Kultuuriminister Laine Jänes teeb ettepaneku lisada kultuurkapitali rahastatavate kultuuriobjektide hulka rahvusooperi uus saal ning veel mõned olulised ehitised, kapitali aluspõhimõtete muutmist ta aga ei toeta, kirjutab Alo Lõhmus.
Jänes pooldab Estonia juurdeehitust
9. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas teie olete loomeinimesena kultuurkapitalist taotlenud toetusi või stipendiume?
Ma olen olnud kultuurkapitaliga seotud pigem sihtkapitali liikmena 1990. aastatel. Sel ajal ei saanud projektideks raha küsida. Küll aga olen raha küsinud Tartu kultuurkapitalist, olles omal ajal ühe Tartu koori dirigent. Aga need ei ole olnud suured summad.
Milline mulje kultuurkapitali asjaajamisest teile raha küsides jäi? Kas kultuurkapitalist on kerge raha saada?
See, kuidas käis asjaajamine üheksakümnendatel, ja kuidas on praegu, on kõvasti muutunud. Aruandluse süsteem on minu meelest kõvasti paranenud, nõudmised on suurenenud. Kui küsitakse, kas loomeinimesele on aruandmine liiga keeruline, siis sellega ei tahaks nõustuda. Kui inimene oskab täita rahaküsimise paberit, siis sama hästi oskab ta ka aruannet esitada. Minu meelest ei tasu loomeinimesi alahinnata, nad tunnevad väga hästi numbreid. Selge on see, et aruandlust ei saa muuta lõdvaks ega olematuks, sest me räägime riigi rahast.
Selgituste osas viitaksin väga heale artiklile Märt Väljatagalt Eesti Ekspressis. Kultuurkapitali veteranina oskas ta väga hästi välja tuua erinevad toetamise kategooriad. Üks asi on loomestipendium, mida võib nimetada ka preemiaks, mille osas ei nõuta aruandlust. Kui inimesele on antud enesetäienduseks loomestipendium, siis kas täiendada end raamatut lugedes, puhates, festivalile sõites või koolitusel osaledes – see on juba loomeinimese otsustada.
Ja teine on ürituste korraldamiseks antav projektitoetus, kus tuleb peensusteni anda aru ja esitada sellekohaseid dokumente. Need ongi kaks täiesti erinevat asja. Minu meelest on kultuurkapital väga paljude erinevate võimaluste ja seadusega reglementeeritud asutus ning kultuuri toetamise moodus, mida mingil juhul ei tohiks lammutada ega hakata põhilisi alustalasid muutma. Mina ei ole küll kuulnud, et keegi oleks pakkunud sobivat alternatiivi. Ärme raiu oksa, millel istume, ärme sülita vanasse kaevu.
Kultuurkapital kätkeb praegu ligi pool miljardit krooni ja võib arvata, et mida aasta edasi, seda enam see summa kasvab. Kas Reformierakonnal või valitsusel tervikuna tõesti ei ole isu esitada n-ö oma taotlus ehk võtta kultuurkapitalist raha välja muude eelarveaukude katteks?
Ei ole seda ei erakonnal ega valitsusel. Tegelikult on valitsuse hoiak pigem niisugune, et omal ajal moodustatud kultuurkapitali seadus on praegu kultuurivaldkonna päästerõngas.
Aga teie erakonna ideoloog Jürgen Ligi ju ütles umbes nii, et kui tuleb valida koolilõunate ja näitlejate reiside vahel, siis tuleb valida lõunad. See oli selge viide, et raha, mis praegu kultuurkapitali koguneb, võiks kasutada muudeks eluvaldkondadeks.
Jürgen Ligi on iseseisev inimene, kes võib vabalt avaldada oma isiklikku arvamust. See ei tähenda, et ta esinenuks erakonna nimel. Küsimus vastandas koolilõunad ja reisimise. Praegu on sõna reisimine saanud halvustavaks sünonüümiks kogu kultuurkapitali tegevusele toetuste jagamisel. Justkui oleks kõik toetused, mis antakse, reisimiseks. See on kahetsusväärne, et inimesed suhtuvad sellesse nagu silmaklappidega hobused, kes kujundavad hoiakuid vaid meedias ilmunu põhjal.
Kui küsite, kas kultuurkapitali seadust peaks kuidagi muutma, siis see ei ole päevakorras selles mõttes, et peaks hakkama muutma kultuurkapitali rahaallikaid. Küll on aga olnud juttu sellest, et peaks viima riigikokku seaduse, et täiendada seal olevat riiklikult oluliste kultuuriobjektide loetelu.
Nimelt osa kultuurkapitali raha (40%) läheb seaduse järgi ehitamiseks. Nüüdseks on nii rajatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uus hoone ja Kumu, järgmine on Eesti Rahva Muuseum (ERM). Need otsused on teinud 1990. aastate alguses riigikogu ja nimeliselt kultuurkapitali seadusse sisse kirjutanud. Seetõttu oleks minu meelest riigikogul nüüd õige aeg nimetada järgmised kultuuriobjektid, sest tänu sellele süsteemile on ehitatud need olulised hooned, mis muidu ehk oleks ehitamata. Need on olnud targad kultuuripoliitilised otsused.
Mina teen ettepaneku, et järgmine objekt võiks olla rahvusooperi juurdeehitus – saali ehitus Estonia puiestee 4 juurde. Miks mitte nimetada veel järgmised kolm objekti ja pika perspektiiviga seadusse sisse kirjutada. Esialgse seaduse vastuvõtmisest on üle kümne aasta läinud, praegu on juba kolmas objekt ehitamisel.
Rahvusooperi saal ja teised uued ehitised võiksid siis kerkida kultuurkapitali eelarve eest?
Nad võiksid tulla samasuguse süsteemi järgi nagi seni. Kumu saab makstud 2010, Eesti Rahva Muuseum avatakse esialgsete plaanide järgi 2012, aga maksmine käib veel edasi. Kultuurkapitalile jääb pärast
2010. aastat maksta ERM – mistõttu aastatel 2012–2013 võiks hakata paralleelselt rahastama rahvusooperi ehitust.
Kultuurkapital on 15 aastat edukalt tegutsenud ning isegi Aavo Viioli väga tõsise skandaali ajal ei tehtud ettepanekuid süsteemi muutmiseks. Kuid nüüd, mil riigieelarve on kriisis ja Toompeal võideldakse iga 10 miljoni pärast, tekib ajakirjanduses kampaania kultuurkapitali vastu…
Hästi ütlesite: ajakirjanduses tuli kampaania.
Aga poliitikud sekundeerivad sellele vägagi koordineeritult!
Mina nii ei ütleks. Inimesed võivad avaldada oma isiklikku arvamust, aga ühtegi poliitilist seisukohta ei ole mina küll kuulnud. Selles mõttes, et valitsuse või riigikogu seisukohta ei ole ma kuulnud.
Me ju teame, et riigikogu ei otsustagi enam midagi ning kõik pannakse paika parteide tagatubades.
Ma ütleksin veel kord niimoodi: inimestel, kes on avaldanud oma arvamust, on selleks tuline õigus. Las avaldavad, väga tore. Ühtegi valitsuse seisukohta süsteemi muutmise osas ei ole ja kultuuriministeeriumis ammugi mitte.
Aga Reformierakonnas?
Samuti mitte.
Kas kultuurkapitali juurde võiks asutada uusi sihtkapitale? Räägitud on näiteks ajakirjanduse sihtkapitalist.
See on olnud pikk diskussioon, mis aeg-ajalt uuesti kerkib. Räägitud on ka muuseumide sihtkapitalist. Aga mina praegustes tingimustes sihtkapitalide nimistut ei avaks. Raha praegune jagunemine sihtkapitalide vahel on protsentidena paigas ja kultuurinimeste endi poolt läbi mõeldud.
2 mõtet
• Minu meelest on kultuurkapital väga paljude võimaluste ja seadustega reglementeeritud asutus ning kultuuri toetamise moodus, mida mingil juhul ei tohiks lammutada ega hakata põhilisi alustalasid muutma.
• Valitsuse hoiak on pigem niisugune, et omal ajal moodustatud kultuurkapitali seadus on praegu kultuurivaldkonna päästerõngas.