Aasta erutavaim küsimus oli, millega küll köidab Edgar Savisaar noori naisi. Muidugi, võimul on võrgutav toime. Vilja Savisaar täpsustab, et tema värske eksabikaasa pakub kindlustunnet. Edgaroloog Abdul Turay rõhutab Tallinna linnapea seksikust.
Mart Kadastik: Eesti unistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent õhus pole kirge ega tänaval trammi nimega Iha. Pigem on Savisaar või tema nutikad abilised läbi lugenud raamatu poliitika ja popkultuuri turundusvõtetest.
Need on hämmastavalt sarnased: lihtsad ja korduvad sõnumid, persoonikesksus, provokatiivsus. Nii poliitikas kui popkultuuris on tõe kriteeriumiks populaarsus.
Itaalia peaminister Berlusconi ei näita end juhuslikult koos nägusate poplauljate ja modellidega. Atraktiivsete naiste lähedus aitab hoida vananeva poliitiku elujõulist kuvandit. Iseasi, kas atraktiivsus peab tingimata seisma pikkadel jalgadel.
Kes osutus 2009. aastal enim kuulatud ja vaadatud artistiks üle ilma? 48-aastane Susan Boyle, brittide «Talendijahis» laulnud abikokk. See on ka ainus amet, mida Boyle on elus pidanud (kaks nädalat). Tema ainsaks seltsiliseks on kass. Inglise ajakirjandus ristis uue staari Susie Simple’iks.
Juba on kohal ka poliitikud. Peaminister Brown saatis Boyle’ile psühhiaatriahaiglasse tervituse. President Obama kutsus teda Valgesse Majja. Ameeriklaste heldimus on mõistetav: taas kord täitus American dream (sedapuhku küll Inglismaal). Isegi arengupeetus ei peata püüdlikku inimest. Feministid rõõmustasid šovinistliku müüdi purunemise üle: ka neil naistel, kes pole noored ega seksikad, on õigus nautida tähelepanu.
Mitte ei tea, kas tunda rõõmu või piinlikkust. Kas peaks Boyle’i jumaldama või haletsema? Kas juhtunu tõestab avaliku ruumi demokratiseerumist või selle ülimat küünilisust, ebadiskreetsust? Kunas hakkavad «lihtsad Suusid» ilma tegema poliitikas? Äkki juba teevadki? Sest mida keerukam maailm, seda primitiivsemaks muutuvad sõnumid, mida inimesed soovivad kuulata.
Eestis on teisiti, mõtlesin ERSO ja Filharmoonia Kammerkoori oivalisel jõulukontserdil. Schubertist enamgi vapustas mind solist: nii ilusat ja nii rasedat sopranit polnud ma eales näinud. Isegi dirigent nihutas oma puldi kõrvale, andmaks ruumi lavale ilmunud täiuslikkusele.
Eestlased ei ole indiaanlased, kes pagevad metsa sünnitama. Lapseootel laulja Kädi Plaas astus publiku ette otsekui tarkuse ja julguse, sisemise ja välise ilu harmoonia kehastus. Tema elujõud oli ehe, mitte turundusvõte. Niimoodi ma vähemalt kujutlesin.
Kultuur erinebki popkultuurist ja poliitikast selle poolest, et jätab alles ideaalid.
Sündimusrohket uut aastat!