Eraparklas saadud leppetrahvid on mitme juristi hinnangul kehtetud, sest parklate tingimusi tutvustav liiklusmärk üksi ei saa olla kahepoolse lepingu aluseks.
Juristid kahtlevad eraparklate leppetrahvide kehtivuses
3. veebruar 2010, 00:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuari esimese esmaspäeva hommikul veerand kaheksa ajal sõitis end haigena tundnud mees (nimi toimetusele teada – toim) Mustamäele Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. Jättis auto parklasse ja astus majja.
Asjaajamine võttis aega ning kuna mehega kaasas olnud abikaasal oli kiire, astus naine 15 minuti pärast majast välja, et autoga minema sõita. Sellest veerandtunnist piisas, et leida esiklaasilt parkimiskviitung ehk leppetrahv 500 kroonile.
Ei teadnud, et tasuline parkla
«Väljas oli pime ja kuna seal pole kunagi varem tasulist parkimist olnud, ei osanud seda ka järele vaadata,» meenutas mees. Mingisugust tõkkepuud samuti ei olnud. «Alles siis märkasin, et ka sees oli tahvel, kuhu oli märgitud, et parkimine on tasuline.»
Mees märkis, et kirjutas parkimise teenust pakkuvale Cityparkile kirja, seletas olukorra ära ning saatis ka arstilt saadud paberid, ent teenusepakkuja ei näinud põhjust palvet rahuldada.
«Kui ma vaatan leppetrahvi, pole ma kindel, et see on õiglane, sest ma pole ju sisuliselt mitte kellegagi lepingut sõlminud,» arutles ta. Nii pöördus ta juristide poole, et asja selgust tuua. Tuleb rõhutada, et küsimus ei puuduta üksnes Cityparki, vaid ka teisi samalaadseid parklaid.
«Küsimus on selles, kas liiklusmärgi kaudu on võimalik lepingut sõlmida. Meie arvates seda teha ei saa, sest inimene mõistab liiklusmärki kui käitumisjuhist liikluses,» rääkis vandeadvokaat Ants Karu. «Samas on lepingute puhul oluline, et kui kaks inimest sõlmivad lepingu, siis üks pakub tingimused, teine mõtleb need läbi ja ütleb, kas on nõus või mitte. Leping ei saa sõlmuda kogemata,» selgitas jurist.
«Liikluseeskirjaga saab anda korraldusi liikluse korraldamiseks, muu hulgas ka avalik-õigusliku parkimistasu puhul, mis on tegelikult kohalik maks,» rääkis Karu. «See on korraldus ja seda saab liiklusmärkidega liiklussfääris kommunikeerida, küll aga ei saa lepingut sõlmida.»
Karu nentis, et oma maa peal võib igaüks parkimist korraldada, aga selleks tulebki sõlmida leping, kus pooled peavad selgelt aru saama, mida nad teevad, ning tahtma seda teha. «Kui inimene märki ei näe, siis lepingu sõlmimise ettepanek ei ole temani lihtsalt jõudnud,» märkis Karu.
Samuti olevat küsimärgi all leppetrahvi suurus. «See on ebamõistlik, kuna näiteks Mustamäe haigla juures on parkimiskellaga üks tund parkimist tasuta ning edasi iga tunni eest kümme krooni, kuid leppetrahv on 500 krooni,» selgitas Karu. Nii on ühe tunni valesti parkimise eest trahv 50 korda suurem kui põhisumma.
Jurist soovitab mitte maksta
«Kohtupraktika järgi ei tohiks leppetrahvi maksimaalne suurus tavapäraselt ületada põhinõuet ehk kui parkimistasu on kümme krooni, siis ei tohiks see ületada kümmet krooni,» rääkis ka advokaat Margus Poola. Erand oleks mõeldav siis, kui parklaomanikule on tekkinud suurem kahju.
500-kroonist trahvi võib küll käsitleda karistusena, kuid Poola sõnul Eesti eraõigus karistuslikke kahjuhüvitisi ei tunne, see on pigem angloameerika teema.
Mida siis teha, kui inimene saab seesuguse leppetrahvi? «Ma soovitaksin ära unustada,» pakkus Karu ning lisas, et kui tulevad meeldetuletused, võiks saata vastuse: «Ma pole teiega kunagi lepingut sõlminud ja seetõttu on leppetrahvi nõue tühine.»
Poola rõhutas siiski, et kui kohtust saabub kiirmenetluse makseettepanek, tuleb sellele vastata. Piisavat ka ühest lausest, et te pole nõus, sest vastasel juhul mõistab kohus trahvi välja. Karu märkis, et kui Citypark pretensiooni ei rahulda, on järgmine samm kohtusse pöördumine.
Cityparki juhatuse liikme Margus Risti hinnangul saab parkimistingimuste avalikku väljapanekut parkla sissepääsu ees lugeda pakkumuseks parkida auto teatud tingimustel. «Isik võtab selle pakkumuse vastu, kui ta pargib auto parklasse,» seletas ta.
Risti märkis, et kui parklatingimuste osas jääb juhile midagi arusaamatuks, on infotahvlitel ka parklaoperaatori kontaktandmed. Samuti olevat märgid sissepääsude juures.
«Leiame, et parklas liiklemine nõuab samasugusel tasemel hoolsust ja tähelepanelikkust nagu liiklemine teedel,» selgitas Risti. Leppetrahvi suurus on võetud selle järgi, et trahv peaks igal juhul ületama parkla kõige kallimat päevast parkimistasu. Vastasel juhul tekib olukord, kus sõidukijuhil on odavam saada trahv kui parkimise eest tasuda.
Kommentaar
Ivi Papstel
justiitsministeeriumi avalike suhete talituse juhataja:
See, kas konkreetsel juhul on leping tekkinud või mitte või kas lepingu tüüptingimused on ebamõistlikult kahjustavad või mitte, on konkreetse vaidluse teema ja justiitsministeeriumil ei ole võimalik seda hinnata.
Küll aga võib märkida, et selliseid leppetrahve ei saa määrata karistusõiguslikus ega haldusõiguslikus tähenduses. Kui isik, kes sellise leppetrahvi kohta mingi teate saab, seda vabatahtlikult ära ei maksa, peab lepingu teine pool minema tema vastu kohtusse. Kui parkija väidab, et tema ei ole lepingut sõlminud, peab hageja tõendama, et poolte vahel on kehtiv leping. Alles jõustunud kohtulahend on täitedokument, millega saab minna täituri juurde. Samas, kui kohus ettevõtja hagi rahuldab, tuleb kostjal lisaks tasuda ka menetluskulud.
Kuna selliste leppetrahvidega on väga sarnased parkimise viivistasu otsused (või õigem oleks öelda, et leppetrahvid tehakse taotluslikult sarnaseks viivistasu otsustega), ei tee inimesed neil vahet ja arvavad, et ka leppetrahvi teade on täitedokument.