Hispaanlane Palma kirjutas pealt poole tuhande leheküljelise romaani 1890. aastatest, kus ulmekirjanduse alustala Herbert Wellsi ajamasin tõepoolest valmis ehitatakse.
Ajas rändamise romantiline ajalugu
5. september 2010, 14:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle koha peal hakkavad aurupungi sõbrad rõõmsalt käsi hõõruma, kuid mõnevõrra ennatlikult. Palma eesmärk pole sugugi läikivate vasksilindritega tehnomineviku loomine, vaid hoopis mingi peenema nalja viskamine.
«Ajakaart» koosneb kolmest lühiromaanist, mille sündmustik ja tegelased kattuvad. Kõigi kolme loo tegevus keerleb Herbert Wellsi ümber, kelle romaan «Ajamasin» põhjustas Palma universumis hea kuninganna Victoria pika valitsemisaja viimasel kümnendil ulmeraamatute ning ajasrändamise buumi. Lisaks Wellsile kohtab «Ajakaardis» ajaloolistest isikutest Henry Jamesi, Bram Stockerit, viiteid Charles Darwinile ning Rappija Jackile. Läbi kolme lühiromaani seigeldes uurivad tegelased ajas rändamise erinevaid võimalusi ning sellega kaasnevaid tagajärgi.
Palma on oma kirjatööd mõnuga võtnud. Kolm sisuliselt mitte eriti mahukat lugu on ta suutnud lillelist, eeldatavasti siis üle-eelmise sajandi lõpu stiili kasutades tõhusaks telliseks pumbata.
Näiteks kirjanik Wellsi välimuse kirjeldus võtab enda alla kolmveerand epiteetidega mineeritud lehekülge ja lõpeb sõnadega: «See olekski härra Wellsi kohta kõik, kui ma ei soovi just laskuda tema keha intiimsetesse üksikasjadesse, nagu näiteks tema suguliikme tagasihoidlikud mõõtmed ning selle kerge kalle kagu suunas.»
Arvestades keskmises romaanikeses purskuvat erootikavulkaani, on tegemist täiesti asjakohase märkusega. Samas paneb üllatama, et sõltumata ajastutruust keelekasutusest arvestavad autor ja tema kangelased ikkagi meetermõõdustikus.
Palma universumis tuntakse vähemalt kolme ajas rändamise moodust ja alati teab anonüümne minajutustaja sündmustest rohkem, kui ta lugejale paljastab. Õigupoolest selgitatakse asjade tegelikku käiku järgmises peatükis, keerates nii korrastatud maailma, mille lugeja enda peas lõi, taas pea peale. See peitusemäng lubab autoril analüüsida erinevaid ajarännuga kaasnevaid probleeme, mida ulmehuviline lugeja kindlasti varasemast tunneb.
Ajarändude teemal filosofeerimine käib mõnusasti läbisegi halearmsate armulugudega. Seejuures lubab Palma endale mõnusat naljaviskamist: nii näiteks kirjeldatakse kohutavat sõda teadvuse omandanud auruautomaatide ja viimaste inimeste vahel aastal 2000 – kusjuures raamat kirjutati 2008. aastal. Loomulikult käib selle juurde vihje terminaatoritemaatikale.
«Ajakaardi» lugemine võib olla natuke tüütu – just selle ilutseva, Maria Kalli poolt kenasti eesti keelde valatud keelekasutuse tõttu –, aga sisuldasa igav ei ole see kohe kindlasti. Ulmehuvilised, võtke ette, teil saab lõbus olema. Ja inimesed, kes ulmekirjandust pelgavad, ärge teiegi kartke. Palma maailm ja kangelased on täiesti inimlikud ning armastustki tuleb ette. «Ajakaart» on väga teretulnud täiendus meie raamatupoodide vampiiridest saastatud ulme- ja fantaasiakirjanduse riiulitele.
Raamat
Félix F. Palma
«Ajakaart»
Fookus meedia, 2010