Vahur Kersna: selge Ansipi mees

Isa portree: kellele peaminister, kellele isa - Andrus Ansipi tütre Liisa 4. klassis joonistatud pilt isadepäevaks. Foto: Liisa Ansip

Oma viimase aja kirjatükkide peale olen tajunud ja ka kuulnud selgelt väljendatud reaktsiooni, et mitte öelda etteheidet: «Ei no muidugi, selge Ansipi mees!» Algul see hämmastas mind, siis hakkasin mõtlema – olen tõesti või? Ja milles see väljendub?

Ma ei ole Andrus Ansipit mitte kunagi näost näkku kohanud.
Kui Veerpalu sõitis end Torinos kullale, kutsusin peaministrit kui tõsist suusameest olümpiastuudiosse suurpäeva vestlusega tähistama.

Ta ei viitsinud tulla. Reede õhtu, kibeles koju Tartusse. Saime tema asemele mõnusalt svipsise Siim Kallase, aga see polnud muidugi see.
Kuid minu abikaasa Liina töötab juba kolm aastat valitsuse kommunikatsioonibüroos ning puutub seetõttu peaministriga pidevalt kokku.

Lisades siia aastatepikkuse meediafooni, tuleb tunnistada, et hoolimata vähimagi isikliku kontakti puudumisest olen Ansipist tahes-tahtmata läbi imbunud.

Millest ma täna õieti kirjutan?

Mullu detsembris loobusin juhtimast sportlaste auhindamise galakontserti, sest ei suutnud mõista, miks just kompromissitu ebasportlikkuse etalon Edgar Savisaar peab Gerd Kanterile üle andma aasta parima atleedi tiitli. Seepeale ühmas Savisaar Õhtulehes: «Pange tähele, nüüd astub Kersna kohe Reformierakonda ja kandideerib valimistel.»

Mõistetav, inimesed lähtuvad teisi hinnates alati ja kõiges endast. Kellest siis veel?

Aga maailm ei püsi vaid omakasul ja väiklusel. Üsna paljudel on siiski ka põhimõtted. Sellised, mis pole müügiks, mille üle ei vaielda ja mille  järgimisel põhineb eneseväärikus.
Kogu lugupidamise juures, poliitikas vingerdamine pole minu paleus. Ma ei näe põhjust taluda tonnide ja päevade kaupa rumalat juttu ja... kuidas seda nüüd öelda... Teatud tüüpi inimesi. Ega viitsi jeblada majoneesitšekkidega. Minu elu on selleks liiga lühike.

Aga ühele asjale olen mõelnud küll, nimelt: kas poliitikasse sattunud ausal ja väärikal inimesel on põhimõtteliselt mingi variant jääda ausaks ja väärikaks? Ja mis valemiga?
Võtame näiteks sellesama Ansipi.

Kas Ansip on aus mees?

Üldjuhul – ükskõik kelle teise puhul on sellisele küsimusele võimatu ja isegi ebaviisakas vastata. Sa ei tunne kedagi kunagi nii lõpuni. Ent kui tegu on Eesti Vabariigi peaministriga? Analüüsige, oh, polegi vaja, piisab, kui sirvite meie viimase kolme aasta päevalehtede juhtkirju – pole kahtlust, kes juhib üleriiklikku halastamatu ja tihtipeale ülekohtuse fileerimise edetabelit.
Seega, jätkame.

Külmad faktid
Andrus Ansip on juhtinud valitsust viis aastat, viis kuud ja viis päeva. Kauem kui keegi teine taasiseseisvusajal.
Eurostati värskeima uuringu põhjal toetab valitsust 53 protsenti eestimaalastest. Euroliidu keskmine on alla 30. Ja seda vahetult pärast kriisi!
Eestil on praegu euroliidus kõige väiksem riigivõlg, tõenäoliselt aasta lõpus ka väikseim eelarvepuudujääk.

Arvatavasti üsna pea hakkavad siia voorima soliidsed onkud, jagamaks Eestile säravaid auhinnakarikaid, mis kannatavad välja võrdluse Euroopa kunagise lemmiklapse Mart Laari auhinnakapis tolmuvatega.

Stirlitzi failid
Ansip ei joo, ei laaberda, teda ei ole seostatud ühegi parselduse, armuafääri ega strippariga. Nädala sees elab korrusmaja kahetoalises korteris, vabad hetked veedab lastelastega või trennis.

Teeb tihtipeale märkimisväärseid annetusi heategevuseks, aga ei räägi sellest avalikult.

Kollektsioneerib Tartu vaadetega postkaarte, mida tal on juba 3000 tükki.

Maaja Kallast nimetas Marco Lermani ülikondi kandvat peaministrit presidendi kõrval üheks riigi kõige paremini riietuvaks meheks.

Mõjub rahustavalt, kui valitsusjuhi füüsiline kest ei viita võimalikele kompleksidele – ei meenuta rannamändi, hambad pole puseriti, soeng võidunud ega kõht neli tünni üle püksirihma.

Pehmes ajakirjanduses figureerib poliitiku kohta tavatult harva, naistekates vaid sedavõrd, et abikaasa tunneks ennast sõbrannade seas ikkagi abikaasana.

Päästis Jörbergi Eestile. Või – ei päästnud Eestit Jörbergist.
Keemiku reaalharidus lööb välja, kui arve lugema hakates enamiku kuulajatest sadulast puistab. Ja ei lõpeta! (Seda võiks talle keegi ühel hetkel öelda.)
Ei saa küll Hitlerile ega Heinz Valgule kõnemehena kandadele, aga kui miski teda inspireerib või ärritab, võtab tuld ja rebib kildu nagu Kihnu Virve.

Kohati positsioneerib end poliitiku jaoks ebatüüpiliselt selgesõnaliselt, eriti mis puudutab Venemaad ja Savisaart.
Kellele meenub ämma ja koerte lugu, lugegu see uuesti üle. Lugu ju ei ole.

Raske juhtum
Ansipile on väga raske küünt taha ajada. Meediale, kes jahib tonti, action’it ja säravat rumalust, on ta pikalt püsinud tänamatult raskestikäideldavana. Ehk oli see ka tegelik põhjus, miks Ansip 2007. aastal pälvis pressivaenlase tiitli.

Väljendi «Tule, taevas, appi!» inimlik mõõde sulatas jäämehe imago ja kui peaministril oleks pronksöö käigus õnnestunud mingil moel surma saada, seisaks tema monument praegu rahvusraamatukogu vastas.

Üksvahe üritati Ansipist «kodustamise» käigus vormida Roosade Prillidega Tulnukat. Kuna asjade kulg ja faktid kaldusid vägisi tema poolele ja pealegi läks ootamatult huumorimeelt välja näidanud peaminister mänguga kaasa, siis tempel ei kleepunud.

Nüüd aga põhiküsimus: kui ta tõepoolest on nii ilus ja tubli, siis milleks talle räpane poliitika? Kuhu teadupärast tullakse realiseerima kas isiklikke või maffia huvisid, elama välja jõledaid komplekse, ahmima kokku rikkusi, kuritarvitama võimu, nautima kuulsust, imetlust, seksi ja glamuuri.

Peaministri amet – unistuste töö

Avage mõttes hommikul kell 8 Stenbocki maja uks ja kujutlege hetkeks, mis teid ees ootab.

Ülitihe päevakava, kohustus olla vormis, tähelepanelik, liider. Meedia surve ja lakkamatu tähelepanu, enamalt jaolt mitte positiivne. Vastutus iga sammu, iga sõna, isegi intonatsiooni eest. Töö «väljapaistvate isiksuste»  kõrgseltskonnas, paljud neist pehmelt öeldes keerulised inimesed. Palk brutos 60 234 krooni, suurusjärgus sama palju kui keskpärasel Eesti korvpalluril, aga vahet ei ole, sest kulutada pole niikuinii aega.

Tööpäevad suubuvad enamasti öösse, nädalavahetused on sisustatud kõikvõimalike sambaavamistega. Möödunud aastal 28 välisvisiiti, lennud enamasti turistiklassis ja mitmekordsete ümberistumistega. Abikaasat näeb nagu kuuvarjutust, teismelise tütre kasvatamine käib peamiselt telefoni teel.

Kas keegi tahaks lisada veel midagi võimu magusast õienektarist?

Hea küll, võime rääkida mehelikust edevusest ja sportlaslikust saavutusvajadusest, aga nii lahjade bensiinidega kaugele ei küta. Milline võiks olla tõeline põhjus, miks terve mõistusega, normaalne inimene kõike seda teeb?!

Kas selle taga võib olla riigimehelik missioonitunne?
Või eksisteerivad sellised kategooriad vaid laste ajalooõpikutes?

Ei pruugi, kui tuletame meelde, kuidas 1996. aastal jäi Ansip rattatrennis risti ette möödasõidul Mazdale – ja pääses väga napilt eluga.

Tervet konti sama hästi kui polnud, ainult kiivrita pead oli imekombel säästetud. Kolm kuud haiglas, aasta taastumist ratastoolis. Sellises olukorras on inimesel aega mõelda. Ja jõuda ehk äratundmisele, millised väärtused ei lahustu õhtuses kastes. Mõista, et «teist võimalust» ei anta sulle niisama. Need, kes üle serva vaadanud, teavad, et see on vastutus.

Miks on raske öelda hästi?

Sattusin just raadiost kuulama lõppu vestlusringist, kui Lauri Hussar küsis kahelt poliitikaeksperdilt, kas neil Eesti poliitika kohta midagi head ka öelda oleks.
Saabus piiiiikk vaikus ja... No ei tule. Ja ei tulnudki!

Ons olukord tõesti nii masendav? Või head sõnad nii loetud?

Mingil põhjusel tundub meil olevat lihtsam inimeste ja nähtuste kohta öelda halvasti kui hästi, isegi kui nad selgelt viimast väärivad. Loodetavasti pole see mingi eestlaste spetsiifiline rahvuslik kompleks, vaid puudutab pigem inimesi, kes ehk ise vaevlevad kroonilise alatunnustatuse käes.

Mina olen otsustanud, et minul pole küll kahju kellelegi hästi öelda. See ei maksa midagi. Ja vaadake vaid, kuidas nad seepeale helenduma löövad!

Minu meelest pole haiglane ega veider, kui inimesed, kes teevad tublit tööd selle nimel, et meie ühine maailm oleks parem paik elamiseks, saavad vahepeal natuke kiita ka.

Väikeseks vahelduseks õhtutele, kui «Aktuaalses kaameras» elukutselised nutunaised taas Anne Raistelt mikrofoni hambu saavad ning meie peale valgub lõputu äng, hala ja vihmamanamine.

Sven Grünberg armastab alatasa korrata, et kui rõhutame häid asju, siis nende osakaal maailmas kasvab. Ja kui keskendume halvale, saab see suuremaks.

Äkki on tal õigus?
Mis puutub veel Ansipisse, siis 1996. aastal oli mul au intervjueerida Lennart Merit tema esimese presidendiaja lõpus. Küsisin otse, miks kandideerib härra president teiseks ametiajaks. Meri vastas lausega, mis sai legendaarseks: «Sest paremat pole.»