Laupäeval seisab Läti rahval ees hääletus, millega selle algataja, ametiühingute keskliit, soovib muuta Läti põhiseadust.
Veiko Spolitis: Läti riigi demokraatia neelab ligi 93 miljonit krooni
28. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaanitavate muudatustega omandaks kümnendik Läti valijaskonnast ehk 140 000 inimest õiguse algatada parlamendi laialisaatmine. Sellega oleks Läti euroliidus ainuke ja Liechtensteini kõrval teine riik Euroopas, kus valijail on nii suured õigused.
Praegu sätestab Läti põhiseadus, et selline õigus on vaid presidendil. Presidendi tegevusvabadus on aga kitsendatud, sest juhul kui presidendi algatatud laialisaatmise referendumil ei peaks kogunema poole valijaskonna hääled (750 000 valijat), siis on parlamendil omakorda õigus president ametist tagandada.
Kavandatavate põhiseaduslike muudatuste suurim miinus on asjaolu, et Lätis võib välja kujuneda olukord, kus rahulolematud ühiskonnagrupid saaksid hoida riigi poliitilist süsteemi pidevas «referendumite stressis».
Vastuseks kriitikuile tuleb siiski öelda, et põhjus parlamendi laialisaatmiseks peab olema tõesti erakorraline. On ju laialisaatmise protseduur piisavalt aeganõudev, keeruline ja kallis, et seda pidevalt kasutada.
Pensioniseadus Tšiilist
Kui 756 000 Läti valijat laupäeval «jah» ütleksid või rahvahääletus napilt luhtuks, siis on võimalikud kaks arengustsenaariumi. Esiteks, hääletuse positiivse tulemuse korral võib eeldada, et hääletuse algatajad (ametiühingud ja opositsioonierakonnad) otsustaksid ebaseaduslikult valitud parlamendi tagasi kutsuda.
Sellisel juhul läheb jälle tarvis valijaskonnast kümnendiku inimese (ligikaudu 140 000 inimest) notariaalselt kinnitatud allkirju. Kui need õnnestub kokku koguda, siis tuleb kuulutada välja referendum, kus parlamendi laialisaatmiseks läheb tarvis poolte viimastel valimistel käinud valijate hääli.
Kui laupäevasele rahvahääletusele saabub vähem kui pool miljonit valijat, siis jätkub Läti valitsemine arvatavasti vanaviisi. Viimased sotsioloogilised uurimused aga tõestavad et 480 000 – 970 000 Läti kodanikku soovivad 2. augusti rahvahääletusel pigem või kindlasti osaleda.
Vaid kolm nädalat hiljem, 23. augustil toimub Lätis juba järgmine rahvahääletus, kus alles loodava Teise Poliitika erakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Pensionäride Liidu algatusel alustati allkirjade kogumist pensioniseaduste muutmiseks. Kui need muudatused leiavad heakskiidu poolte valijate seas, siis muudetakse praegust tava, mille kohaselt saab valitsus oma eelarve puudujääki manipuleerida tänu sotsiaalfondi rahale, mis Lätis laekub lisaeelarvesse.
Pensioniseaduste muudatused on keerulisemad ja viitavad kahele strukturaalsele probleemile. Pärast taasiseseisvumist kasutati Läti pensionisüsteemi rajamisel Tšiili mudelit, kuid viimane on jätkusuutlik tänu oma kodumaa positiivsele demograafilisele situatsioonile ja maavaradele. Lätis maavarad puuduvad ja demograafiline olukord on selline, et kui praeguseks on ligikaudu 60 töötajat 40 pensionäri kohta, siis 2020. aastaks on seis vastupidine – 60 pensionäri 40 töötaja kohta.
Rahvahääletuse algatajad soovivad teha lõppu vastutustundetule olukorrale, kus ligi 20 000 inimese pension on väiksem kui elatusmiinimum. Seepärast on muudatuste autorid teinud ettepaneku üle vaadata üksikisiku ja ettevõtte tulumaksu, käibemaksu ja kapitali maksu piirmäärad ning jaotada ümber protsendid, mida ettevõtja tasub keskvalitsusele ja mida omavalitsusele.
Kahepalgeline valitsus
Põhjus, miks kaks rahvahääletust toimuvad eraldi, peitub valitsevate erakondade küünilisuses. Mõlema rahvaalgatuse autorid esitasid oma ettepanekud peaaegu ühelajal, kuid kartuses, et kumbki hääletustest võib ka positiivse tulemuse saada, mis tähendab valitsusliikmeile oma kohtadest ilma jäämist, otsustasid koalitsioonierakonnad referendumid eraldi korraldada.
On irooniline, et praeguse kokkuhoiupoliitika ajastul levitab koalitsioon rahva seas kuulujutte justkui oleks rahvahääletuse korraldajad vastutustundetud raharaiskajad, kuid on samal ajal nõus ühe 46,3 miljoni kroonise referendumi asemel korraldama kaks.
Tuleb tõdeda, et demokraatia on kulukas. Selleks, et seadusvastaselt valitud parlament laiali saata, on Läti ühiskond nõus kõrget hinda maksma – mõlemad rahvahääletused kokku lähevad maksma 92 669 588 miljonit krooni.
Sellise hinna eest loodab Läti kodanikuühiskond teha lõpu oligarhiliste perekondade võimutsemisele.
Vanaviisi edasi minnes on oht, et praegune Lätit valitsev konservatiivne võimuliit jätkab samm-sammult taganemist Euroopa Liidu väärtustest, ja uskudes kergemeelselt idanaabri energiaharu esindajate lubadusi, muudab Läti kaheldava reputatsiooniga «transiidivabariigiks».