Andres Kahar kirjutab kahetsusega kuulsaks saanud küüditaja Sisaskist, kes, näidates end masinavärgi tühise mutrikesena, jätkab nõukogude ametliku ajalookäsitluse joont.
Andres Kahar: miks tšekistid nutavad?
15. märts 2010, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähenemas on märtsiküüditamise aastapäev. Käesolev aasta on erakordne selle poolest, et esmakordselt 61 aasta jooksul kuulutab selle Eesti ajaloo kurva tähtpäeva saabumist nutva tšekisti ilmumine meediasse.
Ülemöödunud nädalal tutvustasid ajaleht Postimees (4.03) ja Kanal 2 eesti rahvale oma patte kahetsevat küüditajat, kunagist ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) ohvitseri Rudolf Sisaskit. Postimehes ilmus paar artiklit Risto Berendsoni sulest ja ka Kanal 2 uudistesaade «Reporter» andis Sisaskile võimaluse teleriekraanil oma kahetsust näidata.
Kui allakirjutanu ei oleks üle kümne aasta veetnud Nõukogude režiimi toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid uurides ja puutunud selle töö käigus kokku tuhandete ohvrite kannatustega, näinud nende pisaraid, siis võib-olla oleks tšekisti kurb saatus ka minu silmanurka liigutuspisara toonud.
Kahtlemata on positiivne, et küüditaja oma tegusid kahetseb. Soovimata küll kahelda Sisaski siiruses, tuleb tõdeda, et tema poolt ajakirjanikele räägitust kumab tugevalt läbi soov vähendada oma rolli küüditamises ning veeretada märtsiküüditamise ettevalmistamise ja läbiviimise vastutust teistele, julgeolekusüsteemist väljaspool olevatele kohalikele ametimeestele ja nn aktivistidele. Nii püüab ta end serveerida tühise, vaba tahet mitte omava mutrikesena suures repressiivaparaadi masinavärgis.
Sisuliselt jätkab Sisask sama joont nõukogude ametliku ajalookäsitlusega, mis vaikis julgeolekuorganite rollist ja püüdis toimunut serveerida kulakute ja külakurnajate vastase rahvaalgatusena.
Millest Rudolf Sisask ei rääkinud? Esiteks jättis ta täielikult varju oma osaluse küüditamise ettevalmistamises. Küüditatute arvestustoimikutes olevad dokumendid annavad aluse teda süüdistada osalemises 56 perekonna (227 inimese) küüditamise ettevalmistamisel. Kokku valmistas RJM Saaremaa osakond ette materjalid 369 pere väljasaatmiseks.
Töö seisnes perekondade koosseisu, elukohtade ning küüditamist välistavate asjaolude tuvastamises. Sisaski osalus ei piirdunud ainult Muhu elanikega. Teda on põhjust «tänada» ka kõigil Pöide vallast küüditatud ja küüditamisele kuulunud peredel, kaheksal Laimjala, kahel Pihtla, ühel Kuressaare ja ühel Kärla valla perekonnal.
Küüditamise läbiviimisel oli tal, nagu enamikul teistel RJM Saaremaa osakonna operatiivvolinikel, ülesandeks juhtida operatiivgruppi, mis pidi inimesed kinni võtma ja Jaagarahu sadamasse toimetama. Tema grupi ülesandeks oli küüditada perekonnad Kolk, Schmuul ja Auväärt. Kokku kaheksa inimest, kellest reaalselt viidi ära kuus.
Julgeolekuohvitserina koordineeris ta ka Muhu vallas tegutsenud ülejäänud kolme operatiivgrupi tegevust. Kokku küüditati Rudolf Sisaski juhtimisel Muhu vallast 46 inimest, seitse inimest jäi erinevatel põhjustel välja saatmata. Sisaski väited, et ta sai küüditamisest teada alles vahetult enne operatsiooni algust, on vastuolus dokumentaalsete tõenditega.
Ei maksa ka unustada, et julgeolekuohvitseride, sealhulgas ka Rudolf Sisaski jaoks oli Eesti Vabariigile lojaalsete kodanike represseerimine igapäevatööks pikkade aastate vältel. 1949. aasta märtsiküüditamine oli sellest tööst vaid üks, ilmselt ka nende endi jaoks kõige häbiväärsem episood.
Rohke pisaravoolu abil õnnestuski eakal tšekistil ekslikke müüte levitada. 6. märtsi Postimehes ilmunud Risto Berendsoni artiklist võime lugeda: «Kui üksikud erandid välja jätta, on Eestis seni genotsiidi tõttu kohtu ette astunud vaid etturitest käsutäitjad. Need, kes küüditatute nimekirjad kokku panid, on jäänud puutumata. Ja mitmedki neist elavad siiani meie seas. Pahatihti olid nende nimekirjade koostajateks tänaste ausate eestlaste endi esivanemad, keda ajendas kaaskodaniku peale kaebama kadedus või isiklik vaen. […] Kui vibutate rusikat kunagiste küüditajate suunas, kas olete ikka kindlad, et teie endi omaksed ja sugulased sellest süüst ka kaudselt täiesti puhtad on?»
Kahjuks ei ole ajakirjanik lahti seletanud, millele tema väited tuginevad. Jääb mulje, et need põhinevad peaasjalikult Sisaskilt kuuldul ja internetikommentaatoritelt saadud vastukajadel. Ebausaldusväärsemaid allikaid on nõnda tõsiste süüdistuste tõendamiseks raske leida.
Tegelikkuses on 1949. aasta märtsiküüditamise allikmaterjalide baas märksa laiem: NSVL ja ENSV Ministrite Nõukogu määrused ja käskkirjad, NSVL RJM ja selle allasutuste dokumendid, küüditatute arvestustoimikud, nii küüditamisest osavõtjate (julgeoleku-, miilitsatöötajad, nn kohalik aktiiv) kui pealtnägijate tunnistused ja mälestused.
Kõik loetletud tõendid annavad kogumina üsna täpse pildi, kuidas märtsiküüditamine ette valmistati ja läbi viidi. Loomulikult on needki tõendid erineva usaldusväärsusega. Isikliku kogemuse põhjal võin väita, et näiteks asjaosaliste 50 aastat hiljem antud tunnistused sisaldavad reeglina küllalt palju ebatäpsusi – mälu on petlik. Seepärast tulebki tunnistusi võrrelda muude tõenditega – dokumentidega, teiste tunnistajate ütlustega jne.
Vastasel juhul on kaotus kohtus kindel. Senist kohtupraktikat arvestades, ja kaitsepolitsei ja prokuratuur ei ole ühtki küüditamisega seonduvat kohtuasja kaotanud, seda kõigis kohtuastmetes kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni, võin küll väita, et oleme tõendeid piisavalt hästi kogunud ja analüüsinud.
Kahtlemata on 1949. aasta märtsiküüditamise puhul hulk selgitamist ja täpsustamist vajavaid asjaolusid. Näiteks küüditamise kavandamisega, eesmärkidega seonduv, aga ka represseeritute täpne hulk ja veel muudki. Kindlalt on tõendatud alljärgnev.
Kuni väljasaadetavate rongidele paigutamiseni vastutasid küüditamisoperatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimise eest NSVL RJM ja selle vabariiklikud allüksused. Nemad määrasid kindlaks, kes küüditatakse. Mingisuguseid maakondlikke, valla või veel vähem vabariiklikke küüditamisnimekirju ei eksisteerinud. Iga perekonna küsimuse otsustas RJM eraldi operatiivtöötajate (teiste seas ka Rudolf Sisask) arvestustoimikusse kogutud teabe alusel.
Kohtu alla on seni antud just küüditamise ettevalmistamisel ja läbiviimisel osalenud julgeolekutöötajad ning operatiivgruppe juhtinud miilitsad. Mis puutub küsimusse, kes olid etturitest käsutäitjad ja kes mitte, siis, kui Jossif Stalin välja arvata, võib kõiki ühel või teisel viisil küüditamises osalenuid pidada käsutäitjateks. NSVL, ENSV ja maakondliku tasandi juhtivate julgeolekuohvitseride ning kõrgema partei juhtkonna kohtu alla andmine ei ole aga olnud võimalik, sest kuhu vikatimees on ette jõudnud, sealt pole enam midagi võtta.
NSV Liidu okupatsioonivõimude poolt Balti riikides teostatud küüditamiste kuri geniaalsus peitus asjaolus, et võimule vaenulikuks peetavaid inimesi represseerides, nende naabreid ja tuttavaid pettuse ja ähvarduse teel kuriteosse kaasates saavutati lisaks hirmutamisele ka lahkhelide, vaenu ja umbusu külvamine vallutatud rahvaste seas. Küüditajast tšekisti kauaoodatud kahetsuse meediakajastus näitab hästi, kuivõrd sügavale see Stalini istutatud seeme oma juured on ajanud.
Lõpetuseks aga palve ajakirjanikele, kes seda teemat käsitlevad: enne kui hakata süüdistusi esitama, tuleks kuritöö asjaolud selgeks teha. Näiteks võiks lugeda kas või Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportite küüditamist käsitlevaid peatükke.
Autor on kaitsepolitsei vanemkomissar ning uurinud üle kümne aasta Nõukogude režiimi toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid.