Eestimaalastelt teatud asjades arvamuse küsimine peaks saama seaduse jõu, leiab
Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin, nähes, kuivõrd on rahvas ühistegemisest ja koosolemisest huvitatud.
Marju Lauristin: rahvas tahab sõna saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kümned tuhanded tulid teisipäeval öölaulupeole, ei tähenda ju vaid seda, et inimestel on vajadus ühislaulmise järele, vaid siin on peidus midagi enamat. Mis see võib olla?
Oi, ma arvan, et lauluväljakul oli ikka 100 000 inimest, kui vaadata seda platsi. Aga inimestel on puudus ühistundest, seepärast tuldigi kohale. Ühislaulmine on tegelikult ju ühistunne ja seda meie vana kooritraditsioon tähendabki, ning seda teavad kõik, kes on ise kooris laulnud. Kooris laulmine on alati seotud sellega, et koor on samas ühine kogudus või kogukond. Inimesed ikkagi vajavad väga ühise rahva tunnet ja ilmselt ka väga igatsevad selle järele.
Tegelikult näitas seda juba mullune noorte laulupidu.
Jaa, absoluutselt.
Aga kustkohast on see ühisolemise vajadus tekkinud, on see viimase paari aasta teema?
Ei, igatsus selle järele on minu hinnangul kogu aeg olemas olnud, kui vaadata kõiki neid repliike, mis on viimased 17 aasta kõlanud: kuhu on jäänud ühistunne, olime ju kõik koos. Just see koos olemise tunne on laulva revolutsiooni ajast pärit justkui mingisugune müüt.
Praegune uus põlvkond on aga sündinud laulva revolutsiooni ajal või siis juba vabas Eestis ja nemad teavad sellest tundest vaid vanemate inimeste jutu järgi. Eilne (teisipäevane öölaulupidu – toim) oligi sellepärast väga uhke, et see tõi kokku nii vabaduses kasvanud lapsed kui ka nende vanemad ja vanavanemad. Nüüd elati ühistunne läbi juba koos uue põlvkonnaga.
Tõesti, lauluväljakul oli hästi palju noori, kes pole veel ehk 20-aastasedki. Nii et neid meelitas kohale uudishimu?
See legend, mida nad on kuulnud ja näinud ehk filmidest, on ju kogu aeg edasi elanud. Kindlasti oli noortel ka suur uudishimu, teisalt ka soov ise tunda saada, et mis asi see siis oli 20 aastat tagasi.
Usute, et nüüdne kogemus muudab nende noorte sees midagi?
Selline kogemus kindlasti muudab. See on nagu armastuse kogemus. Muudab ikka paremaks.
Noorte seas on ju valitsenud justkui arusaam, et mis siin Eestis teha, see on nii väike ja eneseteostuse tarvis tuleks siiski välismaale siirduda. Kas öölaulupidu süvendas neis kodumaa tunnet?
Minu arvates oli öölaulupidu küll üks arstirohi arvamuse vastu, et Eesti on hirmus väike ja mis siin ikka teha. Sest sellist tüüpi tunnet nagu öölaulupeol saab ainult Eestis kogeda. Nägin vilksamisi, et president Ilvese kõrval istus tema poeg. Usun, et noor Luukas tunnetas sedasama, et see on üks kodumaa, mille üle võib uhke olla.
Kas sel peol oleks pidanud olema rohkem sõnavõtte ja meenutusi sellest, mis oli 20 aasta eest, ning vaatama tulevikku? Kas ainult presidendi kõnest väheseks ei jäänud?
Kõnesid ma nii väga ei igatsenud, laulmine ise ütles kõik. Igaüks võib muidugi öelda, et oleks võinud seda ja seda laulu olla, et režiis võinuks teist-kolmandat teha, ent see pole praegu teema.
Mis puudutab poliitika poolt, siis mina ja minu pere, kes me vaatasime pidu televiisorist, ootasime, et kui koor midagi laulda tahab, siis seda ka lauldakse. Teisipäeval võinuks vastuseks grusiinide laulule tekkida eestipoolne spontaanne laulu ülesvõtmine, kas või Suliko, kui seda laulu, mis internetis levis – millel olid iseenesest väga ilusad sõnad ja viis – ei jõutud ära õppida. Mul jäi sellisest vastusest puudu.
Spontaanne laulmine oli ju traditsioon. Tundus jah, et rahvas on meil niisugune Euroopa rahvas (naerab – toim).
Aga ehk oli asi selles, et kohaletulnutel oli kogemus käes ja siis aitas küll?
Ma polnud kohal ja ei oska nii öelda. Minule ja teistele, kes omal ajal platsil olid, on hoopis teine meenutus ja uuesti läbielamise kogemus kui nendel, kes tulid nüüd oma esimest suure ühise vabadusepeo kogemust saama. Seepärast peaks olema see küsimus suunatud noorematele, sest meie jaoks tuli kõik see, mis puudu jäi, läbi mälestuste juurde.
Kuivõrd endal oli tahtmine teisipäeval lauluväljakul olla?
Tahtmine tulla oli olemas, kuid olin kaugel metsas ja mul pole autot ning olnuks üsna raske Tallinnas seda asja kaasa teha (naerab – toim). Teisalt, üsna tihti on ju nii, et televisioonis näed tihti asju lähemalt ja selgemini ning ühise platsilolemise tunnet olen mina oma elus niipalju kogenud, et võib-olla polnud seepärast ka selle järele nii suurt igatsust.
Äkki pidanuks siiski noortele näitama Marju Lauristini, Trivimi Vellistet, Heinz Valku jt?
Aga neid inimesi oli seal, mitmed tallinlased olid ju kohal. Mul oli väga hea meel, kui nägin seal Rüütlite vanapaari. See oli väga õige samm, eriti selle taustal, kui oli poliitikuid, kes lausa ütlesid, et kuna nemad ei korralda, siis see polegi rahva pidu. Mina hindan väga, et vanahärra Rüütel oli kohal ja nii toetas seda üritust.
Vaadates seda, et Edgar Savisaar ei tulnud öölaulupeole, võttes arvesse Evelyn Sepa viimase aja avaldused Gruusia teemadel ja Heimar Lenki sõnad, et PBK-telekanal on parem kui ETV, kas siis see tähendab, et Keskerakond on keskendunud venekeelse elanikkonna toetuse püüdmisele?
Kui räägime venekeelsest elanikkonnast, siis minul jäi nende kaasamisest puudu, kas või nendes intervjuudes, mida tegi ETVs Margus Saar. Meil on ju 200 000 Eesti kodanikku, kes on emakeelelt vene- või ukrainakeelsed jne. Kindlasti oli seal väljakul palju neid Eesti kodanikke, kes tunnevad rõõmu, et elavad koos meiega ühes vabas lääneriigis.
Muidugi on venekeelse elanikkonna seas osa, kes peavad oma kodumaaks Venemaad ja kes on Venemaa kodanikud, kuid nendega on teised jutud. Sel vabaduse peol tahtnuks mina aga oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mida hetkel tunneb see kodanik, kes on saanud vabas Eesti riigis Eesti passi.
Kordan veel: vaatamata oma emakeelele peaks Eesti kodanik, kes on sellega ka osa Eesti vabast rahvast, tundma, et ühine vabaduse pidu on ka tema pidu. Kindlasti oli palju neid, kes nii ka tundsid, kuid neid tahtnuks kas või televiisori vahendusel ka näha.
Siiski tagasi Savisaare juurde, kes on pidanud 20. augustit väga tähtsaks, siis kas ta tegi õigesti, lastes käest võimaluse nüüd särada?
Ütlen taas, et hindan väga Rüütli kohalolu, hindan kõrgelt, et Ilves ja Rüütel teevad mõlemad omalt pool kõik, et 20. august, mis on tõesti väga oluline – kui üks on iseseisvuspäev, siis see peaks olema vabaduse päev –, oleks kogu rahva püha. 20. august pole ühegi erakonna ega poliitiku püha ja püüe seda kuidagi endale hoida ja öelda, et see on minu, ainult pisendab ütlejat, mitte rahvast, kes seda pidu peab.
On poliitikuid, kes on öölaulupeo sidumist päevapoliitikaga nimetanud peo lörtsimiseks. Kas toetuslaulud Gruusiale olid omal kohal?
Esiteks, see pidu polnud päevapoliitikaga kuidagi seotud. Kui on vaba rahva laulupidu, siis me laulame seda, mis on meelel, hingel ja südames. Vennad Johansonid võtsid oma esinemises ju ka Gruusia-motiivi üles, tajudes väga täpselt, et inimesed tunnevad suurt solidaarsust Gruusiaga. See oli väga tore, et Gruusia ansambel laulupeol oli ja leian, et väga südamlik ja tore olnuks sellele ka vastata.
Viimased laulupeod on näidanud, et rahval on ühistegemise ja koosolemise tahe olemas. Mis moel või valdkonnas seda tahet võiks/peaks ära kasutama?
Lisame laulupidudele juurde veel kampaania «Eestimaa puhtaks». Enam ei saa öelda, et Eestis pole kodanikuühiskonda ja -võrgustikke. Nüüd ongi küsimus, kuidas koostegemise ja isealgatamise energiat rohkem rakendada, seda nii poliitikas kui ka keskkonnaküsimustes sõna sekka ütlemiseks. Rahvaalgatus ja rahva tahe midagi asjadele kaasa aidata või lausa muuta peab veelgi kasvama, sest ega meie kodanikuühiskond on siiski veel poolel teel võrreldes vanade demokraatiatega.
Tegelikult mõtlesin just samale küsimusele ja leidsin, et kas ei tuleks mitte vastu võtta seadus või kord, et teatud asjades peaks küsima rahvalt arvamust. Ma ei pea siin silmas referendumi-vormi, mis on teadupärast kole kallis ja tülikas. Aga võiks seadustada, et teatud asjade puhul võiks statistikaameti kaudu teha väga hästi ettevalmistatud ja korralikud küsitlused, mis poleks siis sellised, et küsisime telefonitsi 500-lt inimeselt. Ja need küsitlused võiksid olla nõuandva kaaluga.
Praegu on tunda inimeste nördimust, et nad kirjutavad internetti ja annavad allkirju, ent mitte midagi ei juhtu. Peaks hakkama hargnema mõte, kuidas seadustada seda, et inimeste arvamust võetaks kuulda.
Marju Lauristini intervjueeris Priit Rajalo