Kirjanik Jelena Skulskaja arvates ei julge paljud inimesed oma arvamust ümbritseva kohta kujundada, sest kardavad kollektiivse arvamusega vastuollu minna.
Jelena Skulskaja: oma arvamus tähendab elamist
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
18. märts 2010, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma arvamuse kujundamine pole üldse nii lihtne, eriti kui keegi seda ei sega. Inimesed pelgavad kangesti jääda oma arvamusega üksi, ilma ühiskonnata, kollektiivita, mõttekaaslaste massita.
Nõukogude ajal liikus väljend «Mul on oma arvamus, aga ma ei ole sellega nõus». See tähendas, et inimese arvamus ei langenud kokku parteiliiniga, küll aga underground’i seisukohaga, see tähendab, inimene kuulus siiski mõnusalt (keelatud) kollektiivi, tundis end mähituna üksmeele sooja salli.
Moskvas ilmus hiljaaegu silmapaistva kirjandusteadlase Natalja Gromova raamat «Lagunemine. Nõukogude kriitika saatus: 40.–50. aastad». Raamatus kõneldakse sellest, kuidas lakkamatu, üdini tungiv, loomalik hirm varjutab nii kirjanike teadvust kui ka mõjutab nende stiili, kujundisüsteemi, kirjutamisviisi.
Kõneldakse sellest, kuidas kriitika, mis oli kohustatud olema kirjanduse südametunnistus, muutus rooskavaks piitsaks ning parteijuhtkonna matslus kandus edasi rafineeritud intelligentide kirjaliku matslusena, milles nad nimetasid oma kolleege sigadeks ning nõudsid nende väljatõrjumist kirjandusest ja... elust.
Sealjuures esines küllaltki sageli olukordi, kus kriitikud, kes olid äsja trükisõnas oma ohvri maatasa teinud, lugesid koduseinte vahel pisarsilmil nendesamade vaenlaste luuletusi või sõitsid neile isegi külla, otsides härdalt kaastunnet ja mõistmist.
Boriss Pasternak näiteks andestaski kiusajatele, laskis nad oma majja ning suhtus leebe armulikkusega nende nõrkustesse ja hirmudesse.
Haruldastele ja rabavatele dokumentidele tuginevas raamatus ei leia paljastavat paatost. See lõpeb sõnadega: «Olgem ka ise armulikud nende suhtes, kelle osaks langes elada noil hirmsatel aastatel.»
Abitud šedöövrid
Mõne päeva eest arutasime seda raamatut, mis manab meie silme ette inimeste psühholoogilised portreed, kellest said hirmu sunnil mutandid, Peterburi prosaisti Nikolai Krõštšukiga (kelle selleaastane «Üliõpilaste Bukeri» žürii tunnistas parimaks vene romaanikirjanikuks).
Minu jutu tuumaks oli mõte, et kangesti tahaks uskuda, et olnu ei kordu, et keegi ei sunni enam laimama seltsimehi ning kuulutama andekaid kolleege kunsti ja riigi vaenlaseks.
Nikolai vaidles vastu: «Konformism ei vaja üldse tingimata vägivalda. Kollektiiv ei pruugi mingit jõudu kasutada, aga inimene tahab ikkagi, ilma igasuguste väliste põhjusteta, kuuluda just kollektiivi – mitte hirmu pärast, mitte karjääri huvides, vaid lihtsalt sellepärast, et inimestele meeldib elada pingutamata. Pingutamata, see tähendab koos teistega nimetada näiteks šedöövriks halbu filme, võtame kas või «Palati nr 6», ning siis vaimustunult arutleda nende abitute «šedöövrite» üle...»
Eks ole, siin saaks kokku panna tohutu nimekirja – ja mitte ainult filmidest! Preemiaid jagatakse kehvadele lavastustele, ülistatakse andetuid raamatuid, mõeldakse välja silmapaistvaid kunstnikke. Mida võiks siis kaasa tuua mittesoostumine täiesti rahumeelse maffiaga (seda ei saa ju kuidagi võrrelda stalinliku epohhiga!)?
Olgu, ei kutsuta järjekordsele festivalile. Olgu, ei saadeta tasuta piletit järjekordsele kehvale etendusele. Olgu – mis kõige hirmsam –, valatakse sind üle sopaga, laimatakse nendesamuste viiekümnendate aastate vaimus pagan teab kelle välja mõeldud põhiliinist kõrvalekaldumise pärast. Aga midagi ju ei järgne, keegi ei tule sind vahistama ega jäta tööst ilma!
Aga ei – peamine hirm just selles peitubki, et inimene keeldub kategooriliselt kujundamast oma arvamust, isegi kui teda selleks sunnitakse. Oma arvamus tähendab ju tõelist elamist, vabaduse sissehingamist. Ja just see tõeline elamine on asi, mida nii paljud inimesed lihtsalt ei suuda välja kannatada.
Salapärane kirg
Alles äsja nägi postuumselt ilmavalgust vene kirjanduse klassiku Vassili Aksjonovi teos «Salapärane kirg». See romaan kõneleb kuuekümnendate põlvkonnast ja on kirjutatud Valentin Katajevi «Minu teemantkrooni» eeskujul, kus kõik reaalsed tegelaskujud esinevad hüüdnimede ja äratuntavate pseudonüümide all.
Katajevil leiab Majakovski, Jessenini, Oleša, Aksjonovil Ahmadulina, Jevtušenko, Roždestvenski, Brodski, Neizvestnõi, Okudžava. «Salapärane kirg» on paks romaan, ent tundub, et autoril pole oma põlvkonna kohta midagi öelda.
Raamatu lehekülgedel kerkivad meie silme ette sulid, lipitsejad, konjunkturistid, kes tiirlevad ümber Kremli ning on valmis igati halama ja purjutama, et vaid saada viisa kuhugi Argentinasse.
«Raibe Tuš [Jevtušenko]... hakkab läbi helistama oma kuradima «instantse», seal aga ei taha keegi tõsistest tuusadest temaga tegemist teha, tema aga ei suuda ikka veel mõista, et teda on välja tõugatud, et nomenklatuuriraiped, keda ta alati oli nii väga põlanud, aga kelle ees ta alandlikult roomas, on oma uksed tema ees kinni löönud.» Brodski on aga üldse täielik Piiteri muidusööja, keda rusub pealinna boheemlaste rikkalik toidulaud.
Juttu on sellest, kuidas nad riides käisid, milliseid tviidpintsakuid kandsid, mida ja kui palju jõid, kuidas ja kellega magasid. Kõik, absoluutselt kõik kõnelevad napisõnaliselt ja labaselt, otsekui kolkakaabakad keskpärases Ameerika löömafilmis. Otsekõne on nii tasakaalus, et isegi partei keskkomitee töötaja räägib peaaegu samamoodi nagu näiteks Vladimir Võssotski.
Brodski, kes põlastas Jevtušenkot nii tema koostöö pärast võimudega kui ka luuletuste pärast (nagu ka Aksjonovit, keda ta pidas kehvaks kirjanikuks!), palub raamatus Jevtušenkol lugeda ette poeemi «Bratski HEJ»...
Nagu mõnes vodevillis, juhatavad kõik repliigid sisse luuletuste lugemise ja laulmise. Ent öelda midagi tarka, midagi, mis jääks meelde – see ei tule välja ühelgi tegelasel.
Või ei tulnud välja autoril?
Ometi on paigas, et Aksjonov on klassik ja suur kirjanik, nii et proovi nüüd vaielda, proovi vaid öelda, et kuningas on alasti, proovi vastu astuda retsensioonidele, mis on juba jõudnud tühja ja tühise raamatu nimetada hea maitse, andekuse ja mõistuse etaloniks.
Aga ma siiski proovin, nagu näete, ja võin kinnitada, et mul ei ole midagi peljata. Kirjandus ongi subjektiivne ja igaühel on õigus oma arvamusele.
Individuaalsele, isiklikule, sõltumatule arvamusele, mis ei ole läbi imbunud hirmust, mis on kujundatud mõttepingutuste ja tundmuste analüüsimisega, aga mitte üheainsa pilguheiduga.
Aga ehk on hirm meisse geneetiliselt sisse programmeeritud? Äkki me just sellepärast teamegi päris sageli, millist seisukohta täpselt avaldab see või teine kriitik, kes kuulub sellesse või teise rühmitusse, erakonda, kollektiivi – kollektiivi, millel on... alati... õigus.