Eakas küüditaja palub pisarsilmi vabandust (1)

Risto Berendson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meenutus armeepäevilt – Rudolf Sisask noore mehena sõjaväemundris.
Meenutus armeepäevilt – Rudolf Sisask noore mehena sõjaväemundris. Foto: Erakogu

1949. aasta märtsiküüditamises osalenud, ent halva tervise tõttu kohtumõistmisest pääsenud endine julgeolekuteenistuse Muhumaa operatiivvolinik Rudolf Sisask puhkeb kolmel korral südamest nutma, kui soovib vabandust paluda eesti rahvale tehtud halva eest. See on Eestis esimene kord, kui genotsiidis süüdistatu avalikult andestust palub, kirjutab Sisaskil Viljandimaal külas käinud Risto Berendson.

Nähes, kuidas eelmisel nädalal oma 84. sünnipäeva pidanud Sisask küüditamisest rääkides pisaratega võitleb ja suurte raskustega sõnu suust saab, tundub see andekspalumine tõepoolest südamest tulevat.



«Ma tõesti palun vabandust, palun kogu südamest vabandust kõigi nende inimeste käest, kes Siberisse viidi,» ütleb ta Viljandimaal Heimtalis oma kahetoalises ahjuküttega korteris köögilaua taga istudes. Ja pisarad muudkui voolavad. «Kas sul ei oleks hinges, kui oled midagi väga vastumeelset kunagi pidanud tegema ja see kuni surmatunnini sul meelest ei lähe?»



Kahju hakkab vanast mehest. «Kui mind poleks seal olnud, oleks keegi teine pidanud seda tegema,» ütleb ta. «Mul oli süda nii raske. Need olid ju tavalised inimesed, kes viidi ära täiesti ilmaasjata. Mis sest, et dokumentides oli kirjas, et kulakud ja rahvavaenlased.»



Võeti laskurkorpusesse


Selle üle, et kaitsepolitsei ta inimsusvastastes kuritegudes süüdistatuna kohtu ette saatis, Sisask ei vaidlegi. «Mis teha, see oli ju genotsiid ja mina selles paratamatult osaline. Kui tehtud, siis peab vastust ka andma,» nendib ta. Tõsi, hiljem vabastati Sisask kehva tervise tõttu süüdistusest.



Kaugel Venemaal Kuibõševi oblastis Volga ääres sündinud ja kasvanud mehe Eestisse sattumine oli samavõrd paratamatu kui tema hilisem küüditamises osalemine. 1943. aastal võeti ta sundkorras sõjaväkke ja saadeti Eesti laskurkorpusesse.



Järgnesid lahingud Saaremaal Sõrve poolsaarel ja Lätis Kuramaal, kus Sisask haavata sai ning tervenedes Eestisse saadeti. Et laskurkorpuse veterane määrati sõja lõppedes Eestis mitmetele julgeolekus olulistele ametipostidele, ootas ka Sisaskit 1947. aastal julgeolekuteenistus ja töölähetus Saaremaale.



Sisaski teenistusaega Saaremaal mahtusid ka Nõukogude korra jaoks hirmuäratava kuulsusega metsavenna Elmar Ilbi ja tema jõugu jälitamine. «Mind saadeti valimiste ajaks Pihtla valda, sest oli teada, et sel ajal võib ümbruskonnas oodata ka metsavendade rünnakuid,» räägib Sisask. «Ühel hommikul tuldigi ja öeldi, et Ilp on naaberkülas kolhoosikorda pooldanud perekonna ära tapnud.»



Kuriteokohale sõitnud Sisask leidis eest köögilauas õllekruusi taga istunud surnud majaperemehe, kellele oli selja tagant kirvega kuklasse löödud. «Naine ja väike tütar olid sealsamas kõrval maha lastud,» ütleb ta. «Mina ei saa aru, kuidas nendest inimestest, kes kauplusi röövisid ja tavalisi inimesi tapsid, räägitakse nüüd kui vabadusvõitlejatest.»



Järgnes saatuslik 1949. aasta märts, kui Sisaski vastutusala oli Muhu saar. «Mind kutsuti Kuressaarde, et asju arutada. Sain ühe piirivalveauto peale ja sõitsin linna kohale,» meenutab mees. «Parteikomitees öeldi meile, et õhtul algab suur inimeste väljasaatmine ja meie vastutame julgeoleku eest. Meil olid kõhud tühjad ja tahtsime linna sööma minna, kuid majast välja meid ei lastud. Toodi vorsti ja saia ning kästi kohapeal süüa.»



Õhtul kamandati kõik autodele ja sõidutati mööda rajooni laiali. «Muhus Piiri külas oli külakoosolek, kus nimekirjad avati ja selle järgi siis inimestele kodudesse järele sõideti,» meenutab Sisask.



Küüditatute nimekirjas oli tema mäletamist mööda ka kuulsa rahvakirjaniku Juhan Smuuli onu. «Ma veel ütlesin külanõukogus, et miks te tema peate ära viima, kuid kohalikud võimumehed tahtsid ikka teisiti,» ütleb Sisask.


Esiti naasid küüditajad Smuuli onu juurest siiski tühjade kätega.



«Ütlesid, et ta lihtsalt ei tule kodust välja ja kõik. No ma pidin siis sinna ise kohale sõitma ja rääkima talle, et ta väljasaatmisest kuidagi ei pääse,» meenutab Sisask. «Ja ta lõpuks tuligi ilusti meiega kaasa.»



Muhust läks sõit edasi sadakonna kilomeetri kaugusele Saaremaa läänerannikule Jaagarahu sadamasse, kus inimesed laevale paigutamist ootasid. Sisaski sõnul tuli Jaagarahul tema juurde laskurkorpuse endine relvavend, kelle äsja sündinud laps oli koos emaga küüditatute seas.


«Nad olid paar päeva tagasi lapse saanud, kuid polnud ametlikult abielus.



Nii see naine nimekirja sattuski,» meenutab Sisask. «Ma siis helistasin kohe rajoonikomiteesse ja ütlesin, et siin tehakse küll suur viga, kui Nõukogude armees teeninud mehe naine koos lapsega minema viiakse. Ja nad pääsesidki Siberist.»



Veel ühe inimese päästis Sisask küüditamisest. See oli Kuressaares talle tuttavaks saanud nooruke kohvikumüüjanna. «Leida Nurmsalu,» mäletab Sisask naise nime, kelle ta Jaagarahu sadamas eest leidis. «Tema poolvend oli sõdinud partisanivägedes ja sellest piisas. Temagi sai koju tulema.»



Kuid ülejäänud läksid kõik. Täiesti ilmaasjata, ütleb Sisask nüüd, 60 aastat hiljem. Mehe väitel läks küüditamises osalemine talle nii hinge, et ta hiljem endalt isegi elu võtmist kaalus. «Mõtlesin enda mahalaskmisele, aga ei julgenud. Metsa minna ka ei saanud, sest siis oleks metsavennad mind tapnud. Piirid olid ka kinni ja nii polnudki midagi teha,» tõdeb Sisask.



«Kui meil 1953. aastal Türil koos paari kolleegiga viinavõtmise pärast pahandus tuli ja meid ähvardati parteist välja visata, panin mina oma parteikandidaadipileti sealsamas kabinetis lauale ja ütlesin vihaga, et mina võin otsekohe minna,» ütleb Sisask. «Ja nii ma julgeolekust lahti saingi.»



Vene ajakirjanikud külastasid


Järgnesid mõned aastad raudteel töötamist ja traktoristitöö Viljandi metsakombinaadis. «Heimtalis kolhoosis olin ma traktorist kuni pensionini,» ütleb ta.



Pärast seda kui Sisaski naine suri, elab ta oma korteris üksi. Tuleb 4600-kroonise pensioniga toime ega kurda. Vaid kaugemal elavad lapsed käivad aeg-ajalt külas ja aitavad mitme nädala jagu küttepuid tuppa ahju äärde tassida. «Ma ise liigun väga vähe. Muidu olen kohe perseli maas,» ütleb ta.



Tõsi, hiljuti käisid Sisaskit usutlemas ka Venemaa Novaja Gazeta ajakirjanikud, kellele Sisask rääkis sama juttu nagu meilegi. Ja nagu ajalehes avaldatud fotolt näha, võitles ka siis pisaratega.



«No mis ma teha saan, kui olen oma elus sellist asja pidanud nägema,» ütleb Sisask. «Ma ise Saaremaale kohtusse minna ei saanud, kuid saatsin sinna kirja, et ma palun inimestele tehtu pärast vabandust.»


Vana mehe põskedel voolavad taas pisarad.



Küüditajad kohtus


•    Küüditamisi puudutanud esimene kriminaalasi algatati Eestis 1995. aastal, kui kaitsepolitsei süüdistas endist ENSV siseasjade rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna ülemat Vassili Riisi, et too 1941. aasta juunis-juulis andis nõusoleku 1062 Eesti kodaniku arreteerimiseks või kohtuväliseks väljasaatmiseks.



•    1949. aasta märtsiküüditamise asjas jõuti esimese kohtulahendini 22. jaanuaril 1999, kui Tallinna ringkonnakohus mõistis endise Läänemaa operatiivvoliniku Johannes Klaasseppa (1921) süüdi 15 inimese väljasaatmises ning kahe inimese väljasaatmise katses, karistades teda kaheksa-aastase vangistusega tingimisi.



•    10. märtsil 1999 mõistis Pärnu maakohus süüdi endise Pärnumaa operatiivvoliniku Vassili Beskovi (1918), keda karistati seitsme pere (21 isiku) väljasaatmise ja kahe pere väljasaatmise katse eest tingimisi kaheaastase vanglakaristusega.



•    30. juulil 1999 mõistis Pärnu maakohus süüdi endise Pärnumaa operatiivvoliniku Mihhail Neverovski (1920–2000) 75 perekonna ehk 278 inimese küüditamiseks kindlakstegemises. Neverovski osales isiklikult kaheksa isiku deporteerimisel ja kahe isiku deporteerimise katses ning talle määrati karistuseks nelja-aastane vanglakaristus. Ringkonnakohus asendas selle tingimisi vangistusega.



•    17. märtsil 1999 luges Järva Maakohus endise Järvamaa operatiivvoliniku Vladimir Loginovi (1924–2001) süü inimsusvastastes kuritegudes (16 isiku deporteerimine) tõendatuks ja lõpetas kriminaalasja. Loginov suunati psühhiaatriahaiglasse sundravile.



•    31. oktoobril 2002 mõistis Tallinna linnakohus endise Harjumaa vanem­operatiivvoliniku Juri Karpovi (1921) süüdi 40 isiku deporteerimises ja 20 isiku deporteerimise katses. Karpovile mõisteti kaheksa-aastane vangistus tingimisi.



•    10. märtsil 2003 mõistis Saare maakohus küüditamises süüdi August Kolki ja Pjotr Kislõi, keda karistati kaheksa-aastase tingimisi vangistusega.



•    7. novembril 2006 mõistis Saare maakohus inimsusvastases kuriteos süüdi Vladimir Kase ja karistas tingimisi kaheksa-aastase vangistusega.



•    Märtsiküüditamises Saaremaal said süüdistuse 12 isikut: Saaremaa operatiivvolinikud Rudolf Sisask (1926), Stepan Nikejev (1924), Boris Loho (1918–2001), Albert Kolga (1924–2006); keskaparaadi töötaja August Kolk (1924) ning ENSV SMi Saaremaa osakonna miilitsad Pjotr Kislõi (1921), Viktor Martson (1921–2004), Vladimir Kask (1926), Heino Laus (1927–2006), Osvald Adamson (1927–2001), Leonid Maikov (1924–2001) ja Nikolai Žerebtsov (1921–2003).



•    Neist ainsana jätkub protsess Stepan Nikejevi üle, ülejäänud on surnud või vabastatud nõrga tervise tõttu.



•    Lääne ringkonnaprokuratuur esitas süüdistuse Hiiumaal 261 inimese küüditamist juhtinud Arnold Merile (1919–2009), kohtuprotsess lõpetati pärast Meri surma.



•    6. veebruaril 2008 tunnistati märtsiküüditamises Hiiumaal nelja perekonna (11 isiku) väljasaatmises kahtlustatavaks miilitsaoperatiivvolinik Vello Paltmann (1929–2009), ta suri kolm päeva enne istungi algust. (PM)

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles