Enn Soosaar: kas märkamisaeg ka poliitikutele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvas laulis möödunud nädalal kuus tundi jutti. Täpsustagem: mitte ainult ei laulnud, vaid tõi samal ajal kuuldavale oma hääle.
Viimane seik on esimesest olulisemgi. Lauluväljakule kogunes rahvast saja tuhande ringis, kelle hulgas andsid tooni nooremad, siledamad näod. Kui mitusada tuhat inimest istus pikki tunde televiisori ees?
Ma kardan, et TV-vaadatavuse tavalised mõõdikud ning kalkulatsioonivalemid ei suuda meid aidata. Olukord oli sedavõrd tavatu.
Tavatud olid meie ühised laulmised kahekümne aasta eest. Tavatu on toonaseid öölaulupidusid matkiva suur-ürituse tagasitulek praegu. Ajalugu kordas ennast. Aga mitte mineviku nostalgiana, mitte farsina, narrimänguna.
Suursugusus, ülevus ei olnud kadunud. Ja ei olnud kadunud kogunenute ühtehoiutunne. See hiigelväljaku täis inimesi, kes kandis tingnimetust «rahvas», tundis vajadust ennast kuuldavaks teha.
Kahtlemata: ilm soosis, korraldajad olid osanud nooremates uudishimu üles kütta, juubeldus (kuldmedal Pekingist) segunes ohuärevusega (Moskva karistamas Gruusiat). Öö, eriti aga augustiööd, on alati asju ja põnevust täis.
Kõrvaltegurid aitasid kaasa. Siiski ei ole ma – nagu ka Marju Lauristin – nõus seda hiiglaslikku meeleavaldust lahjendama pelgaks kokkutulekuks, kuhu vooriti, et vanu ja uusi laule üheskoos laulda.
Laulev revolutsioon tõi vabaduse ja peagi saime tagasi oma riigi. Laulul on väge, laulul on jõudu. Aga see jõud ja vägi ei sünni ükskõik kus ning kunas, vaid ikka seal ja siis, kui lauljatel on midagi tähtsat öelda, midagi nõuda.
Kaks viimast kümnendit on olnud Eesti edulugu – vaeme tulemust mis tahes nurga alt. Aga edukus ei ole kunagi ega kusagil, mitte ühegi rahva juures tähendanud, et kõik on korras.
Ei saa meiegi väita, nagu oleksime kõik need aastad ainuüksi ülesmäge rühkinud. Seda, mis võiks olla teisiti kui on, kohtame iga päev häirivalt palju.
Noortes riikides, iseäranis aga Eesti-sugustes üleminekuriikides, kus totalitarismi ikke alt vabanenud ühiskond sättis ennast demokraatia rööbastele, oli vältimatu, et alguses sai jämedama otsa enda kätte esindusdemokraatia.
Valijad valivad korrapäraste ajavahemike järel oma saadikuid volikogusse, riigikogusse, Euroopa Parlamenti. Ja sellega on asi tahe. Esindajad otsustavad ning vastutavad. Rahvast vajatakse jälle alles siis, kui aeg on korraldada järgmisi valimisi.
Osalusdemokraatia eeldab sotsiaal-set küpsemist, mõtteviisi ja meelelaadi muutust. Mitmed viimaste aastate arengud näitavad, et Eestigi sammub kodanikuühiskonda. Ühiskonna toimekamat osa ei rahulda senine uusus.
Aeglaselt küll, aga ikkagi oleme jõudmas olukorda, kus pidevalt suureneb nende kodanike arv, kes leiavad, et esindusdemokraatia kõrvale vajame mõjukat osalusdemokraatiat.
Nad tunnevad tarvet sõna sekka öelda. Neil ei ole ükskõik, missuguseks kujuneb meie ühise riigi käekäik. Nad ei lepi sellega, et kogu otsustusõigus kuulub delegeeritud esindajatele ja nende osaks on määratud pöialde veeretamine. Nad tahavad rohkem võimalusi poliitilisse otsustusprotsessi sekkuda, kui seda näeb ette pelk esindusdemokraatia.
Põhiseadus kuulutab rahva riigivõimu kõrgeimaks teostajaks ja avab võimuteostamiseks kaks kanalit: riigikogu korralised valimised ning erandkorras toimuv rahvahääletus. Ja tee ongi püsti. Sest sellesama rahva paljudel poegadel ja tütardel ei piisa nii vähesest.
Kõik teame, et Eesti Vabariigi igal kodanikul on hulk põhiseaduslikke ja muid õigusi ning võimalusi organiseeruda ja oma arvamust avaldada. Paraku teame sedagi, et puudub see legaal-ne mehhanism, mis kohustaks mandaadi saanud rahvasaadikut kuulda võtma ning arvestama neid, kelle häältega ta Toompeale jõudis.
Küsimused on vältimatud. Miks on ühiskonnas nii palju nurinat? Miks rahulolematus poliitilise establishment’iga ja eriti sellega, kuidas meil riigiasju aetakse, ei kahane, vaid hoopis kasvab? Miks paljud tunnevad, et osalusdemokraatia ellurakendamisel tekib mõistmatuid takistusi?
Võtame näiteks eespool puudutatud probleemi ehk valija suhte valituga. Kurb tunnistada, aga kehtiv valimisseadus esindaja otsesidet nendega, keda ta esindab, ei pea riigikogu töö eelduseks. Paljudel puhkudel pole see võimalikki.
Too valimisseadus sai põhimõttelise kuju üheksakümnendate algupoolel. Mäletatavasti puudusid meil nendel esimestel aastatel nii elujõulised erakonnad kui ka erivaateliste poliitikute tsunft. Regulatsioonid, mida seadus jõustas, lõid soodustingimusi perspektiivsetele parteidele ja aitasid kaasa proffide tekkimisele ning kinnistumisele erakondade külge.
Toonane ülesanne on täidetud. See aga tähendab, et õige mitmed pügalad ei vasta tänastele nõuetele. Me ei vaja enam parteikontorites ammu enne valimisi kindlaksmääratud järjestusega üleriigilisi nimekirju ehk kompensatsioonimandaate, d’Hondti jagajate meetodit, seda asendusliikmete üleküllust, mis valitseb praegu riigikogus.
Lauluväljakul lauldi kuus tundi järjest. Kindlasti lauldi sellel ööl ka paljudes kodudes. Ei, ma ei taha väita, et tegemist oli üheselt tõlgendatava protestiaktsiooniga. Aga sõnum meile vahendati. Aeg on edasi läinud. Kodanikuühiskond kinnitab kanda. Ta tuleb, et jääda.
Sestap, jah. Kas Toompea märkas? Seadusandja ei saa jätkata mängu, et ta ei kuule ega näe, missugune suhtumismuudatus riigivõimu teostamise väljavaadetes on ühiskonnas juba pikemat aega küpsenud.
Valijate ja valitute vahel haigutab lõhe, mis on lastud venida ohtlikult laiaks. See on vaid üks, kuid iseloomulik näide. Kodanik ei ole nõus leppima, et seadustes ettenähtud vahendeid ning võimalusi, millega tema saab poliitilisi otsuseid mõjutada, on ärritavalt kasinalt