Priit Pullerits: fataalsed abimehed

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: .

Mobiiltelefonid on suurepärased abimehed – kuni hetkeni, mil nad saavad saatuslikuks.
Suve hakul, mil väljas olid veel ilusad ilmad, käis mu teismeline tütar sõbrannaga kiikumas, kui ühtäkki keegi helistas. Loomulikult oli vaja kibekähku reageerida. Laps ei mallanud hoogu pidurdada, vaid otsustas kiigelt maha hüpata.


Kuid takerdus. Maandus vasakule käele. Röntgen tuvastas käeluumurru. Tulemus: kolm nädalat kipsi.


See kõik on siiski tühiasi võrreldes sellega, mida tõenäoliselt tekitas üks telefonikõne Kärdlas.

Nagu rääkis Rukkilille mängude kergejõustikuvõistluste vaatluskohtunik Peeter Randaru, juhtus seal traagiline õnnetus 15-aastase koolitüdrukuga just pärast mobiilikõnet.

Keset vasaraheitevõistlust oli saabunud ilmselt teade, mis vajas kaaslasele kiiret edasiandmist. Need paar sekundit, mil tüdruku tähelepanu arvatavasti hajus, said saatuslikuks.


See on nii kohutav sündmus, et hukkunud Maris Pajo endisel ja nüüdsel klassijuhatajal oli eile suuri raskusi kooli ühest musterõpilasest rääkimisega.

Kahju, hirmus kahju on, et selline traagiline südmus pidi meelde tuletama seda, mida ka liiklusõnnetuste uurijad on pikka aega jutlustanud: mobiiltelefonid eksitavad meie tähelepanu.
Parem oleks, kui neid mõnikord ei oleks.Vähemalt käeulatuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles