/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Õige koduõlle tegemisel on kaks reeglit: naist ei tohi õlletõrre juurde lasta ja õllemeister peab olema lõbusas laulutujus. Siis saab õlu hiljem mõnusalt magus, ütleb Eestimaa ainus tööstusliku taluõlle tootja Arved Väli, kes valmistab tuntust üha juurde koguvat kraami Pihtlas.
Ligi üksteist tundi kestev õllekeetmine on Arved Välile püha toiming, mille juurde Pihtlas asuvas keedukojas võõraid sugugi ligi ei lasta. Sest õllekeedu ajal on rassimist kole palju.
Mis kasu neist uudistajatest ikka oleks. «Selles mõttes pole õlletegu midagi nii ilusat, sest 70 protsenti ajast on ainult üks pesemine ja küürimine,» ütleb õllemeister.
«Kuidas sa õlut ikka mossis näoga teed,» küsib ta vasaku käega keedukatlale nõjatudes. «Muidu juhtub, et unustad õigel hetkel midagi lisamast. Nii et saab siin lauldud ja kõike muud tehtud.»
Tänavu Saaremaal Õlletoobril parima koduõlle valmistajaks valitud Väli on koduõllega tegelnud ligi 18 aastat. «No ega me teda päris koduõlleks nimeta. Koduõlut võib kodus iga mees maltoosast ajada,» ütleb ta. «Meie õlu on taluõlu.»
Riigitehasest eratööstusse
Kodukandis Pihtlas üksinda pruulikojas nädalas korra umbes 900 liitrit õlut keetev Väli kasutab õlleteol tavalist pagaripärmi. Sest korduvkasutusega rukkijahust tehtud õllepärm, mida üksikud koduõllemeistrid saarel veel kasutavad, õllemeistri arvates tema õlle sisse ei sobi.
«Külameestel pole selle puhastamiseks küllalt head tehnoloogiat,» ütleb ta. «Aga pärmi happesus on väga kõrge ja seda on vaja hoolikalt pesta.»
Korra proovis Väli Pöide kandist leitud õllepärmi pruuli ise järele. «Seal kastis mees kasest saunaviha õllevirre sisse ja pani kuivama. Lehtedesse kuivanud pärm hakkas hiljem ise paljunema ja nii sai uue laari õlut teha,» räägib ta.
Ent kodupärmist tehtud pruuli põlgasid Pihtla taluõlle austajad hapuks.
«Mekkisin siis mehe enda kodus tehtud õlle samuti ära ja see oli samamoodi hapu,» räägib Väli. «Kuid muidu on mul õlleteol kasutusel sama tehnoloogia, mis Saaremaa vana taluõlle tegemisel. Ainult et niisugust suurt pruulikoda pole siin varem olnud.»
Väli sattus õlletootmise juurde pooleldi kogemata. Hariduselt on ta hoopis masinaehitaja. Ent Nõukogude armeest naastes leidis ta, et tahaks muud tööd teha.
Nii ta Saaremaal tollal kogu Eestis tuntud Varma õlletehasesse tööle saigi. Hiljem, aastatel 1984–1989 jõudis ta koguni selle juhinagi töötada.
Tihe õlu võitis südamed
Eraäride tekkimise aegu otsustas Väli koos paari tuttavaga, et rikkaks saamiseks on vaja hakata tootma koduõlut. Pruulikoda seati sisse Pihtlas kohaliku põllumajandusühistu konservitsehhis. Tänane õlletuba asub otse selle taga, vanas laoruumis.
Äriidee oli müüa lahtist koduõlut odavamalt kui poes pudelitesse villitut. Esmalt prooviti õlut toota 14-kraadise tihedusega virrest. Kuid selle põlgasid kliendid liiga vesiseks.
Nii tõsteti magusust ühe kraadi võrra, ent sellegi arvasid külamehed liiga lahja olevat, ja jõuti tihedusega 16 kraadini, mille peale kõik tunnustavalt õlale patsutasid.
Praegu on Pihtla taluõlu kangus 7,6 kraadi. See on kangem kui kunagine Varmas toodetud kuulus Saaremaa õlu. Ent Väli hindab enda pruulitud kesvamärjukese kvaliteedilt vähemalt sama heaks.
«Ma võiks ta ju veel kangemaks ajada, kuid päris sellist mõõtu ka ei tahaks, et toop ja mees,» ütleb ta. «Kes mul seda siis osta jõuaks?»
Soojadel kuudel ja jõuluajal
Ent saaremaiselt kange koduõlu valmib Pihtlas kindlasti. «No seda on, jah, järele proovitud, et kui mees ühe sõõmuga kaks liitrit seda õlut otsa kummutab, siis suurt tõusjat temast enam pole,» muigab kogenud õllemeister.
Aastad hiljem on kunagistest taluõlle tootmisele alusepanijatest alles ainsana vaid Väli. Teised arvasid, et niimoodi rikkaks ikka ei saa.
Nii rassibki Väli pruulikojas üksinda. Hankis ainsana Eestis taluõllele koguni tööndusliku litsentsi, mis lubab tal seda kõikjal müüa. «Hiiumaal on ühel mehel samuti müügiluba, kuid seda ainult tema turismitalu klientidele,» ütleb ta.
Pihtla taluõlut müüakse suure menuga Mandri-Eesti laatadel ja mitmes turistide meeliskohas Saaremaal. Pruulikojast väljudes on taluõlle keskmine hind 30 krooni liitrist. Ja joojaid on suvel palju, kanna ainult ette.
«Eks ta suvel ongi selline, et jõuan ühe keedu ära teha ja kohe ollakse järgmine päev ukse taga. Mis sest, et tegelikult peaks õlu nädal aega settima,» tunnistab meister.
Ent kui kellelegi tundub, et nii võibki õlleteost lihtsalt ära elatuda, siis siinkohal ta eksib. Sest pärast augustikuud vajub tarbimine suisa soiku.
«Detsembris teen jõulude ajaks veel ühe keedu, kuid selle realiseerimine võtab ikka tükk aega. Kevadel aprillis hakkan uuesti toimetama,» ütleb Väli.
Ent mida mees vahepealsed seitse kuud teeb? «Imen niisama näppu või teen mingit muud juhuslikku tööd,» ütleb õllemeister. Ning naeratab kavalalt.
«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Saaremaal.