Läbipaistvad Põhjamaad, Eestis tegutsev KGB kasutab Soome baase

TARMO VIRKI

Helsingi

Postimees

«Ma ei usu, et KGB julgeks kasutada neid arhiive, mis nõukogude aja lõpus viidi Eestist Moskvasse,» kinnitas eelmisel nädalal Helsingis viibinud Oleg Gordijevski «Postimehele». «Teil ei tasu selle pärast muretseda,» lohutas ta eestlasi.

Ühe külma sõja aegsetest suurtest topeltagentidest tõi Soome tema uue raamatu «Pime peegel» avaldamine, mis on kirjutatud kahasse Soomes elava ajakirjaniku Inna Rogatshiga. Eestiski kõmu tekitanud teoses on Eesti mitu korda kõneaineks.

Paljudele Eesti peredele ilmus iseseisvumisaegadel oma «kodusoomlane». Kuid headel suguvendadel on vahel ka tagamõtteid. Juba sõna ise meenutab hämmastavalt palju Soomes kasutusel olevat sõna kohalike infoallikate sideohvitseride kohta. Neid nimetati «kotiryssä» («koduruss»).

Kuna KGB peamine huviobjekt siinkandis on nüüd Eesti, siis kasutatakse info kogumiseks Balti riikide vastu neid sadu agente, kes Soomest soomestumise ajal värvati. «Balti riikides usaldatakse kokkuvõttes Soome kodanikke palju rohkem kui Vene kodanikke,» selgitavad kirjutajad põhjust.

Nii rändavadki mitmed salajased paberid ja idanaabritele mitte mõeldud informatsioon itta kallite põhjanaabrite kaudu.

Ajalooratas on poole aastasajaga jälle ringi teinud. Talvesõja ajal kasutas NSVL Eesti baase Soome ründamiseks, nüüd kasutab ta Soomes saavutatud positsioone Eesti ründamiseks.

Erimainingu on saanud lindiskandaal ja Edgar Savisaare ametist lahkumine. «Sellel endisel kommunistliku partei ametnikul on parandamatu Nõukogude taust,» kirjutavad Gordijevski ja Soomes elav Inna Rogatshi.

Omad suured poisid

Gordijevski ja Rogatshi ei taha nimetada kontaktide nimesid ei raamatus ega ka mitte raamatu esitlusel. Lisapaguneid saavad endine president Kekkonen ja eksvälisminister Karjalainen, kelle heades suhetes Soomes tegutsenud punastega ei ole varemgi suurt kahtlust olnud.

Kõige selgemalt tuuakse välja endise Soome peaministri Kalevi Sorsa eriliselt soojad suhted Moskvaga. Sorsa juhtis Soome riiki aastatel 1971-87 kolmel erineval korral, kokku kümme aastat, lisaks on ta olnud aastaid välisminister ja juhtinud Soome sotsiaaldemokraatlikku parteid.

Kirjutajad esitavad kaks avalikustatud dokumentidega fakti. NLKP Keskkomitee poliitbüroo (!) otsustas 1980 teha Sotsialistliku Internatsionaali aseesimehele Sorsale eriti salajase suure kingituse. Lisaks on olemas teesid, mis saadeti Sorsale Moskvast Sotsialistliku Internatsionaali ees peetava kõne jaoks ja mida Sorsa hiljem täielikult kasutas. Kõigest hoolimata kirjutatakse Soomes, et teda kiusatakse taga ja loobitakse poriga.

Kaheksakümnendate aastate keskel, siis, kui Gordijevski koostas KGB välisluure aastakokkuvõtteid, oli KGB-l Soomes 91 poliitilist kontaktisikut eranditult kõrgetel kohtadel. Väikeses Soomes võib poliitiliselt kõrgeks kohaks pidada kõige rohkem paarisada ametiposti.

Nii et pole midagi imestada, kuigi kirjutajad tsiteerivad ühte KGB veterani: «Ah et seitsmekümnendatel Soome valitsuses ja veel tähtsal kohal? No siis ta oli kindlasti meie oma poiss!»

Paljud 1960-80 värvatud poliitikud tegutsevad Soome poliitikamaailmas aktiivselt edasi. Näiteks mainitakse üht poliitikut, kes värvati veidi üle kahekümneaastasena juba kuuekümnendatel. Raha makstakse talle siiani, ühtegi teist sellist saavutust ei ole KGB-l kogu maailmas, tõdevad kirjutajad.

1960ndatel alustasid poliitikamaailmas väga mitmed Soome tänapäeva tipp-poliitikutest eesotsas peaminister Paavo Lipponeniga. Näiteks Lipponeni «kontaktide» vastu võiks oodata suurt huvi, oli ta ju tõusev täht vasakpoolsete poliitikataevas. Selliste vastu tundis KGB väga suurt huvi. Lisaks sõimas ta kuuekümnendatel aktiivselt väliseestlasi ja nõudis, et suheldaks aktiivsemalt Nõukogude Eestiga.

Kallis maa

Soome on alati olnud KGBle eriti südamelähedane. Väga aktiivne tegevus algas siin juba enne Teise maailmasõja lõppu, kui 1944 lõppesid lahingud Soome ja NSVLi vahel ja Soome nõustus vaherahu tingimustega.

Kodanike registrite eest hoolitsevad Soomes rahvakirikud, mida on kaks, luteri ja ortodoksi, ning ortodoksi kiriku registripidajate kohad olid ühed esimesed ja tähtsamad KGB huviobjektid. Maailmas liigub tõenäoliselt ikka veel ametlikke soomlasi, kes on oma õige Soome passi saanud ortodoksi kirikuraamatutesse tehtud lisasissekirjete kaudu.

«See loomuliku hirmuga segatud, aga ebaloomulike mõõtmeteni kasvanud ebaterve nõukogudelaste meelitamise õhkkond on suuresti kaasa aidanud KGB tõesti fantastilistele saavutustele Soomes,» võtavad kirjutajad Soome olukorra kokku.

Soome oli iga kagebeelase unistus. Kontakte ei olnud vaja otsida, pigem otsisid kontaktisoovijad luureohvitsere, et neile oma südant puistata.

Eriti üllatav on kuulda KGB ja Soome kaitsepolitsei seitsmekümnendatel sõlmitud härrasmeeste lepingust, mis sõlmiti sõbralikult infovahetuseks. Soomlased andsid edasi kõik enda kogutud info ning ootasid naiivsetena suurt kasu ka KGBlt.

Kõige kuulsam ja traagilisem samm Soome ajaloos, mille taga oli KGB, oli 1956. aastal Kekkoneni valimine presidendiks. Mõnede trikkidega (Porkkala tagasiandmine Kekkosele) suudeti vaekauss Kekkose poolele kallutada. «Isegi sõbralikes riikides oli haruharv juhus, kui oma mees saadi presidenditoolile,» kommenteerivad Gordijevski ja Rogatshi sündinut.

Lehtede reageering

Soome ajalehtede reageering raamatu avaldamise puhul oli just selline nagu oodata võis. Alguses tõsteti hetkeks kisa, lehtede müügi eesmärgil, seejärel vaikiti kõik maha. Uurida, mis või kes, ei tasu, keegi võiks ju paljastuda!

«Raamat tembeldab KGB-meesteks meie endised juhid,» selline jutt levis uudisteagentuuri STT vahendusel lehtedesse üle kogu maa.

«Kontaktid olid isamaalised,» selgitas Paavo Väyrynen «Ilta-Sanomates». «Olid ainult normaalsed kontaktid,» kinnitas ta. Huvitav on see, et Väyrynen on ainuke, kellelt on üldse selgitusi kuuldud. Küllap Sorsat ei taheta tema pensionipõlves häirida.

Teised Põhjamaad

Taani oli KGBle kõige raskem pala. Juured ei olnud seal eriti sügaval ja nii ei saadud sealt ka suuremaid tulemusi. Mõne vasakpoolse poliitiku juhtimist ei või just paljuks pidada. Peamine ülesanne Taanis oligi hoopis NATO, USA, Lääne-Saksa ja muude mitte-Taani objektide vastane töö.

Piirinaaber ja NATO liige Norra oli NSVLile aga alati väga tähtis vastane. KGB ühed kõigi aegade parimad agendid tegutsesidki Norras. Välisministeeriumi kõrgem sekretär Gunvor Haavik ja riigisekretär, hiljem Norra esindustes NATO ja ÜRO juures töötanud Arne Treholt olid selline paar, et Norra välisministeeriumis ei püsinud miski KGB eest saladuses.

«Oslo luurejaama pealikud Viktor Grushkost Koshljakovini juhtisid ühte kõige tähtsamatest, Thorbjørn Jaglandi, kellest 1996 oktoobris sai kõigi üllatuseks peaminister,» kirjutavad Gordijevski ja Rogatshi.

Rootsis oli üks KGB eesmärkidest tungimine väliseestlaste organisatsioonidesse. Spetsiaalselt selle jaoks oli KGB-l üks ametipost nii Helsingis kui ka Stockholmis. Helsingi ametiposti tegelik vajadus oli nullilähedane, sest olid ju eestlased pärast sõda loovutatud idanaabrile ja nii ei võinud siia mingisuguseid emigrantide organisatsioone sündidagi.

Gordijevski ise on olnud paljastamas nii rootslaste viimastel aastatel avalikkuses olnud luurajat Stig Berglingi kui ka Arne Treholti. Kui Berglingilt 1995 küsiti, kuidas ta paljastus, siis oli vastus ühemõtteline: «Oleg Gordijevski.»

Soome stiil: küsimustele pole vastuseid vaja

«Soome on nüüd täiesti vaba. Palju õnne teile!» õnnitles Oleg Gordijevski kõiki raamatu avaldamisele saabunud ajakirjanikke. Seitsmekümnendatel võib KGBst rääkida Soomes veel kui valitsusparteist. Koos NSVLi krahhiga kadus ka luurajate mõju Soome sisepoliitikast.

Punaste luuretegevus Soomes oli ole aga üldse mitte soikunud. 1992-93 oli märgata kerget rahunemist. Viimastel aastatel on aga erinevad Vene luureagentuurid laiendanud oma tegevust Soomes niivõrd, et kaitsepolitsei on pidanud vajalikuks selle üle avalikult muret tunda.

Kahju on sellest, et raamatu avaldanud WSOY on raamatu täht-tähelt koos advokaadiga läbi käinud. Seega on välja jäetud iga juhtum, mille kohta ei ole olemas erapooletut dokumenti, et inimene tõesti on KGB agent. On ringi mindud näiteks väljenditega «haridusministeeriumi tähtis ametnik, kes kuuekümnendatel tuli koos Väyrysega Pohjanmaa maakonnast pealinna». Ei tohiks olla raske välja selgitada, kellega on tegemist, siiamaani ei ole aga keegi seda teinud.

Soome ajakirjandusele on see kahtlemata raske. Oma eneseregulatsiooni on nad juba tunnistanud, Gordijevski kinnitab aga, et igas suuremas ajalehes ja ajakirjas oli KGB-l vähemalt üks hea agent ja lisaks veel mitmeid kontakte. Venemaa välisministeeriumi pressipealik selgitas veel 1995 «Helsingin Sanomatele», kuidas tuleb kirjutada Tshetsheenia sõjast. Ja üllatav küll, võeti õppust.

Kui peaminister Jagland on Norras tõeliselt hädas, siis Soomes pole ühelgi poliitikul vaja muretseda.

Milleks uskuda topeltagente? Pole vajagi uskuda. Uskuge oma Moskva sõpru ja isandaid, kirjutab Gordijevski. Ja nii soomlased käituvadki. Usuvad endiselt oma peremehi Moskvas.