Hullutavalt magus ning karmilt keelatud vili – see on võti, millega Darja Pisumaa ehk Taarka karakter filmivaataja meeled enda ümber kerima peaks.
Lauluema Taarka setu kultuuris hulpimas
13. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks muidugi veel annus Setu kultuuritrippi, mis ju tsuhknale puhas eksootika – leelotavad baabad koos hiidsõlgedega ning lugematud pudelid lauluõli ehk Rüa Piitre mitmeid korda läbi aetud puhast handsat.
Lugu on lihtne oma ja võõra vastandumine, selline klassikaline libahundi narratiiv, ning selles võtmes hakkab ta ka tööle. Taarka relvaks ja üleloomulikuks võimeks on laulusõnad, mida õppida ei saa.
Sisaski kilav pilk
Vastandumist külaühiskonnaga on jõuliselt tunda, ei teki mingit kahtlust, et Taarkat külas vihatakse ning tema nimegi suhuvõtmist kardetakse. Kuid mida Taarka ise sellest arvab ja kuidas ta end tunneb, jääb mõistatuseks.
Rääkides erinev olemisest, mõjub kolmest Taarkast kõige võõrapärasemalt Siiri Sisask, kelle temperamentses mängus on tugevalt tunda seda hirmu tekitavat «teist» – midagi mustlaslikku, elajalikku, nõialikku, täiesti pöörast. Tema kilav pilk tapab naise ning võtab mehelt mõistuse.
Inga Salurand noore Taarkana jääb tema kahvatuks, kuid kauniks varjuks. Ehk on põhjus ka lauluhääles (või siis selle puudumises), mis on ju lauluema üks põhilisi elemente.
Marje Metsuri Taarka on kolmest kindlasti kõige folklooriehedam ning lauluemalikum.
Siiski aga ei anna kolme erineva näitleja kasutamine Taarka olemusele antud linateoses palju juurde.
Üle ega ümber ei saa filmi puhul aga keeleküsimusest. Mõistan Mäeotsa kurtmist, et eesti näitlejad on hädapärane valik, sest kust seda lavakoolitet setu kampa ikka võtta. Tõsi ta on, kuid tulemus mõjub siiski, nagu üritaksid sakslased mängida prantsuskeelses armastusfilmis. Ja karta on, et prantslasi hakkaks selline asi häirima.
Kuigi tegu pole antropoloogilise dokumentaalfilmiga, on keel iga kultuuri lahutamatu osa ning setude puhul ongi ju see peamine erinevus, mis neid eestlastest eristab. Leelolaul ja karguse kargamine on juba järgmine etapp.
Ka setude väge, nende ürgset vitaalsust ja temperamenti, millega seal maal asju aetakse, oleksin soovinud lähemalt näha. Kuid kahjuks kippus kagunurga rahva power filmis kuhugi hajuma, kui just välja arvata mõned väga hästi õnnestunud stseenid, nagu näiteks Taarka ja Toomka omavaheline võitlus, kus tõepoolest kiskjalikku sõjahelki naiste silmades näha on.
Traagikat napib
Üldiselt kaob aga Taarka kui naise olemus kogu leelotamise, laulukogumise ja Soome-sõidu virvarri sisse ära.
Peategelane ei pane vaatajat endale just ülemäära kaasa elama, sest traagikat napib – tundub, nagu oleks naisel ju lõpuks siiski kõik enam-vähem hästi.
Ka visuaalses plaanis on «Taarkas» palju eraldiseisvaid hästi tabatud hetki ja emotsioone, hästi välja valgustatud suuri plaane üksikutest isikutest. Samas jääb terviklik pilt loo kontekstist, Setumaast ja setudest, omaaegsest külaühiskonnast, veidi nõrgemaks.
Filmi tervikust jääb mulje, et on küll hakatud õiges suunas liikuma, kuid siis kusagil poolel teel millegipärast araks löödud ja kõrvale põigatud. Näiteks Taarka hingeelu kujutamise asemel hoopis groteskile ja pullile rõhutud.
Küll koomilise, kuid siiski pisut kontekstivälise ja ülepingutatuna mõjub rahvatantsukoguja Anna Raudkats Helena Merzini esituses, kes käitub pigem nagu pealinna turist filmist «Siin me oleme».
Ja on ikka väga kahtlane, kas sõõm kohalikku vägijooki näitsiku närvisüsteemis tõepoolest eesti rahvale «Tuljaku» kinkida võis.
Rohkem Taarka isiklikku traagikat oleks oodanud, et näha kannatava naise lugu. Midagi sellist, mis filmi lõpuks ka küünikul pisarad silma tooks.
Kuid samas arvestades, et nii režissöörile kui ka operaatorile oli see esimene suur mängufilm, siis – jään huviga järgmist teost ootama.
---------------------------------------------------
Kui palju erineb «Taarka» lõplik filmivariant teie kirjutatud algsest stsenaariumist?
Mart Kivastik, filmi üks stsenariste:
Kui võrrelda sellega, mis mul alguses plaanis oli, siis sellest stsenaariumist ei ole lõpptulemuses enam suurt midagi järel. Stsenaariumi hakati muudkui ümber kirjutama ja kõik kadus ära.
Enne oli kihvt lugu, aga nüüd pole enam lugugi. Filmi vorm on praegu täiesti ebamäärane ja filmil puudub igasugune vaatepunkt – see ei ole folkloorifilm setudest, ja samas ei ole ta ka mängufilm, kus oleks mingi lugu taga. Taarka lugu on seal veel nagu formaalselt olemas, aga ta upub siiski kuhugi sisse ära.
Mina püüdlesin oma stsenaariumis ikka tugeva loo suunas, kus oleks lisaks ka setu asi sees. Tahtsin kirjutada väga head ühe naise lugu.
Praegu võiksin oma nime sealt rahuga välja võtta, sest minu asja seal enam ei ole.
UUS FILM
«Taarka», Exitfilm 2008
Režissöör: Ain Mäeots
Stsenaarium: Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Hardi Volmer, Elo Selirand
Operaator-lavastaja: Elen Lotman
Kunstnik-lavastaja: Elo Soode
Osades: Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Riina Maidre, Mikko Nousiainen, Tõnu Oja jt
Eesti kinolevis alates 15. augustist