1994. aasta 6. juunil asutati Hella Hundi kõrtsis Ausate Maksumaksjate Ühing, mis lubas propageerida maksude tasumist ja alandamist. 13 asutajaliikme hulka kuulus ka aastatuhande vahetuse ebapopulaarseim minister Mihkel Pärnoja, toonane riigikogu liige, kirjutab Hindrek Riikoja.
Kas need 13 värvikat isiksust meelitasid ühingusse üllad aated ja ideed või kõrtsi kassas ühingule avatud 500-kroonine krediit – toona võis sellise summaga mägesid liigutada – on tagantjärele raske meenutada ja ega see kõige olulisem olegi.
Märkimisväärne on pigem see, et kuigi avalikkuse teadvusesse jõudis poliitik Pärnoja 1999. aastal, asudes majandusministri postile, oli ta Eesti poliitikas aktiivselt tegev juba märksa varem.
Pärnoja pääses riigikokku Mõõdukate nimekirjas 1992. aasta valimistel. Kuigi mehe häältesaak ei olnud külluslik ei siis ega ka järgmistel valimistel, kuulus ta ka kahe järgmise riigikogu koosseisu. Poliitikast loobus mees pärast ministrikohalt tagasi astumist 2001. aasta sügisel ja kuigi täitis pärast seda veel ka rahvaesindaja kohustusi, eelistas jääda tagaplaanile.
Eesti ajalukku kirjutas ta ennast aga Eesti Raudtee enamusosaluse erastamise ning riigi püüuga erastada osaliselt Narva Elektrijaamad. Kui 2001. ja 2002. aastal oli avalikkus ja suurem osa poliitikuid selgelt veendunud, et kroonikas märgitakse Pärnoja ära paariana, siis nüüd julgetakse juba tunnistada, et ei olnud ta nii patune ühtigi.
Toonase riigikogu liikme ning hilisema majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneni sõnul pandi Pärnojale omal ajal süüks ikkagi otsuseid, mis olid tegelikult valitsuse kollektiivsed otsused.
«Poliitiline kultuur oli tollal selline,» meenutab ta. «Eestis on nii, et kui inimene hakkab avalikkuse teerulli alla jääma, siis on väga raske selle alt välja tulla. Selles mõttes sattus ta sellesse ametisse halval ajal.»
Kaasvõitlejad üllatasid
Sama on hiljem tunnistanud ka Pärnoja, kelle sõnul on ta kibestumusest üle saanud, kuid üllatunud, et kaasvõitlejad nii käituda võivad. «Kui rünnakud muutusid nii teravaks, et keegi ei tahtnud, et teda auklikuks lastaks, siis hakati kõrvale hoidma,» meenutas ta ühes usutluses.
«Võib-olla juhtus see aastal 2001, kui erastamisagentuuri nõukogu oli oma otsuse teinud ja tegelik lahing peale hakkas. Siis oli tulistajaid. Kuna mu ametikoht nägi ette, et pidin seda tööd tegema, siis ega ma sellest kuskile pääsenud, aga teised sellesse oma nina väga ei toppinud,» ütles Pärnoja.
Nii Eesti Raudtee kui Narva Elektrijaamade erastamist, mille käiku Pärnojale eelkõige ette heideti, hakati aga ette valmistama juba enne tema ametisse asumist.
Eesti Raudtee 66 protsendi aktsiate omanikuks sai suuresti tema osalusel Baltic Rail Service (BRS), kes oma miljardikroonise pakkumisega jäi konkursil teiseks.
Skandaali põhjustas ka tõik, et riik maksis erastamisprotsessis kümneid miljoneid konsultatsioonidele, millest hiljem kasu ei olnud. Lisaks osalesid konkursil mitmed aferistid, kellesse minister suhtus kui tõsiseltvõetavatesse partneritesse.
Elektrijaamade osaluse müügist viimaks aga asja ei saanudki, sest ostjaks olnud rahvusvaheline firma NRG Energy osutus maksujõuetuks.
Kriitikat pälvis protsessis aga eelkõige see, et valitsus ja vähemalt vormiliselt Pärnoja ise surusid elektrijaamade osalust NRG-le peale veel ajal, kui avalikkusele oli ammu selge, et tulu teenib tehingust vaid uus osanik, mitte riik ja Eesti Energia.
Kollektiivne vastutus
Pärnoja sõnul olid toona mõlemad tehingud hoolimata avalikkuse kriitikast majanduslikult põhjendatud ning praeguseid fakte ja teadmisi võib pidada tagantjärele tarkuseks.
Eesti Raudtee taasriigistamiseni jõuti ju eelkõige seetõttu, et uus omanik ja riik ei suutnud omadega hakkama saada. Oleks riigi ja BRSi suhted paremad olnud, poleks riik tõenäoliselt ka firma aktsiaid tagasi ostnud.
Kunagine poliitik ning erastamisjärgselt ka Eesti Raudtees töötanud Raivo Vare meenutab aga, et tegelikult lubas omal ajal osa Pärnojale süüks pandud sammude eest vastutuse võtta toonane teede- ja sideminister, kes otsustamise ajal aga vaikselt tagaplaanile jäi.
«Poliitikas on alati nii, et vastutus on kollektiivne, aga süüdi jääb üks,» lausus Vare. «Ega tema ei mõelnud asju välja, aga tema oli minister.»
Praegu töötab Pärnoja Tartu Ülikoolis administratsioonidirektorina ning väga avalikkuse tähelepanu alla ei tiku. Poliitikasse naasmise üle on mees avaldanud kahtlust, et vaevalt paljud teda seal hea meelega taas näeksid.
«Poliitikuna oli ta tugev ja selliseid on alati vaja,» ütles Atonen. «Ühiskond oleks selleks valmis, sest ta ei teinud midagi kriminaalset ja halba. Need otsused, mille üle praegu vaieldakse, on olnud poliitilised ja nende põhjal ei saa inimest igavesti süüdistada.»
Sellest hoolimata Pärnoja naasmisesse väga ei usuta. Vare sõnul on erakondades praegu palju karjääriinimesi, kes ei taha konkurendina näha Pärnoja-sugust reaalselt mõtlevat inimest. «Selline võimekas tegelane on neile ohuks ja teda ei taheta tagasi,» usub ta.
«Kuhu nad kadusid?» on uus rubriik, kus Postimees otsib üles tuntud inimesed, kes on avalikkuse silmist kadunud.
----------------------------------------------------
Kommentaar
Toivo Jürgenson, teede- ja sideminister Pärnojaga samas valitsuses:
Elu on väga mitmepalgeline ja ühest hinnangut on toonastele sündmustele raske anda. Need olid rasked ja kiiresti muutuvad ajad, kuid suhtumised ja hinnangud tulevad ja lähevad.
Mart Laari mõlemad valitsused said omal ajal palju kriitikat, kuigi tagantjärele tuleb tunnistada, et toonased otsused viisid Eestit edasi.
Siis kritiseerimist leidnud asjad ei alanud ega lõppenud, kui Pärnoja võimul oli. Suur osa nendest protsessidest ei ole tegelikult siiani läbi ja mõistlikku lahendust leidnud.
Näiteks energeetikas on need struktuurimuutused siiamaani ellu viimata. Need otsused ei olnud omal ajal ju Pärnoja otsused, vaid ikka valitsuse omad. Näiteks NRG asi hakkas pihta juba Tiit Vähi valitsuse ajal.
Ta oli väga meeldiv tööpartner, põhjalik, suhtus asjadesse tihti skeptiliselt ning julges ja tahtis küsida.
Raske on öelda, kas Pärnojal poliitikasse tagasiteed on – eelkõige sõltub see temast endast.