Kaire Uusen: näitlejate patud

Kaire Uusen.. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Keegi ei vaidle vastu, et iga näitleja peaks elu jooksul kas või natuke reisima, koguma muljeid ja vaatama, kuidas mujal ilmas elatakse ja tööd tehakse. Sama vajab iga teinegi ametimees, sest isegi põllumees ei suuda tõsta oma konkurentsivõimet, kui ta ei tea, kuidas mujal sama asja tehakse.

Kuid riigi kulul tehtud näitlejate kultuurireisid tekitasid sõnatormi, mis ei ole tegelikult suunatud otseselt näitlejate vastu. Nemad kasutasid võimalusi, mida riik pakub, ja nagu välja tuleb, on juba tükk aega pakkunud.

Peapesu on näitlejad ära teeninud aga selle eest, et riivati inimeste õiglustunnet. Majanduses on säästurežiim, paljud ettevõtted on suurtes raskustes, riigieelarve käriseb igalt poolt. Eestis on piirkondi, kus sajad ja isegi tuhanded inimesed kaotavad töö ja kel pole isegi leivaraha. Üha rohkem tekib juurde peresid, kus ei suudeta isegi igapäevaste väljaminekutega toime tulla või kus kasvav laenukoormus ähvardab igasuguse elurõõmu ära võtta. Eestis on palju sellistel ametitel inimesi, kes praegusel ajal vajaks veelgi enam välismaal kogemuste omandamist.

Ja nüüd selgus, et sellal, kui Eestis jäävad rahapuuduse tõttu isegi eluks vajalikud tegevused pooleli, annab riik teatud inimestele raha lihtsalt naudingute saamiseks. Reeglid, mille põhjal neid otsuseid tehakse, on aga pehmelt öeldes korruptiivsed.

Kes saab pärast seda näitlejate reise takka kiita või uskuda riigi rahalisi raskusi, kui reisirahade puhul on tegemist suhteliselt väikeste summadega? Probleem meenutab seega riigikogulaste hüvede teemat, kus palgajagamiseks loodud kord ja põhimõtted on kogu ühiskonda vaadates ebaterved ja mittemajanduslikud.

Teiseks rikkus riik reisitoetustega kõikjal maailmas ja ka Eestis levinud toetuste maksmise põhimõtteid. Isegi suurt edu tõotavate projektide korral ei anna keegi kogu või enamikku vajalikust rahast, vaid ainult osa sellest. Sageli antakse isegi alla poole summast. Ja sellegi saamiseks tuleb rahataotlejal käia nööri mööda ja tõestada iga summa kulutamist. Mõni eraisik võib emotsioonide ajel anda ükskõik mille eest mis tahes summa, kuid riik kindlasti mitte.

Ja kolmas asi, mida näitlejad oleks võinud avalikkuse rahustamiseks teha – võtta eeskuju August Gailiti loodud Nipernaadi-kujust: tema oskas meisterlikult edastada isegi halba sõnumit nõnda, et see mõjus kas meelituse või armuavaldusena. Praegu öeldi aga kõõrdsilmsele eestlasele ilma mingi ilukõneta, et ta ongi kõõrdsilm ja lisaks anti veel mats tagumikku ka.