See, et kogu teisipäeva totaalset padukat kallas, ei kahandanud setu fännide indu koguneda õhtuks Eesti kagunurka Meremäele, et esimest korda oma silmaga legendaarsest lauluemast Taarkast vändatud linateost vaadata.
Taarka traagika Setumaa vihmas
7. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnike enne «Taarka» maailma esiettekannet (vähemalt nii seda kohalike poodide ja bussipeatuste seintel reklaamiti) üritavad filmisõbrad end platsil kuidagigi soojendada – kas siis lõkke ääres jalalt jalale tatsates või taskust vägijooki rüübates.
«Täna saab ikka tõsist ekstreemkino!» hõikab ürituse setudele koju kätte toonud Kinobussi pealik Mikk Rand entusiastlikult, siniselt kalamehekaabult vihma tilkumas. Ilmastikuolud meenutavad pigem novembrit kui augusti algust – pidev ja tihe seenevihm ning keskmise tugevusega tuul sellele lisaks.
Aga kino ära ei jää. Peagi veavad Kinobussi vabatahtlikud tehnilised abikäed platsile hiiglasliku täispuhutava ekraani ja asuvad seda pumbaga täitma.
«Vaadake, et see teid endid koos kõigega lendu ei vii! Pärast olete Petseris väljas! Kas teil Vene viisa on, poisid?» õpetab keegi humorist kõrvalt.
Ekraan puhutakse maa peal täis, siis ronivad mõned noorsandid Meremäe vaatetorni ja vinnavad selle trosside abil torni najale püsti.
«Täämba filmil tsuhknakiilsit subtiitrrit olõ-i,» muheleb lavastaja Ain Mäeots võidukalt kohaliku publikuga tõtt vaadates.
Setu keel eesti aktsendiga
Õhtuhämaruses rullub linateos lõpuks lahti. «Taarka» on lugu võõrast verd naise saatusest setu külaühiskonnas – ta on teistsugune, tema isa mängis maha ka tema hõppõkraami (setu naise hõbeehted – EK), ta saab vallaslapse, elab elu isepäiselt, põlgab tööd ja seda kõike loomulikult ei saa külas sallida. Kuid Taarkas on alati trotsi pea püsti edasi minna.
Publik seisab vihmasadu trotsides. Kohati on kuulda mõnd äratundmisrõõmu väljendavat kommentaari. «Näe, see on ju Mari kuuri taga võetud» või «Oi, naabrimees ka siin!», kuid üldiselt jälgitakse vaikides. Mis siin naerda – ilm on külm ja ekraanil toimuv traagiline.
Pärast seanssi kiidab setu verd laastukatuseasjatundja ja naljamees Ahto Raudoja kõige rohkem isa-poja ehk Kaarel ja Tõnu Oja rollitäitmist Taarka armastatu Vassona ning operaator Elen Lotmani hästi tabatud valgushetki.
Samas pole Raudoja üldse rahul näitlejate setu keelega. «Nii keeleliselt kui häälduslikult pidi kohati ikka tükk aega mõtlema, kas ta ütles nüüd eesti või setu keeles ja mida ta üldse ütles,» ütleb ta ja lisab, et kõige paremad setude kehastajad on ikka setud ise – näitlejatel ei kipu Eestimaa kagunurga rahva kujutamine välja tulema.
Kolme naisega, kes peaosalist Taarkat kehastavad, jääb Raudoja siiski rahule: «Taarkad olid teistest üle. Kui paremuselt järjestada, siis Metsur, Salurand, Sisask.»
Küsitavusi tekitas Raudojas ka kohaliku kombestiku, näiteks mõrsjaitku, tütarlapse kodunt lahkumise ja abielunaisena elu alustamise kujutamine. «See ei olnud mingisugune mõrsjaitk, see oli kultuuriga tegelev tütarlasterühm,» märgib Raudoja.
Siiski on ta rahul, et selline film on tehtud ja märk seega n-ö maha pandud.
Rahul sellega, et setud üldse filmilindile said, on ka Vastseliina lähistel elavad Aino-Maria ja Valdur Helm, kellest esimene ka ise filmis ansambli Hõpõhelmeq liikmena üles astub. Samas oli abielupaari arvastes lauluemast rääkivas filmis liiga vähe laulu, kasinalt oli kajastatud ka Taarka reis Soome.
«Oleks pidanud rohkem rõhutama, et Taarka oli meie lauluema, keda hindasid väga ka soomlased. Seda perioodi oleks tahtnud väljendusrikkamalt näha,» leiab Valdur Helm.
Tuli välja enam-vähem
Režissöör Ain Mäeots on tulemusega pigem rahul ja ütleb, et film tuli välja enam-vähem. «Film toimib nii, nagu ma tahtsin, kuid kindlasti pole see ideaalne.»
Kui võrrelda filmi kolm aastat tagasi esietendunud lavastusega, mis tuli samuti välja Mäeotsa käe alt, siis vähemasti režissööri sõnul keskendub see rohkem Taarka isikule. «Teatrilavastus püüdis rohkem istuda mitmel toolil – rääkida ühtaegu setudest, Taarkast ja kogukonnast, film oleks sellise koorma all laiali lagunenud.»
Mäeots möönab, et eesti näitlejad räägivad tõepoolest setu keelt aktsendiga, kuid tegu polevatki antropoloogilise dokumentaaliga. «Iga viimane kui lause on läbinud Õie Sarve keelelise kontrolli,» selgitab ta. Esimest korda näitas Mäeots filmi setu kogukonna juhtivatele kujudele mõned nädalad tagasi Obinitsas ja siis jäänud kohalikud tulemusega rahule, tehti küll mõningaid märkusi stiilis kui palju hõbedat ühel naisel ikka kirmasel kaasas võis olla ja arutleti, mis võinuks filmis veel kajastamist leida.
«Suurem närvipinge läks selle järel aga maha,» sõnab ta.
Esimene setu film
• Maailma esimene setukeelne film, nagu tegijad ise seda reklaamivad, põhineb Kauksi Ülle populaarsel näitemängul «Taarka». Filmiks on selle kirjutanud Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Elo Selirand, Ain Mäeots ja Hardi Volmer, režiidebüüdi teeb teatrilavastaja Ain Mäeots.
• 7,7 miljoni kroonise eelarvega filmi ametlik esilinastus on esmaspäeval, 11. augustil Tartu vabaõhukinofestivalil Tartuff, kinodesse jõuab see 15. augustil.