Kes teisipäeva õhtul kas või puhtjuhuslikult Tallinnas Kadriorgu sattus, sai kindlasti osa ühest joovastavast ja rõõmusuisest rahvarändest – kõik lauluväljakule suunduvad tänavad olid mattunud rahvamurdu, saatjaks hõiked «Eesti, Eesti!» ja «Elagu meie!».
Rahvas lihtsalt voolas ja voolas lauluväljaku poole ning moodustas sedaviisi täiesti enneolematu improviseeritud rongkäigu. Ainus vahe traditsioonilise laulupeoga oli see, et üliemotsionaalses ja rõõmsas rongkäigus ei marssinud sõiduteel kõndivad laulukoorid, vaid tuhanded üle Eesti pealinna sõitnud inimesed, kel soov märgata ja koos laulda.
«Märkamisaja» nime kandvale laulupeole tuldi sõprade ja peredega, mitu põlvkonda koos ühe sinimustvalge lipu all. Tuldi lauldes, võõrale tere öeldes ja naeratades.
Aeg-ajalt üle rahvamassi «Gerd Kanter olümpiavõitja!» hõigates ja üheskoos juubeldades. Suusatajast olümpiavõitja Andrus Veerpalu võidulaulu ajakohastades ning hingepõhjast «Ge-e-rd Kaa-a-n-teer, Gert Kanter» lauldes.
Oma lugu kogunes lauluväljaku direktori Riho Rõõmuse sõnul laulma kokku üle 100 000 eestimaalase ning korraga laulsid kooridega kaasa hinnanguliselt 70 000 – 80 000 inimest. Nii laululava kaarealune kui ka hiiglaslik väljak oli kaasa võetud Eesti lippudest kirju, sekka ka paar Gruusia lipukangast, ning taevalaotuses lendasid siin-seal kätte jagatud sinised Rahvarinde õhupallid.
Ning kuuetunnisesse kontserdisse mahtus kõike – laulu, tantsu, näitemängu ja maitsekaid mõtisklusi. Polnud siis ime, et õhtutundidega üha suuremaks paisunud rahvamass heameelest rõkkas, kui kuulis lavalt näitlejatele suhu pistetud teksti: «Need ongi eestlased! Ja vaata, järjest tuleb juurde!»
Kui algul olid pealtvaatajad üpris arad kooridele kaasa laulma, siis õhtu edenedes polnud enam vahet, kas sa olid näoga Lasnamäe nõlva või laulukaare suunas – kõik see oligi üks suur Eesti laulukoor. Ning mis sellest, et kaugele riputatud LED-ekraanilt sõnu lugeda ei märganud: kel laululegendid peas polnud, veeris usinalt kavalehte ning aina laulis ja rõõmustas.
End muigamisi laulupidude veteraniks nimetava maestro Eri Klasi sõnul ei ole ta näinud kunagi koos nii palju rõõmsaid ja õnnelikke inimesi. «Selles peos oli uhkust, rõõmu, sõbralikkust ja üksteise märkamist,» tõdes Klas. Võrreldes pronksöö valusast mälestusest kantud läinudaastast ülimenukat noorte laulu- ja tantsupidu öölaulupeoga, tõdes Klas, et mullune pidu oli võitluspidu. «Kuid see pidu oli võidupidu,» rõõmustas maestro. «Mu süda on täis suurt rõõmu ja uhkust.»
