Ärimaailma juhid võivad nüüdsest valimised USAs sisuliselt ära osta – see on väga ohtlik poliitilisele kultuurile kogu maailmas, tõdeb Noam Chomsky.
Noam Chomsky: USA demokraatia äriilma ikke all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuarikuu 21. päev läheb musta päevana USA demokraatia ja selle allakäigu ajalukku. Sel päeval otsustas USA ülemkohus, et valitsus ei tohi keelata korporatsioonidele valimistega seotud poliitilisi kulutusi. See otsus mõjutab sügavalt valitsuse poliitikat nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.
Selline otsus süvendab veelgi USA poliitilise süsteemi minekut ärimaailma kontrolli alla. Ajalehe New York Times toimetuse meelest annab see löögi otse demokraatia südamesse ning sillutab korporatsioonidele teed oma hiiglaslike kaugaste kasutamiseks valimiste mõjutamisel ning valitud ametnike sundimisel täitma oma tahet.
Ülemkohus langetas otsuse häälte vahekorraga 5:4, mille puhul neljale reaktsionäärist kohtunikule (keda ekslikult nimetatakse konservatiiviks) lisandus ülemkohtunik Anthony M. Kennedy. Ülemkohtu esimees John G. Roberts juunior valis välja kohtuasja, mida oleks kergesti saanud lahendada ka märksa kitsamalt, ning tegutses jõuliselt selle nimel, et kohus langetaks kaugele ulatuvate tagajärgedega laiema otsuse, mis tühistab viimase sadakonna aasta pretsedendid, millega piirati korporatsioonide rahastamisvõimalusi föderaalvalimiste kampaaniates.
Nüüd võivad ärimaailma juhid valimised sisuliselt ära osta ega pea selleks enam kasutama keerukaid kaudseid meetodeid. On hästi teada, et ärimaailma eraldised, mis mõnikord on varjatud väga keeruka võrgustiku taha, võivad osutuda valimistel kaalukeeleks ning seeläbi mõjutada poliitikat. Kohus andis niisiis senisest tunduvalt suurema võimu elanikkonna väikese osa kätte, kes domineerib majanduselus.
Poliitökonoom Thomas Fergusoni «poliitika investeerimisteooria» ennustab väga edukalt valitsuse poliitikat pikema aja lõikes. Selle kohaselt on valimised sündmused, mille puhul erasektori mõjuvõimsad segmendid teevad koostööd ning investeerivad ühiselt, et saada riik oma kontrolli alla. 21. jaanuari otsus annab nende käsutusse veelgi rohkem vahendeid toimiva demokraatia õõnestamiseks.
Otsuse taust on kõnekas. Kohtunik John Paul Stevens nentis oma eriarvamuses: «Me oleme ammusest ajast olnud seisukohal, et korporatsioonidega seotu käib põhiseaduse esimese paranduse alla.» See parandus teatavasti garanteerib sõnavabaduse, sealhulgas poliitiliste kandidaatide toetamise. 20. sajandi algul lähtusid õigusteoreetikud ja kohtud ülemkohtu 1886. aasta otsusest, et korporatsioonidel, «kollektiivsetel juriidilistel isikutel», on samasugused õigused nagu lihast ja luust inimestel.
Niisuguse klassikalise liberalismi vastu suunatud rünnaku mõistsid teravalt hukka hääbuma kippuvad konservatiivid. Christopher G. Tiedeman nimetas seda põhimõtet hädaohuks üksikisiku vabadusele ning Ameerika osariikide kui rahvavalitsuste stabiilsusele.
Morton Horwitz kirjutab klassikaks kujunenud õigusajaloos, et korporatiivse isiku põhimõte arenes üheskoos võimu kaldumisega aktsionäride käest juhtide kätte, mis tipnes doktriiniga, et «juhatuse võim... kattub korporatsiooni võimuga». Hiljem on korporatsioonide õigusi üüratult laiendatud, eriti ekslikult vabakaubanduslepinguteks nimetatud dokumentidega, nii et need ulatuvad selgelt kaugemale kui mis tahes muude «isikute» puhul. Nende lepingute alusel võib näiteks General Motors Mehhikosse tehast rajades nõuda, et teda koheldaks nagu iga teist Mehhiko ettevõtet («kohtlemine riiklike seaduste alusel») – mis erineb põhjalikult näiteks lihast ja luust mehhiklase õigustest, kes võib jäädagi taotlema «kohtlemist riiklike seaduste alusel» või kas või minimaalseid inimõigusi New Yorgis.
Sajandi eest kõneles tollal akadeemilist leiba maitsnud Woodrow Wilson Ameerikast, milles suhteliselt väike inimrühm, nimelt korporatsioonide juhid, on omandanud võimu ja kontrolli riigi jõukuse ja äritehingute üle ning muutunud valitsuse enda rivaaliks.
Tegelikult on need «väikesed rühmad» aina enam kujunenud valitsusohjade tõmbajaks. Robertsi ülemkohus annab neile veel suurema võimutäiuse. 21. jaanuari otsus tuli vaid kolm päeva pärast teist jõukuse ja võimu triumfi: Massachusettsi «liberaalse lõvi», kadunud senaatori Edward M. Kennedy asemel valiti ametisse vabariiklane Scott Brown. Browni valimist käsitleti rahva vastuhakuna liberaalsele eliidile, kes hoiab enda käes valitsemisohje. Hääletamisandmed kõnelevad aga hoopis teist keelt.
Browni valimisele aitas kaasa suur osalemisprotsent jõukates eeslinnades ning vähene osalus valdavalt demokraate pooldavates kesklinnades. Wall Street Journali ja NBC küsitlus näitas, et 55 protsenti vabariiklaste poolt hääletajatest ütles, et nad on «väga huvitatud» valimistest, samas kui demokraatide poolt hääletajatest oli selliseid ainult 38 protsenti.
Niisiis, tulemused olid tõepoolest vastuhakk president Obama poliitikale. Jõukate silmis ei ole ta teinud piisavalt, et muuta neid veel rikkamaks, vaeste silmis aga on ta teinud just liiga palju, et rikkad võiksid veelgi enam rikastuda.
Rahva meelepaha on mõistetav, kui arvestada, et tänu väljaostudele võivad pangad õilmitseda, samal ajal kui tööpuudus on kerkinud kümnele protsendile. Tööstuses on iga kuues inimene tööta – sellist taset nähti viimati suure majanduskriisi ajal. Et majanduses aina suureneb finantssektori osakaal ning kahaneb tööstussektori tähtsus, on väljavaated kadunud töökohti taastada õige kesised.
Brown ise esitles ennast 41. häälena tervishoiureformi vastu, see tähendab, mehena, kelle hääl õõnestab senati enamuse võimu.
Tõepoolest, Obama tervishoiuprogramm tõusis Massachusettsi valimistel tähtsale kohale. Uudiste pealkirjad ei valetanud, kui väitsid, et inimesed kalduvad sellele vastu seisma. Küsitlustulemused selgitavad selle põhjust: kava ei läinud piisavalt kaugele. Wall Street Journali ja NBC küsitlus näitas, et enamik valijaid ei olnud rahul ei sellega, kuidas käsitleb tervishoiuprobleeme Obama, ega ka sellega, kuidas neid käsitlevad vabariiklased.
Samasuguseid tulemusi leiab viimastest üleriigilistest küsitlustest. Küsitletutest pooldas 56 protsenti riikliku tervisekindlustuse võimalust ning 64 protsenti Medicare’i maksereformi. Mõlemast kavast on loobutud.
58 protsenti usub, et valitsusel peaks olema õigus pidada läbirääkimisi ravimihindade üle nagu teisteski riikides, Obama on aga suurtele ravimifirmadele kinnitanud, et ei kavatse seda nõuet läbi suruda.
Enamik pooldab kulude kärpimist, mis oleks igati mõttekas, sest USAs on kulutused tervishoiule pea kaks korda suuremad kui teistes tööstusriikides, tervishoiu olukord aga samas väga kesine.
Kuid kulude kärpimisest ei saa juttugi olla, kui ravimifirmade kaukasse voolavad endiselt miljonid ning tervishoid on sisuliselt ja USA-le ainuomaselt pea täielikult reguleerimata erakindlustuskompaniide käes. 21. jaanuari otsus rajab uued barjäärid, mis ei võimalda leida lahendust tõsisele tervishoiukriisile ega tegelda rahuldavalt teistegi kriitiliste probleemidega, näiteks silmapiiril terendavate keskkonna- ja energiakriisidega. Avaliku arvamuse ja avaliku poliitika lõhe aina süveneb. Kahju Ameerika demokraatiale pole aga võimalik isegi hinnata.
Noam Chomsky on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi keeleteaduse ja filosoofia emeriitprofessor.
©The New York Times Syndicate