minuga juhtus ka kord nii,» ütles ta. «Ainult et see oli mu tüdruk, kes mulle joogi peale ajas.»
«Ahah, no muidugi,» kohmasin vastu, tundes hämmastust, kui hiilgavalt oli insener lahendanud mind painava probleemi, ja veelgi enam tema enda seletuse üle, mis oli palju usutavam kui artiklis pakutu.
Pikemalt mõtlemata korjasin üles oma mapi, asetasin selle otse enda ette ning liikusin hoolikalt ennast mehe taha hoides konverentsisaali suunas.